Hüvasti, NSVL! Tere, lapsepõlv!

Lauri Randla debüütfilm „Hüvasti, NSVL“ toob vaatajani ühe poisi kasvamise loo, mille taustal lagunev impeerium ei varjuta teose sooja ja südamlikku tuuma.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Hüvasti, NSVL“ (Exitfilm-Bufo, Eesti-Soome 2020, 91 min), režissöör-stsenarist Lauri Randla, operaator Elen Lotman, helilooja Lauri Randla, produtsent Peeter Urbla. Osades Niklas Kouzmitšev, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Jekaterina Novosjolova, Elene Baratšvili, Dima Bespalov, Sten Karpov jt.

Nostalgia on saanud viimasel ajal valdavaks vaatevinkliks, mille alt vaadelda Nõukogude aega. Seejuures loomulikult lõpuperioodi – lavastada „ENSV“ laadis seriaal varaste viiekümnendate konteksti oleks küllap nii künismi musternäidis kui ka erialane enesetapp. Ka hilisnõuka nostalgiaga mängimine on loojale sellegipoolest köietants, kus vastakuti argumendid „Tead, inimesed olid palju siiramad“ ja „Sellest ajast pole ühtegi ilusat mälestust“. Lauri Randla debüütmängufilm „Hüvasti, NSVL“ ületab loodetavasti edukalt suhestumisdialektika ja saab hakkama filmikunstiliselt vaimustava tasakaaluharjutusega. Nimelt on tegu harva nähtusega – koguperefilmiga, mis kõnetab võrdselt nii väiksemaid, keskmisi kui ka suuri ja suurimaid.

„Hüvasti, NSVL“ peegeldab süžeeliinis lavastaja elukäiku. Pooleteise tunni vältel kerib ekraanil lahti Tarkkinenide, ühe ingerisoome perekonna elu NSV Liidu viimasel kümnendil. Fookuses on Johannese (Niklas Kouzmitšev), peres noorima kasvamine väiksest poisist kui mitte just noormeheks, siis vähemalt suureks poisiks. Johannese ema (Nika Savolainen) on patoloogiline dissident, isa kohta puudub täpsem teadmine ning laps jääb seetõttu kasvama vanavanemate (Ülle Kaljuste, Tõnu Oja) juurde. Paari mõtlematu teo tõttu peavad Tarkkinenid kolima Tallinna, kus, nagu ajale iseloomulik, õnnestub neil tutvuse kaudu eluasemeks nihverdada korteriosa Õismäel. Nimetatud tutvuseks on Lidia (Jekaterina Novosjolova), tšetšeenist juuksur, kelle tütar Vera (Elene Baratšvili) jagab filmi alguses sünnitusmajas vastsündinud Johannesega raudkopsu ning kelle pojast Genast (Dima Bespalov) saab nii Johannese sõber kui ka antagonist.

Nagu öeldud, peegeldab Johannese esimene elukümnend Lauri Randla enda oma. Esimesed eluaastad Sillamäel, seejärel edasi suurlinna, sealt koos emaga juba Soome. Oma läbielamiste ja lapsepõlvemälestuste teravustatud pärisloomuse on lavastaja põiminud filmis hüperreaalse ja tugevalt stiliseeritud pildi­keelega. Filmis pole seesugune kombinatsioon pealtnäha mingi küsimus. Ühelt poolt on suudetud esile manada asjades, olustikes ja inimestes peituv tunne või tundesisu, teiselt poolt esitatud see sisu sedavõrd ekstsentriliselt, et vaatajal on põnev ja visuaalselt huvitav seda jälgida. Parimatel hetkedel käivitatakse lausa laserfookustatult proustlik mälutöö.

Enam nii jube ei tundu kaelarätt. Filmis „Hüvasti, NSVL“ on hilist nõukogude aega kujutatud helguse ja nostalgiaga.

Kaader filmist

Siinkohal meenuvad Johannese tossud. Kui poisi ema on Soome tööle läinud, toob ta kodustele kingitusi, sealhulgas värviliste tulukestega tossud Johannesele. Moeröögatus, mis leidis oma apoteoosi kaheksakümnendate aastate algkooliõpilaste jalavarjudes, on välismaiste ketside kui sellise vaimustav visuaalne metafoor. Filmis on edukalt vaatajani toodud Karhu ketside tunne, mitte Karhu ketsid, seejuures liigse pealetükkivuseta. See ei tähenda, et filmis esitatud aineline kultuur poleks autentne ja ajastutruu. Kiita tuleb peale kunstniku (Jaana Jüris) eraldi ka kostüümi­kunstnikku (Mare Raidma). Tegelaste riietuse ajastutruudusega käivad käsikäes armsad ja humoorikad detailid: sotsiaaltöötaja pudelipõhjadest prilliklaasid või laste (Afganistani) sõjamängudes araablaste habemena kasutamist leidvad juuksesalgud.

Nagu ei saa rääkida laste tollastest sõjamängudest, lisamata sulgudes Afganistani, ei räägita filmis selle tegelaste elust, lisamata sulgudes ajalugu. Tšernobõli tuumakatastroof, Afganistani sõda ja NSV Liidu lagunemine on taustal ning ühtlasi sündmusi käivitavad tegurid. Kuna filmis on esitatud olud ja sündmused suuresti läbi lapse pilgu, on saadud käsitleda nii antud teemasid kui ka täiskasvanute reaktsiooni neile mitmekihiliselt. Kuidas mõjutab sündmus täiskasvanut? Kuidas täiskasvanu omakorda last? Milline on lapse reaktsioon? Muster kordub filmi vältel ning just seetõttu saab nõukaaega kajastavast lastefilmist koguperefilm.

Tegelasekeskne struktuur paneb suure vastutuse näitlejatele, kes on piisavalt head, et mõjuda takkajärele filmi selgroona. Tegelaste motivatsioon, kõhklused, otsused ja arusaamad on hästi välja mängitud, nii et sõnastamata või napisõnalised konfliktid ja hõõrumised on mõistetavad liigse seletamiseta. Seda nii vanema kui noorema vaataja puhul. Eriti tasub esile tõsta Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja kehastatud Johannese vanavanemad. Esmapilgul koomilised tegelased omandavad juba filmi esimestes stseenides mitmekihilisuse ja tunduvad pigem inimeste kui tegelastena – saavutus, mis võiks olla iga näitekunstniku eesmärk. Kiidusõnu on väärt ka lapsnäitlejad. Peategelast Johannest kehastav Niklas Kouzmitšev mängib ennast kõigi kehva soengu, ebamugavust ja kerget saamatust põdevate poiste kangelaseks. Põrutavalt hea rolli teeb lapsnäitlejatest veel Dima Bespalov, kelle Gena on harukordselt mitmetahuline, sügav ja empaatiline.

Tegelaste potentsiaali on maksimaalselt ära kasutanud Elen Lotman, kelle kaameratöö pakub eripalgelisi kompositsioone. Tunda on nii n-ö grupi­portreede moodustamise Robert Yeomani stiilis oskust kui ka vaimustavat suutlikkust komponeerida tegelaste liikumist. Viimane tuleb eriti selgelt välja stseenides, kus taustal mängib ennast välja laulev revolutsioon. Kakofooniliselt kujutatud massid näitlikustavad Johannese siseelu, aga pakuvad ka vaatajale silmalõbu. Samuti kinnistavad need ka harva kujutatava pildi, millisena nägid toonaseid sündmusi inimesed, kelles vaba Eesti taassünd võis põhjustada ennekõike ebakindlust ja kõhklusi. See on vaid üks näide. Juba filmi esmaminutite staatiline kaader inkubaatorist pannakse näitlejate ansamblimängus elama ja pulbitsema.

Kahetsusväärselt toob tegelasekesksus endaga kaasa ka teatava hüplikkuse ja teos kipub hooti tunduma natuke liialt vinjetlik. Filmis loodud ruumid ja kompositsioonid on küll efektsed, mõjuvad ja visuaalselt huvitavad, ent nende vahel kipub puuduma geograafiline seos. Kuigi saab aru, et tegevus toimub umbes viie aasta ajaraamistikus, pole aja liikumine tunnetatav. Sellest poleks suuremat viga, kui filmi üheks keskseks probleemiks poleks Johannese ema töötamine Soomes ja selle mõju poisile, haava kinnikasvamiseks kuluv aeg jne. Tugeva stiilitunnetuse tõttu ja kiuste kipub film seetõttu ajuti kergelt unenäoliseks jääma. Seda ei saa pidada per se puuduseks, kuid kahtlen, kas see on olnud filmitegijate taotlus.

Need vead ei vähenda aga filmi üldiselt sümpaatset tervikut ja südamlikkust. Lauri Randla on koos oma meeskonnaga suutnud luua teose, mida sobib soovitada kõigile, isegi vanematele, kel on õnnestunud oma lastest üheks õhtuks vabaneda. Kui võtta arvesse ka lavastaja viimane (lühi)filmiprojekt „Mausoleum“ (2016), võib rõõmustada, et on olemas veel üks tegija, kellele pole Nõukogude aeg paaria, õudusunenägu või lihtsalt šarž, vaid allikaks, millest ammutada materjali mitmekihiliseks loominguks.