Kahe saatuse ristteel

Jüri Laulik

„Kotovski”, („Kотовский”, 2009, Vene seriaal), režissöör Stanislav Nazirov. Osades Vladislav Galkin, Marina Aleksandrova, Aleksei Gorbunov, Ivan Stebunov,  Aleksandr Pašutin jt.      Seriaalis „Kotovski” said kokku üks eriskummaline, muljetavaldav ja põnev tegelane eelmise sajandi algusest, Nõukogude väejuht kodusõjas, paljude legendide ja udujuttude kangelane Kotovski ning ja vastuoluline, aga  samuti väga muljetavaldav Vene näitleja Vladislav Galkin, kes mängib seriaalis Kotovskit. Mõlemad surid kuulsana, õitsvas keskeas mehena, ootamatult. 

Grigori Kotovski oli Nõukogude riiklikus  staarimajanduses revolutsiooniaja esimese suurusjärgu täht nagu Tšapajev või Budjonnõi. Kolmekordne Punalipu ordeni kavaler, surres ratsaväekorpuse juht, rahva seas tuntud ja populaarne. Pärast surma ta balsameeriti ja paigutati mausoleumi tema enda järgi ristitud Kotovski linnakeses. Seega, suuremat osa tema eluloolisi andmeid on hoolega võltsitud või vähemalt kohendatud nii, et need sobiksid kangelase kuvandiga.  Grigori Kotovski sündis mingis Bessaraabia (praegune Moldova) pärapõrgus. Isa oli insener, aga pere suur, elu vaene ja pereema suri, kui Griša oli kahene. Isa pani ta õppima põllumajanduskooli, poiss oli silmapaistvalt andekas, aga metsik ja tavalistesse raamidesse mitte mahtuva egoga. Ilmselt jäi tal kool ikkagi lõpetamata, poiss alustas töömeheelu põllumajandusliku praktikandina, aga ei osanud elada tavalist elu. Ei tea, kas on õige see, et ta juba esimeses mõisas, kus töötas, läks solvava ihunuhtluse pärast endast nii välja, et tappis mõisniku ja hakkas pärast põgenemist kurjategijana lindprii elu elama. Või pigem teine variant, et Kotovski vahetas pidevalt kohti, küll oma keevalise iseloomu, küll armuafääride pärast, küll kantides kõrvale võõrast raha. Istus ka mitut puhku lühemat aega kinni, kuni kujunes välja kriminaalseks autoriteediks ja kuulsaks  bandiidipealikuks. Teda iseloomustas edev härrasmehelik poos (kõik „шикарно” oli talle mokkamööda), raudne tahe, terav ja külm mõistus, aga ka täielik halastamatus nende vastu, kes tema reeglitega kaasa ei mänginud. Karismaatiline tüüp!       

Loomulikult puutus ta allilmas varakult  kokku revolutsionääridega, ka vangis ja sunnitööl, kuid suhted jäid kuni revolutsioonini suhteliselt platoonilisteks. Pärast revolutsiooni tegi ta aga Odessas põranda alla minnes oma valiku. Kui punased vallutasid Odessa, siis moodustas Kotovski oma „pätipolgu” igasugusest elemendist, aga kehtestas karmi korra ja tegutses Ukrainas (muide, tulevase marssal Jakiri alluvuses) väga efektiivselt. 1925. aastaks oli tõusnud ratsaväekorpuse  ülemaks ja sõjanduse rahvakomissar Frunze oli ta just kutsunud oma asetäitjaks. Siis väejuht ootamatult tapeti. Kõige ametlikuma versiooni järgi tappis Kotovski Meier Zaider, Odessa Freier, kellel polnud selleks mingit põhjust. Edasine on paljude vandenõuteooriate ristumine ja tegelikult teadmatus tänaseni. Atendaadi organiseerimises kahtlustatakse nii Stalinit kui ka Trotskit. Sari „Kotovski” nii kaugele ei jõua, ei jõua üldse  tema tähelennu apogeeni.   

Bulgakovi-austajad peaksid Vladislav Galkinit mäletama seriaalist „Meister ja Margarita”,  kus ta mängis poeet Bezdomnõid. Galkin põles kähku ja eredalt. 1971. aastal näitlejate lapsena sündinud poiss suri sel aastal vaid 38aastasena. Temagi surm on segane, sest täpset surmahetke ei oska keegi öelda. Viimased päevad veetis ta üksinda kodus lukustatud ukse taga ja telefoni vastu ei võtnud. Lõpuks murdsid miilitsad ärevuses sugulaste palvel ukse maha, aga surnud Galkin oli ammu jahtunud. Mõni päev hiljem,  1. märtsil 2010, hakati esmakordselt Vene televisioonis näitama sarja „Kotovski”. Galkini vanemad olid näitlejad, pidevalt lennus ja nad ei tahtnud kuuldagi, et poiss hakkaks näitlejaks, aga vanaema, kellega ta suurema osa ajast veetis, vedas Vladiku filmi „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused” proovivõtetele ja juhtus nii, et tema esimeseks rolliks sai üheksa-aastaselt just Huck. Lapse ja teismelisena jätkusid filmiesinemised  ning täitsa loomuliku jätkuna tuli teatrikool ja järjest uued filmirollid. Vladislav Galkini luigelauluks jäigi sari „Kotovski”. Kui vene meenäitleja noorelt sureb, siis pakkugu tohtrid lõpuks kas mao- või südamehaigust, tegelikult oli ta joonud nagu loom, ja kui sinna kõrvale panna vahepealne äärmiselt pingeline töörabamine, siis tervis ei pea lihtsalt vastu. Galkini purjuspäi korraldatud skandaalid olid pealegi vene kõmuajakirjanduse  lemmikud. Eks see sai lõpuks ka põhjuseks, et 2009. aasta lõpus lahutasid Galkin ja ta abikaasa näitleja Darja Mihhailova, kellega ta oli üle kümme aasta abielus olnud. „Kotovskis” on Darjal tähendusrikas roll: noore Kotovski esimeses töökohas mängib Darja mõisniku naist, kellel tekib noore spetsialistiga armulugu, aga kes korraldab hiljem noorematele tüdrukutele liiga meeldima hakanud Kotovskile häbistava ja alatu  kättemaksu.     

„Kotovskis” on kõike, mida ühele korralikule sarjale vaja: dünaamilisust, huvitavaid karaktereid, konflikti igal tasandil, armastust, ebaharilikku üllust, jälki alatust, võllanalja, romantikat, mis muutub hetkiti lausa sentimentaalsuseks, ja on ebaloogilisust, mis muutub kohati päris võltsiks. Seda kõike kroonib Vladislav Galkini väga tugevalt ja veenvalt mängitud peategelane. See sari vääriks küll Eesti vaatajatele näitamist, „Kotovski” annaks kindlasti telekavale praegustest sarjadest erinevaid värve ja temperamenti  juurde. Kahjuks on BB C ära ostnud kogu ETV seriaaliaja ning teistel pole sinna asja.