Kollektiivne narkoreis visuaalide maailma

Kadri Veermäe

Gaspar Noé soov teha hüpnotiseeriv unesarnane hallutsinatsioon-film, mis köidab tähelepanu ennekõike visuaalse kaunidusega, on korda läinud.        Mängufilm „Ootamatu tühjus” („Enter The Void”, Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia 2009, tavaversioon 137 min, režissööri montaaž 155 min), režissöör Gaspar Noé, stsenaarium Lucile Hadzihalilovic ja Gaspar Noé. Operaator Benoît Debie, muusika Thomas Bangalter, montaaž Marc Boucrot, Gaspar Noé. Osades Nathaniel Brown, Paz de la Huerta, Cyril Roy, Olly Alexander,  Masato Tanno, Ed Spear. Linastub kinos Artis.      „Pöördumatu” (2002) pööritava pildi ning üsnagi iiveldama ajava temaatikaga kuulsust  kogunud prantsuse režissöör Gaspar Noé on vähemalt visuaalselt sama suunda jätkanud. Ujuv ja seinu läbistav kaamera ning muusika, mis tundub kõlakojana kolba sisemust kasutavat, on ka „Ootamatus tühjuses” kohal.

Lugu ise on üsna lihtsakoeline: Oscar ja Linda on õde ja vend, kes olid lastena tunnistajaks oma vanemate fataalsele autoõnnetusele. Nüüd on nad mõlemad Tōkyōs, Oscarist on saanud väiksekaliibriline narkodiiler ning Lindast ööklubi strippar. Üks õnnetu õhtu, mis algab meeleoluka narkoreisiga visuaalide ning kaleidoskoopide maailma, lõpeb sellega, et noormees saab narkopolitsei reidi käigus ööklubi  peldikus kuuli rindu ning sureb. Paraku lõpeb nii vaid protagonisti kehaline eksistents, hing lahkub, kuid jääb lähiümbrusesse hõljuma. Kõige taga on venna ammune lubadus õele, et tema ei jäta Lindat kunagi maha. 

Üsnagi trafaretset süžeed on püütud igati elule ärgitada. Näiteks eelneb hingerändamisele õpetlik ülevaade „Tiibeti surnute raamatust”; see annab ühe võimaliku võtme kogu järgneva mõistmiseks. Seal tegeletakse nimelt surma, vaimu kehast lahkumise ja igavese ümbersünni temaatikaga. Pikad, poeetilised ja abstraktsed kirjeldused vahendavad hinge ekslemist üleminekumaailmas. 1960. aastatel kasutasid hipid sedasama pühakirja hoopis  teistel eesmärkidel: nimelt LSDst hoogu saanud kollektiivrännakuid ettevalmistava reisikirjana. Selline usuline lisandus filmile ülemäära sügavust juurde ei anna, pigem mõjub spirituaalse tasandi lisamine vägivaldselt ja õhtumaiselt pinnapealsena. 

Samas on režissöör Noé ise tunnistanud, et tema linateosel on olnud üle kahekümne käsikirja, mida ta 15 aasta jooksul on pidevalt muutnud ja täiustanud. Ehk on ta toimetustööga isegi liiale läinud: tervik on, hoolimata sellest, et võiks mõjuda kinokülastajate kui kollektiivne narkoreis, liialt hüplik ning, mis  veel olulisem, tihtipeale on kasutatud standardseid lahendusi. 

 Filmiminutite möödudes tekib kahtlus, kas teose nimetamine režissööri versiooniks (director’s cut) on kõige täpsem. Adekvaatsemana mõjub määratlus director’s uncut. Nimelt jääb vägisi mulje, et selles filmis on ära kasutatud kogu filmitu, miski pole kõrvale jäänud.

Visuaalne pool on oodatult „Ootamatu tühjuse” tugevamaid külgi. Gaspar Noé on maininud, et inspiratsiooni „Ootamatu tühjuse” tegemiseks sai ta 23aastaselt, kui vaatas narkouimas Robert Montgomery 1947. aasta filmi „Neiu järves” („Lady in the Lake”), kus näidatakse toimuvat läbi peategelase silmade. Samasugust meetodit kasutab ka Noé, kuid ta arendab subjektiivse nägemise edasi subjektiivse kogemise eksponeerimiseni:  vaatajad on lukustatud Oscari pähe ja peavad kuulma kõiki tema mõtteid ning tegema kaasa narkorännaku psühhedeelsesse värvi- ja mustrimaailma. Noé on ka avaldanud, et tema eesmärgiks oligi teha hüpnotiseeriv unesarnane hallutsinatsioon-film, kus tähelepanu on ennekõike visuaalsel kaunidusel. See on tal korda läinud: kolmemõõtmelised mustrid hõljuvad silme ees, ere valgus tungib ka suletud laugude vahelt läbi ning legaalne narkoreis on  käegakatsutav.     

Paraku on filmis peale visuaali ka lugu. 2009. aasta Cannes’i filmifestivalil põhjustas  „Ootamatu tühjus” üsna suurt furoori sellega, et esilinastus oli välja kuulutatud, kuid film ise polnud veel täiesti valmis. Esimene versioon, küll algus- ja lõputiitriteta, lõpuks siiski linastus, kuid päris valmis sai „Ootamatu tühjus” alles järgmise aasta „Sundance’i” festivaliks, kui oli tehtud mõningaid muutusi nii pikkuses kui sisus. Eestis linastunud versioonist jääb mulje, et säärase kiirustamise tõttu on kõige rohkem kannatada saanud süžee. Tegevustik  on küll meeldivalt hektiline, kuid ka üsna üheplaaniline ning väga imala lõpplahendusega. Kokku on põimitud mineviku-, olevikuja fantaasiamaailma sündmused, kuid paraku jääb ootamatuse efekt saavutamata. Mõnel hetkel ilmutab siiski ka „Pöördumatust” tuntud Noé: suguühe tupesisesest perspektiivist ja abordiprotseduuri põhjalik jälgimine on vaid paar näidet. Ekstsessiivsed pornokaadrid osutuvad üldiselt aga mahedaks erootikaks,  anaalvägistamiseni on siit veel pikk maa (tagasi?).   

  Siiski on filmi sisse ehk isegi tahtmatult peidetud üsna põnev moraal: tõenäosus mõttetult  surma saada on sama suur nii lapsevanemal kui narkodiileril, elu toimub juhuslikult. Kogu filmi võib vaadelda ka teatava apoteoosina elusolemisele endale – kuni sul on see võimalus, ole ja koge. Kes teab, mis pärast juhtub. Üsna intrigeeriv on ka edwardsaidilik orientalism, mis filmist õhkub. „Ootamatu tühjuse” jaapani päritolu tegelased on kas tehnikahuvilised nohik-friigid, striptiisibaaris väänlevaid naisi vahtivad perverdid või siis  ajudeta kopuleerujad. Europiidsetel kangelastel on jällegi mõtted, tunded ja moraal. Filmi seisukohalt pole see märkus küll väga oluline, kuid silma selline asi siiski jääb. Kes läheb vaatama värvide mängu, võib tüdineda vahel üsna pateetiliseks kiskuvast süžeest, mis selle vahele on pikitud. Kes aga laseb end hullutada reklaamis mainitud kompotist (pornokaadrid! alla 16aastastele keelatud! epileptikutele keelatud! narkootikumid!),  see võib sattuda üsna lahjale narkoreisile, mis lisaks vähesele krehvtisusele kestab veel igaviku. Ootamatu tühjus, tõepoolest. Kuid väga ägedate algustiitritega.