Kurbmäng rannakülas

MARI LAANISTE

Täispikk nukuanimatsioon „Kapten Morten lollide laeval“ (Eesti-Belgia-Iirimaa-Suurbritannia 2018, 79 min), režissöör Kaspar Jancis, Riho Unt, Henry Nicholson,

stsenaristid Kaspar Jancis, Mike Horelick, Paul Risacher, Robin Lyons, Andrew Offiler, operaator Ragnar Neljandi, helilooja Pierre Yves Drapeau. Põhineb Kaspar Jancise jutustusel „Seiklus Salamandril“.

Iga teoks tehtud täispikka nukufilmi võib kõhklemata nimetada „pikalt töös olnud projektiks“, kuid Kaspar Jancise Morteni loo filmiks saamisele eelnenud teekond kulges keskmisest veelgi pikemalt, läbides paar ristmeedia-frantsiislikku keerdkäiku ning vahetades, nagu ühele avantüürile sobilik, mõne korra nimegi. Siinkirjutaja ei ole paraku lähemalt tuttav ei lasteraamatuga „Seiklus Salamandril“ ega teatris mängitud versiooniga, mis kandis nime „Morten lollide laeval“, olen aastate eest lugenud vaid kunagist stsenaariumi varianti. See, nagu ka lõpuks rahvusvahelises koostöös valminud film „Kapten Morten lollide laeval“, ei jätnud ehk kõige originaalsemat muljet (nt kokkupuutepunktidele Roald Dahli adaptsiooniga „James ja hiigelvirsik“¹ on kriitika juba viidanud), samal ajal oli juba stsenaarium kantud sümpaatselt mõjuvast uljusest ning seesama tunne iseloomustab ka filmi.

Uljusel on „Morteni“ juures õigupoolest eksistentsiaalselt tähtis kaal: nukufilmi minuti hind on niisugune, et ainuüksi vastutuskoorem halvaks valdava osa inimestest. Eesti kõigi aegade kalleimaks kujunenud filmi puhul näib aga olevat õnnestunud seda krampi vältida riskide ja töö osadeks jagamisega: lavastamine jagunes Kaspar Jancise, Riho Undi ja Henry Nicholsoni vahel, stsenaristide nimesid on kokku viis, animatsioon valmis Nukufilmi kõrval ka Iirimaal stuudios Telegael, lainetav meri Kanada eriefektistuudios, dialoog salvestati kohe kolmes keeles (eesti, inglise, prantsuse) jne. Rahagi tuli ju mitmelt poolt, kuid Eesti-poolne panus on siiski piisavalt kogukas, et esmalt kripeldaks küsimus, kas tulemus sai ikka hinna vääriline. Vastus on õnneks selgelt formuleeritav ja selleks on „jah“. Animatsiooni sujuvust ja professionaalsust või muud sellist pole isegi mõtet eraldi kiita, tehniline ja kunstiline teostus vastab Nukufilmi kõrgele erialasele renomeele (kui midagi selles plaanis ära märkida, siis seda, kui sujuvalt on kokku liidetud eri stuudiotes toodetud materjal – traageldusi ei paista kusagilt). „Morten lollide laeval“ on võib-olla mitte epohhiloov, kuid korralik, lugupidamist väärt saavutus – film, mis seisab koos, paistab sihtpublikule meeldivat ning peab tõenäoliselt ka ajale vastu.

Ülesehituselt on lugu pealtnäha tavapärane raamjutustuse kaudu serveeritud fantaasiaseiklus. Aega ja kohta liigtäpselt ette kirjutamast hoiduva süžee keskmes on väike sadam kohvikuga, mida peab võimukas proua Annabelle (Ülle Kaljuste), kelle äri paraku ei õitse ning ka pansionile võetud Morteni-nimelise poisi (Johannes Urke) kaptenist isa (Marko Matvere) on proua meelehärmiks maksejõuetu. Ilmselgelt ei koida sellest olukorrast midagi head, kuid pingete kogunemist trotsiv Morten sisustab oma päevi soovmõtlemisega seikluslikumast elujärjest – kuni elu ja fantaasia piir murdub ning Morten leiab end oma mängulaeva pardalt. Paraku ei tunnusta mitmesugused putukad, kellega ta mängulaeva oli mehitanud, teda sugugi automaatselt autoriteedina, selle asemel rullub mängulaeva pardal laiali klaustrofoobiline kõverpeegliversioon Mortenit päris elus ümbritsevatest tegelastest ja probleemidest, kus ohtudel on eksistentsiaalsem mõõde. „Lotte“-filmide standardiga harjutatud publikut peaks vist hoiatama, et ehkki tonaalsus ei ole ülevoolavalt sünge ja nalja saab palju, sisaldab „Morten lollide laeval“ lastefilmi kohta arvestatava hulga jubedusi ja mitmesugustes vormides vägivalda.

On hea, et film ei tundu, erinevalt paljudest USA uuema aja animafilmidest, otseselt sihiks seadvat laste kõrval ka täiskasvanud vaatajatele nalja pakkumist, kuid saab nende tähelepanu hoidmisega ometi hakkama. Suhteliselt hoogne ja ajuti hirmus lasteseiklus on samal ajal vaadatav ka täiskasvanuliku nurga alt, hillitsetud situatsiooni-õudusfilmi võtmes. Selles võttes pole küll midagi uut, kui mõelda kas või „Nukitsamehele“,² aga see toimib. Läbi kogu loo paistab, et usinalt omi asju ajav peategelane õnneks ei adu, või siis suudab vaistlikult eirata suurt osa ümbritseva olukorra traagikast – ei selgitata, kumb, ja pole vaja ka. Üks „Morteni“ tugevusest on see, et peategelane ei mõju „üle kirjutatult“, vaid tundub ka pärast trobikonna stsenaristide käest läbikäimist värske ja loomulikult spontaanne. Mõistagi on selles teeneid ka noorel näitlejal, tegelastele hääled andnud tiim teeb läbi kogu filmi nauditavat tööd. Dialoog mõjub seejuures loomulikumalt kui paljudes dubleeritud animafilmides, kust anglitsisme välja tõlkida pahatihti ei õnnestugi.

Kuigi lastefilmi puhul väärtustatakse tüüpiliselt sündmusi, sündmusi ja veel kord sündmusi, peituvad „Morteni“ parimad jooned pisut keerulisematel tasanditel. Näiteks see, kui hästi on välja mängitud karakterite kiht-kihilt toimuv avanemine; loo vältel jõuab enamiku osas nii pettuda kui ka leebuda. Erand on n-ö jokkerina ilmuv episoodiline tegelane, kaootiliselt sekeldav rändmustkunstnik (?) Cucaracha, kes on põhimõtteliselt vaid võtmeks dimensioonivahelisele üleminekule, ükskõik, kas tõlgendada seda rännakut hallutsinatsiooni või võlukunsti tulemusena. Kui miski filmi juures pisut kahetsust tekitas, siis oli see just mälestus, et stsenaariumi lugedes jäi peategelase seiklusest paralleelruumis psühhedeelsem mulje: ohte tulvil meri ei seostunud vist nii otseselt üleujutatud kohvikuga, kui paistab valminud filmi pildist, s.t kirjeldus oli tinglikum ja selgemini tõlgendatav allegoorilise unenäo või hallutsinatsioonina. Too tõlgendusvõimalus jääb filmis küll samuti avatuks, ent eelteismelisele sihtpublikule mõeldes on tehtud vististi mõistlik otsus tuua mängu konkreetne võlukunstiseadeldis.

Ehkki luitunud laudvoodriga majade ja päikeses sillerdava merega suvise rannaküla atmosfäär on omal kombel idülliline, on film imetlusväärselt osav manama väikeste vihjete kaudu esile nn depressiivse väikelinna mõõtme, mida leidub just täiskasvanud kõrvaltegelaste eludes peaaegu groteskini välja: düsfunktsionaalsed lähedussuhted, läbikukkunud ambitsioonid, täielik minnalaskmine või paaniline usk, et piisava rahaga saaks senise ebaõnne siiski veel ära lappida jne. Morteni isa kapten Viksi on õnnistatud sarmi ja jutuandega, kuid mitte suurema vastutustundega. Kohaliku tähtsusega vamp Annabelle – ämblik, kes peab end liblikaks – elab nartsissistlikult kadunud hiilguse taasleidmise illusioonides ega kõhkle vähimalgi määral, kui nende alalhoidmine nõuab ükskõik kelle suhtes julmust või hoolimatust. Taustal on kuival maal tolknevad „meremehed“ ja teised allaheitlikuma iseloomu või visioonipuudusega mutrikesed jõulisemate tüüpide skeemides. Sündmuste käigus süveneb traagiline ääremaastumine ja üldine lagunemine veelgi, kui kohvik, nähtavasti üks väheseid selles asulas tegutsenud ettevõtteid, mastaapse veeavarii järel sinnapaika jäetakse, ümbruskonna ainuke soliidsem maja lammutatakse varandust otsides, noored lahkuvad jne. Kontrastselt päikeseline visuaal asetab olukorra kurbloolisuse musta huumorisse.

Eestikeelses pealkirjas viidatud „lollide laeva“ ei püüta filmis publikule konkreetsemalt selgitada. Muidugi kordab fantaasialaeva pardal kujunev anarhia ja õudus mõne kandi pealt Platoni „Riigis“ kirjeldatud allegooriat juhtimiskriisis, pädevust mitteväärtustava ühiskonna ohtudest. Selle peegelduse peegeldusena võiks omakorda lollidena kirjeldada ka fantaasiat raamivas kihis tegutsevaid enesekeskseid, ahneid, väiklasi ja juhmistunud täiskasvanuid. Nende perspektiivist on kahtlemata loo tõelised lollid lapsemeelse olemisega seikleja kapten Viks ja lapsed, kes seilavad kuldnaelte varal koos püsiva väärispuidust künaga laia maailma avastama. Mine võta siis kinni, keda õieti silmas peetakse. Mõni arvustaja ongi filmile ette heitnud arengu või järelduste näilist nappust, kuid see näib olevat taotluslik, selget moraali ega didaktilisust ei olevat paistnud ka lavaversioonist. Pigem tuleb tunnustada seda, et lastefilmidele endiselt iseloomulikule tähttähelisusele mõnevõrra diskreetsemat tooni eelistav film pakub olukordi ja karaktereid ambivalentseks jättes väärtuslikku arutelu- ja tõlgendamisainest.

Ei tea arvata, kas „Morten lollide laeval“ sobib niisugusena kõigi kantide publikule sama hästi kui kohalikule, kuid laiale ilmale näitamise mõttega on see igal juhul tehtud, ning seega jääb üle vaid soovida Nukufilmi ja Kaspar Jancise suurele avantüürile tuult purjedesse.

1 „James and the Giant Peach“, Henry Selick, 1996.

2 „Nukitsamees“, Helle Murdmaa, 1981.