Hingepuhastuse raske rada

Karlovy Vary festival kõnetas päevakajalisi probleemseid teemasid ja säilitas oma geograafilise fookuse idas.

TRISTAN PRIIMÄGI

Järjekordne ida ja lääne suunda ühendav Tšehhi filmifestival Karlovy Varys on lõppenud, auhinnad on välja jagatud ja mõned arvamused selle festivali ning üldse festivalide kohta leidnud järjekordselt kinnitust.

Kuidas võideti ida

Nagu varasematelgi aastatel andsid ka seekord tooni pigem Ida-Euroopast pärit linateosed, kus, nagu oligi arvata, on tegemist minevikurepressioonide ja tänapäeva sotsiaalsete probleemidega. Sellest lausest jäänud mulje on õige – ega siin midagi naerda ei ole. Karlovy Vary filmide palett oli suures osas sumbuurne ja kohati natuke liiga päevakajaline. Nagu mitme Euroopa festivali (sealhulgas ka Cannes’i) programmist näha, tunduvad festivalid tajuvat vajadust politiseeruda ja inimesi mingi süümepuhastusliku sõnumiga moraalselt õigele rajale juhatada. Ilmselt on selle taga Euroopa praegune heitlus sallivuse ja sallimatuse teemal. See on põhjustanud skisofreenilise olukorra, mille võtab hästi kokku kuskilt loetud kommentaar: „Tundub, et elame ajal, mil kõigil on kõigest ükskõik, aga ometi solvume me kõige peale“.

Solvumisest räägib paljuski ka festivali võidufilm „Ma ei hooli sellest, kui läheme ajalukku barbaritena“,¹ kus noor etenduskunstnik Mariana (Ioana Jacob) võtab ette taaslavastada Teise maailma­sõja alguse sündmused Rumeenias, massistseenides sõdurid ja tsivilistid. Ta osutab sellele, et rumeenlased olid 1941. aastal isegi agaramad juutide hävitajad kui sakslased ning paljude seas kõrgelt hinnatud toonane peaminister Ion Antonescu oli süüdi Bessaraabia ja Ukraina juutide massilises tapmises ning Odessa veresauna heakskiitmises. Film ise on rumeenialikult metatasandiline. Režissöör Radu Jude on üritanud saavutada umbes samasugust efekti kui tema kaasmaalane Cristi Puiu filmis „Sieranevada“ (2016), kus on käsikaamera jälgitud ilma lõigeteta väga intensiivselt ühe seltskonna tegemisi reaalajas ja võetud detailselt üles nendevahelised vaidlused ja vestlused. „Barbarites“ kavandatav lahingusündmuste taaslavastus tekitab muidugi palju pahast vastukaja nii palgatud mittenäitlejate seas, kelle arvates on Antonescu kangelane ja juudid ühed tüütud putukad, kuni kohaliku tsensorini, kelle haritus ja sihikindlus sõuab Marianat sammhaaval eemale väitest, et rumeenlased mitte ainult ei osalenud veresaunades, vaid lausa korraldasid neid. Üle kahetunnine film on väga pika süütenööriga ja nõuab kannatlikku meelt ka kogenumalt mediteerijalt, ent viimane pooltund – etendus ise – teeb selle kuhjaga tasa.

Vanad sõbrad

Festivali teiste võitjate hulgast leiame kaks venelast, kes kuuluvad kindlasti Karlovy Vary püsiklientide hulka. Maailma üks tippdokumentaliste Vitali Manski oli taas kohal oma uue filmiga „Putini tunnistajad“.² Imeliku saatuse keerdkäiguna selgus, et praegu kindlalt Putini mustas nimekirjas figureeriv Manski tegi omal ajal Jeltsini heakskiidul uueks Venemaa presidendi kohusetäitjaks saanud Vladimir Putinist suhtekorraldusfilmi. Seetõttu oli tal kasutada päris suur hulk peaaegu 20 aastat varem filmitud kaadritagust filmimaterjali mehest, kellest on tänaseks saanud vaata et mütoloogiline olend – mingi sfinks-koletis, kellele omistatakse üleloomulikke võimeid ja kelle samme püütakse (tulutult) ikka ja jälle ette aimata. Tuleb ainult loota, et jalgpalli-MM Venemaal ei päädi meile samasuguste sündmustega nagu Sotši olümpiamängud Krimmile. Aga sellest kõigest miskipärast pole „emakese Venemaa“ järele õhkavatel spordikommentaatoritel ilmsel oidu rääkida. Manski kavatsus on selge – demütologiseerida Putin – ja ehk ka teatud enesekahetsushoos veenda meid selles, et ametisse astudes oli Putin üsna normaalne uuendusmeelne mees, kuigi juba tema esimesed sammud oleksid pidanud mõjuma hoiatusena, mis tulekul. Jeltsinile mõjus näiteks rängalt Putini kiire otsus taastada riigihümnina NSV Liidu hümn. Uued sõnad vanale viisile kirjutas toona juba kolmandat korda Putini õueteenri režissöör Nikita Mihhalkovi isa Sergei Mihhalkov. Intrigeerivaid kaadritaguseid fakte on siin filmis palju, aga kokkuvõttes jääb „Putini tunnistajad“ Manski muidu erakordselt kõrgele tasemele pisut alla, sest segane on filmi mõte ja seetõttu jääb mõjuvusest puudu ka vormistusel. See aga ei seganud Manskit suhteliselt pingevabalt võitmast parima dokumentaalfilmi auhinda.

Karlovy Vary püsikunde on saanud ka noorest vene lavastajast Ivan Tverdovskist, kes on oma kolme filmiga seal võitnud nüüdseks ka kolm auhinda. Kui eelmises filmis „Zooloogia“³ kujutas ta indiviidi erinemist ühiskonnast saba abil, mis kasvas ühel päeval ühele loomaaia töötajannale, siis uue filmi „Hüppaja“⁴ peategelasel Denissil (Deniss Vlassenko) on haruldane geneetiline haigus, mistõttu ta ei tunne füüsilist valu. Lastekodus kasvava poisi võtab ühel helgel hetkel filmi alguses enda juurde elama tema ema. Peatselt selgub aga, et asja mõte pole peresuhete taastamine, vaid keerukas kriminaalne skeem, kus Denissi roll (jällegi allegooriline) on viskuda rikaste meeste autode ette, et neilt raha kätte saada. Õrnahingeline Deniss on romantiline kangelane, kelle siirus on hukatuseks kaledas ja tundetus maailmas. Sellised inimesed peavad Venemaal praegu oma eksistentsi eest võitlema, sest ümberringi on reptiilid, kes kannavad ametlike õigus- ja julgeolekuorganite eraldusmärke ning tähistavad oma töövõite kriminaalse tangoga Vene lipu taustal sädelevas odavas diskosaalis. „Zooloogia“ ja Parandusklassi“⁵ traditsiooni jätkates ei pidanud Tverdovski ka seekord Karlovy Varyst tühjade kätega lahkuma, auhinnaks žürii eripreemia.

Koduta lapsed ja lasteta kodud

„Hüppaja“ avastseenis tuleb hüljatud poega Denissi päästma tema vastutustundetu ema, ent ka üks teine Karlovy Vary auhinnafilm algab enam-vähem sama stseeniga. Kõrvalprogrammi „Läänest idas“ („East of the West“) võidufilmis „Suleimani mägi“⁶ kasutab ema lastekodust vastleitud poega, et veenda tema juurde tagasi tulema joodikust abikaasat ja laaberdajat Karabasi. Film ise on huvitav Fellini „La Strada“ (1954) töötlus, mühakas mees ja õrn naine eksistentsiaalsel teekonnal, kantud samasugusest soojast huumorist ja kibemagusast kaduvikuvalust. Tore näha, et kirgiisid on suutnud valmis teha sellise liigutava loo ja et võit läks seekord päris itta. Laste ärakasutamine täiskasvanute eesmärkide saavutamiseks kehtib ju nii filmi mõtte kui ka selle kohta, kuidas see film meile mõjuma peaks – kasutatakse ju sellise manipulatiivse käiguga ära ka vaatajat. Ilmselt anti filmi kohati kohmakalt mõjuv uussiirus eksootilise päritolumaa tõttu andeks, mis on ka igati mõistetav. Künism ei ole veel täielikult sõda võitnud.

Kummalise faktina mõjub see, et filmis on kasutatud nn sinise ja oranži paletis (teal and orange) teostatud värvikorrektuuri, mis on muidu iseloomulik suurtele plahvatusfilmidele nagu „Transformerid“ ja muu säärane.

 

1 „Îmi este indiferent daca în istorie vom intra ca barbari“, Radu Jude, 2018.

2 „Свидетели Путина“, Vitali Manski, 2018.

3 „Зоология“, Ivan I. Tverdovski, 2016.

4 „Подбросы“, Ivan I. Tverdovski, 2018.

5 „Класс коррекции“, Ivan I. Tverdovski, 2014.

6 „Сулайман тоо“, Jelizaveta Stišova, 2017.