Järeltöötlus nõuab haamrilööki

„Riigikogu direktoris“ on elustatud küll Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmused Ülo Nugise isiku kaudu, aga filmina on teos jäänud pooltooreks.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“ (Ekspress Media, Eesti 2020, 75 min). Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Hannes Rumm, operaator Indrek Mänd, monteerija Margus Vetik.

Kadrioru väliskunstimuuseumis on parasjagu võimalik kohtuda portreekunsti ühe suurima meistri, Anthonis van Dycki loominguga. Näituseterviku üheks lemmikuks on omaaegse, Brüsseli õukonna suurte ninade seas palavalt armastatud laulja Heinrich Liberti portree. Van Dyck on maalinud muusikut pea modernistlikus kainuses. Muusikuametile viitab noodileht ta käes, üle õla ripub kohaliku valitseja kõrgeima tunnustusena kingitud kolmekordne kuldkett, riietus on lakooniline ning näol geeniusetüpaažile kohane ilme „ah, ma olen sellest kõigest nii üle“. Ning ometi moodustub kõigist neist elementidest kokku midagi palju enamat kui pelk sarnasus. Kasinusest paistab meieni isiksus oma lõputus keerukuses ja inimsuses.

Esindusportree

Dokumentaalfilmist on vististi kujunenud portreemaali koha pärija. Presidentidest tehakse loomulikult tänini esindusportreesid, kuid see on juba rohkem staatuse küsimus. Kui soovida, et inimene säiliks igavikulises plaanis, tasub ta ikkagi kinolinale, mitte lõuendile püüda. Sestap on kohane hinnata üksikisikule keskendatud dokumentaalfilme portreena.

Ülo Nugis on portree jaoks – olgu see maal või dokumentaal – täielik maiuspala. Nugis on märgiline isik Eesti ajaloos: olulisemat haamrilööki kui 30 aastat tagasi ülemnõukogu istungil siinmail ei leia. Nugisest veel väljapeetumaks riietujaks võib kohalikus poliitikaloos vististi pidada ainult Lennart Merd. Ning ega ta polnud ka suu peale kukkunud mees. Teisisõnu, temast rääkiva dokumentaalfilmi puhul oleks igavus lausa surmapatt.

Igavuses õnneks Hannes Rummi juhitud projekti süüdistada ei saa. Sündmused on piisavalt pöördelised, isik põnev ja film tänuväärselt lühike, et kinos istudes ei tulnud tahtmist kella piiluda või haigutama hakata. Kahjuks pean siinkohal filmi kiitmise lõpetama. Kuigi „Riigikogu direktor“ pole igav film, on see kohati segane, hüplik ning filmitehniliselt kaheldavaid otsuseid täis teos, mis tundub olevat tehtud ennekõike neile, kes saatusliku augustikuu sündmusi veel ise mäletavad.

Vabandage, mind polnud siin

Minul oli rakukobarast maailmakodanikuks saamiseni jäänud veel viis aastat, kui Nugis oma poliitilise tähetunni ja krestomaatilise haamrilöögihetke läbi elas. Teisisõnu, vaatasin filmi positsioonilt, kust tunduvad talongid ja mineraalveeautomaadi korduvpestav klaas tahes-tahtmata juba kauge jutustusena möödanikust. Ja minusuguseid on siia ilma tehtud veel 30 aastat pärast filmi sündmusi. Juba hea poolteist põlve on sündinud juurde neid eestlasi, kellele on vaja päris palju selgitustööd ja kontekstiloomet, et nad mõistaksid filmis kajastatavaid sündmusi.

Siin peitub filmi esimene ja suurim viga. Kohe pärast algustiitreid tutvustatakse meile Ülo Nugist kui Estoplasti direktorit. Hea alguspunkt, kuid kust peaks kahekümnendates aastates või noorem inimene teadma, mis on Esto­plast või milline oli kunagi selle tähendus. Tean midagi disainiajaloost ja oskan seetõttu öelda: „Jah, oli selline firma, tegi vist lambikupleid.“ Kuid sellega ka minu informatsioon suuresti piirdub. Filmis suheldakse vaatajaga nii, nagu teaks igaüks, mis on Estoplast, milles seisnes Rahvarinde ja Töökollektiivide Liidu konflikt ning kuidas ja miks käisid omaaegsed tootmisdirektorid Moskvas. Ajaloolisest isikust filmi väntamine neile, kes selles ajahetkes ise elasid ja kohal olid, on küll tervitatav, kuid paneb küsima, miks on Ülo Nugis liidetud portreefilmi nii hüplikult. Alustame tema karjääri ühelt tõusulainelt, liigume edasi ajaloolise hetkeni, mille kohta puudub piisav selgitus neile, kes on nooremad kui 20 ning pole tundnud vajadust süveneda NSV Liidu tööloogikasse. Siis heidetakse äkitselt pilk Nugise isiklikule elule. Selline rütm ei soosi kahjuks mõistmist ega sujuvat vaatamiskogemust, kuna tooni annavad äkilisena mõjuvad tempovahetused. Vabandusena võib öelda, et antud rütmikas oli siiski tunda oma loogikat, kuid kõnealusest ajaloohetkest kaugemal seisvale publikule jääb kõik vähe segaseks.

Kaheldavad otsused

„Riigikogu direktor“ ei kujuta endast õnneks siiski täielikku tohuvabohu. Keskne metafoor Ülo Nugisest kui direktori musternäidisest joonistub ilusti välja. Suurepärane materjal on saadud vestlustest kaasaegsetega. On näha, et intervjuud on teinud keegi, kes suudab inimestest hingestatud lood kätte saada, ja see pole väike võit. Veidemannist Muulini ning Jõerüüdist Lauristinini räägivad kõik kaamera ees avameelselt ja silm säramas. Nugis elustub filmis ennekõike kaasteeliste juttude kaudu.

Nugise taaselustamiseks on filmi valitud väljalõikeid tema kirjutistest ja leitud arhiividest juurde toredat ja kohati seni nägemata videomaterjali. Filmi trumbiks on toonaste sündmuste piisav ajalooline laetus, mistõttu on neid vaadates võimatu apaatseks jääda. On leitud tasakaal augustikuu närvilise õhkkonna ja sündmustiku Nugise-poolse tõlgenduse väljajoonistamiseks. Silma paistab ka filmitegijate tugev sümpaatia portreteeritava vastu. Olles vaid ühe päeva pärinud vanematelt kaaskodanikelt aru Nugise ja tema tegevuse kohta, olen küllaltki kindel maalitu idealiseerituses. Õnneks on see portreede puhul väljavabandatav või natuke tervitatavgi. Kangelasi on alati tarvis.

Tervitatav pole aga mingil moel puhas filmitehniline ebakompetentsus. Eriti häiris helikujundus, mis pööras filmivaatamise kohati farsiks. Filmitreileritest leitavad tuuba ja lõbusõidulaeva heli ristsugutised on kasutusel kõikjal. Umbes 40 minuti juures saabub hetk, kus lõikamise rütmis astub plärisev ja liigimposantne heliefekt üles pärast iga lauset ja nii umbes minuti jooksul. Hetk muutub koomiliseks ja ajab naerma, mõjudes mõne Youtube’i videoparoodiana üle vindi keeratud dramaatilisusest. Ülo Nugisena haaraks mu käsi juba au riivamise pärast haamri järele.

Selliseid hetki leiab veelgi. Ivo Linna laulmas sellest, kuidas ta jätkuvalt eestlaseks jääb, soojendab esimesel korral südant, kuid kümnendal korral teeb samast salvestusest lõigatud kaader kohmetuks. Ajalooline hetk kaotab äraleierdamise tõttu osa oma laetusest. Samuti on osa filmi jõudnud fotomaterjalist lubamatult kehva kvaliteediga. Pikslihunniku-resolutsioonis fotod oleks äkki olnud parem üldse näitamata jätta. Filmis jagub kamaluga veel hetki ja otsuseid, mille kallal saaks põhjendatult nokkida, kuid sellest ei võida küllap keegi.

Naasen toonase Toompea sündmustelt Kadriorgu, seisma vastakuti van Dycki portreega, ent tasub ka ümber pöörata, et vaadata vastasseina riputatud Jacob Jordaensi püha perekonda kujutavat maali, mille pinnal jookseb peaaegu nähtamatu lõhe. Mõni aeg pärast teose lõpetamist sai Jordaens aru, et pildiga pole kõik nagu päris korras. Lahendusena õmbles kunstnik maalile hea tüki lõuendit juurde, et lisada kontrapunktina töötav inglike ja pilt seeläbi korda saada. Midagi samalaadset tasub soovitada ka selle filmi tegijaile.

„Riigikogu direktor“ koosneb suurepärasest toormaterjalist ja toredatest intervjuudest, kuid tervik on segane ja kohati lihtsalt kobistav. Halvimatel hetkedel ei suuda teost päästa ka see, et filmitegijatele on ettevõtmine ilmselgelt isiklikult korda läinud. Kui käia film ühe korra montaažilaualt koos normaalse helirežiiga üle, võiks tegu olla ühe hea pilguheiduga toonastesse pöördelistesse sündmustesse. Praegu on film jäänud segase heietuse tasemele.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht