Julmuse poeesia

TEET TEINEMAA

Mängufilm „Naha all” („Under the Skin”, Suurbritannia-USA-Šveits 2013), režissöör Jonathan Glazer, stsenaristid Walter Campbell ja Jonathan Glazer, operaator Daniel Landin, põhineb Michel Faberi samanimelisel raamatul. Osades Scarlett Johansson, Jeremy McWilliams jt. Linastub kinos Artis.

Enne analüüsi juurde asumist tahan peatuda ühel õiendusel ja osaliselt ka selle kirjatüki motivatsioonil: nimelt lugesin hämmeldusega kino kodulehel kõnealuse filmi sünopsist. Kuigi ma olen ehk mitmeid intrigeerinud sellele lühikokkuvõttele pilku peale heitma, soovitan enne kinnominekut sellega mitte tutvuda. Mina olin õnneks juba filmi näinud. Jälgides meie filmiretseptsioonis levivaid mõtteid, julgen öelda, et ma pole ainus, kes peab probleemi laiemaks kui see näide. Räägin filmikäsitluses laialt levinud filmimõnu rikkumisest. Muidugi on sünopsis lühike jupike, kuhu sügavad mõtted hästi ei passi, ja mõistan ka majandusliku mõtlemise sunduse all ettevõtte soovi leida võimalikult täpne ühisnimetaja võimalikult suure publiku jaoks, kuid antud juhul on minu silmis filmi vormi ja selle sisukirjelduse vahel häiriv ebakõla. Arusaadavalt on kõigil kiire ja filme maailmas ohtralt, kuid kutsun siiski mõtlema, kuivõrd ja millisel kujul on vaja filmi sisu potentsiaalsele vaatajale ette selgitada. Kõnealune sisukirjeldus ei ole väär ega ebatäpne. Tegemist ei ole isegi kitsalt kohaliku probleemiga, kuna filmi rahvusvaheliselt plaadiümbriselt leiab samuti selge ümberjutustuse. Seal on püütud vaatajale jätta aga võimalus ka ise midagi avastada, öeldud, et film pakub võõra pilgu maailmale. Ent just viimast on filmil raske saavutada, kui keegi on ekraanil nähtu juba eelnevalt mõtestanud. Ei ole vaja üle korrata koolitõdesid, et nägemine lähtub osalt meie mõtlemisest, sest me kõik teame, kui paljud adaptsioonid ei vasta meie lugemiselamusele. Miks peaks vastupidine protsess ehk visuaalia sõnaks tõlkimine sellest kuidagi erinema? Pildiline mängulisus, mis on kellegi ära-nägemise (sic!) järgi konventsionaalsesse narratiiviraamistikku surutud, kipub kaotama oma võlu, sest traditsiooniliste lugudega oleme maast madalast tuttavad. Ja kui rahvusvahelist status quo’d on keeruline muuta, siis ehk saame kohalikes oludes midagi selles suunas ära teha.

Kõnealuse filmi näitel pean oluliseks eristada, millise hämminguga vaataja filmi alguses selle keerukust hoomata püüab ja millise näiliselt loogilise lõpplahenduseni ta sellel teel lõpuks jõuda võib. Ma ei paku siinkohal oma vaatamiskogemust tõe pähe ja ehk on kokkuvõtete autorid enne lugenud 2000. aastal ilmunud Michel Faberi samanimelist romaani, millel film osalt põhineb, ning seega nende üllatus pisem. Kuid, vahetanud pärast linastumist muljeid inimestega, kes filmiga sina peal, siis julgen öelda, et ma ei ole ainus, kelle puhul film mitmeid huvitavaid küsimusi tõstatas ja paiguti harjumuspärase ootushorisondi ületas. Võiksime seega teha vahet ettearvamatuse ja selle tagantjärele mõtestamise vahel. Las filmile jääda võimalus meid kohati üllatada ja ehk paremal juhul ka aeg-ajalt natuke argimõtlemisest lahti raputada. Loomulikult ei ole ka minu siinne arvamus piiratusest vaba, sest meeleline ratsionaliseerimine on alati kadudega tõlgendus ja tõlgendaja nägu. Ehk suudan aga siiski pakkuda ühe võimaliku alternatiivi selle filmi mõistmiseks, nii et kinokülastaja saab seniste käsitluste vahelt leida oma raja.

Kui käsitleda filmi „Naha all” justkui naiivfenomenoloogiliselt ehk keskenduda sellele, mida on ekraanil esitatud, ilma teiste tagantjärele tarkuseta, siis võib alul näha mingit kiirt kauguses. See läheb aja jooksul kirkamaks ja paiguti isegi pimestab. Paistab, nagu sätitaks paika mingeid optilisi läätsi ning taamal laliseb keegi nii, nagu õpiks võõrast keelt. Siis ilmub ekraanile hiiglaslik silm, mis vaatab välja justkui valendavast piimast. Seejärel ilmub nähtavale filmi pealkiri. Niisugune katkestuste jada ei peaks konventsionaalsema maitsega lugejat kinost eemale pelutama, sest tegu pole mingi erilise brechtliku võõristuskunstiga, vaid kõik on edasi antud üpris kommertsfilmi ehk visuaalselt sulnis võtmes ega hakka kestvusega kärsitumaid kurnama. Pärast pealkirja viiakse vaataja sellest heleduse automaatikast hetkega karmile mägimaastikule. Loodud on terav kontrast kahe maailma vahel: üks on steriilne ja täiuslik, teine krobeline kõnnumaa, mida räsivad jäine tuul ja soolane merevesi. Öisel järvekaldal askeldab mootorrattur pealtnäha surnud naisega, kuid ei ole kindel, kes või mis on ta surma põhjustanud. Isegi surma võib peagi küsimuse alla seada, sest varsti paistab naise silmist langevat pisar. Antud juhul näeme ehk Tanel Toomi „Teise tulemise” (2008) paralleeli, kus äsja alanud vihm paneb surnu itkema – siin on naine hiljuti järveveerel vedelenud. Mis aga mootorratturi stseenist kõrva hakkab, on filmi alguse valgusilmast tuttav veetlevalt võõristust tekitav muusika. Noore Micachu või kodanikunimega Mica Levi muusika tuleb siinkohal kindlasti eraldi välja tuua, sest selle roll filmi kummitusliku atmosfääri loomisel on kandva tähtsusega. Muusika laseb meil aimata, et ööpimeduses tegutsejad on seotud filmi alguses tutvustatud võõra ilmaga. Seejuures on filmis rakendatud ridamisi mitmeid vahendeid, et selliseid selgeid kategooriaid nagu oma ja võõras küsimuse alla seada: käsitletud on pisut immigratsiooni temaatikat, kujutatud Šotimaad ulmelise planeedina ja esitatud lõputiitrites näitlejanime ilma rollinimeta.

Algselt maikuus suurde kinolevisse tulema pidanud „Naha all” jõudis kinno alles nüüd ja ainult Artisesse. Scarlett Johansson pakub siin erinevalt oma suvisest hitist „Lucy” keerulise ja ambivalentse rollilahenduse.

Algselt maikuus suurde kinolevisse tulema pidanud „Naha all” jõudis kinno alles nüüd ja ainult Artisesse. Scarlett Johansson pakub siin erinevalt oma suvisest hitist „Lucy” keerulise ja ambivalentse rollilahenduse.

Kaader filmist

Nagu lugematud lühikokkuvõtted on varmad kinnitama, hakkab veetlev Scarlett Johansson peagi mehi meelitama. Tema veetlevus ei ole siinkohal seksistlik sõnakõlks, vaid sellisena välja mängitud. Ta kohendab pidevalt oma huuleläiget ja naeratab meelalt, kuid naeratus kaob ta näolt kohe, kui saab selgeks, et kõnetataval on keegi kodus ootamas. Kuigi Scarlett on meestega mängides näiliselt justkui kala vees, on ta selles keskkonnas sama võõras nagu paljud vaatajad. Šotlaste aktsent on tihke ja nende flirt rohmakas, mis jätab mulje keelest, mis on üheaegselt tuttav ja võõras, ning subjektiivne kaamera või harjumatu rakurss paneb tundma, nagu oleks satutud peale kellegi eravestlustele. Peagi läheb tal plaan õnneks esimese mehega, kes järgneb Scarlettile hämarasse tuppa. Ümbrus kaob pimedas kinosaalis mitte ainult tegelase, vaid ka vaataja ümbert, kes on ühes meessoost ullikesega meelitatud pilkasesse pimedusse, ainsaks saatjaks nõiduslik muusika. Need stseenid, kus pimedus peegeldub vastu pimeduselt, on tehniliselt nii meisterlikult lahendatud ja niivõrd mõjusad, et ülejäänud film ehk meie enda maailm kipub vägisi selle ümbert ära vajuma. Kui meie maailm koosneb sagimisest ja mürast, siis peeglisfääris valitseb lõputu harmoonia.

Filmi liikudes ja arenedes hakkab Scarlett peagi mõistma, et kõik ei ole nii, nagu alul paistab. Järjekordsel ristiretkel satub ta moondunud näoga mehe peale, kes ei vaata teda liigikaaslaste sugukihu pilguga ega mängi pealiskaudseid võrgutusmänge, ning hakkab peagi ekslema enesekaemuse radadel. Ta märkab, et meie maailma saginas on oma kaootiline ilu. See on edasi antud pisut klišeeliku, kuid siiski efektse, justkui korduva säritamise abil, muutes inimilma päikesekuldseks jõuväljaks. Siinse keskkonnaga kohanedes proovib Scarlett varsti armastustki järele aimata, kuid nagu filmid on enamasti varmad kinnitama, on armastus inimomane tunne ja on asju, mille jaoks Scarlett ei ole loodud. Nüüd on ta väljunud oma harjumuspärasest sfäärist ja õnnetus ei lase end kaua oodata. Mehe pilgu ja selle üle, miks keha ning maailma ilu avastamise kunst kipub filmides pigem naiste pärusmaa olema ning miks ta selles ülesandes peab veel kaitsvale mehele toetuma, lasen igalühel ise mõelda. Igatahes on Scarletti kehailu siin filmis kogu piletiraha eest. Hoopis teine teema on see, kui tänuväärt on sellise staari osavõtt arthouse-filmi piirimail projektis. Film ei ole aga soo aspektist siiski laitmisväärselt rumal, käsitledes naiseilu kõrval samaväärselt erinevaid mehetüüpe, kellest mõned meelitavad ja teised lihtsalt võtavad jõuga, ning liikudes sugudevaheliselt ebavõrdsuselt julmuse uurimiseni laiemalt. Viimast silmas pidades tahan väga loota, et filmi lõpplahendus ei ole võõrale ainuvõimalik valik siin ilmas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht