Filoloogilised vene filmid

Arvo Pesti

Viies vene filmide festival tõi Eestisse 13 uut filmi. Viies vene filmide festival Eestis on läbi. Seekord oli programm eriti rikkalik: 13 filmi ja palju seansse. Valik oli kopsakas ja lai, küllalt korralik ülevaade värskest Venemaa filmiloomingust. Ilmselt juhuse tahtel oli saanud linaküpseks mitu mängufilmi vene klassikast ja klassikutest nagu: Anna Ahmatovast ja Jossif Brodskist ning järjekordne vene versioon  Anton Tšehhovi jutustusest „Palat nr 6”. Neil lähemalt ka peatun.    

Anna Ahmatova

Anna Ahmatova on vene XX sajandi luule üks tugiposte, ka mujal maailmas hinnatud naisgeenius. Teda on korduvalt pärjatud auhindadega, palju ei puudunud ka Nobeli preemiast. Elades vene kultuuri jaoks erakordselt raskel ajal (1889–1966), vahepeal peaaegu täielikus isolatsioonis ja vaesuses, oli ta kõigest hoolimata arvamusliider kultuuris (kui seda moodsat sõna tema puhul tohib tarvitada), vene luule „vürstitar”. Irina Kvirikadze lüüriline mängufilm „Tatari  vürstitar” on film Anna Ahmatova elu lõpust vaatega tagasi noorusaega. Selle vägagi „filoloogilise” filmi mõistmiseks on hea tunda tausta. Üha tugevnev nõukogude võim ei vajanud kõrgelt hinnatud ja populaarsegi poetessi Anna Ahmatova luulet.

Pärast 1922. aastal ilmunud luulekogu „Anno Domini” nägid trükivalgust vaid üksikud luuletused, ajavahemikus 1925–1940 ei trükitud tema loomingut  üldse. See oli Anna Ahmatovale väga raske aeg. 1938. aastal arreteeriti ta poeg, tulevane tuntud mõtleja ja müstik Lev Gumiljov. Järgmise aasta kevadel arreteeriti tema kaasteeline ja poeet Ossip Mandelštam, kes 1938. aasta detsembris laagris ka suri. Elatusvahendid puudusid peaaegu täielikult, need vähesed tõlked, mis kusagil ilmusid, andsid vaid musta leiva lauale (peale üksikute luuletõlgete ilmusid näiteks 1937. aastal Rubensi kirjade tõlked).  Luulet sahtlisse kirjutas Anna Ahmatova edasi. Sellesse perioodi kuulub üks tema küpsemaid poeeme „Reekviem” (1935–40, täielikul kujul 1987, eestikeelsena Marie Underi tõlkes 1967). 1940. aastal tühistati ootamatult Anna Ahmatova luule avaldamise keeld (ehkki mingit kirjalikku keeldu ju ei olnudki), ilmus valikkogu „Kuuest raamatust”.

Kuid peagi said ka need luuletused nõukogude kriitikutelt põhjapanevalt hävitava hinnangu. 1946. aastal visati  Anna Ahmatova välja kirjanike liidust (liikmesus taastati 1951), 1949. aastal arreteeriti tema kolmas abikaasa kunstiteadlane Nikolai Punin ning uuesti vahepeal vabadusse lastud poeg Lev Gumiljov. Anna Ahmatova rehabiliteerimine algas pärast kompartei kurikuulsat XX kongressi 1956. aastal. Siin-seal ilmusid tema luuletused, raamatuna korea klassikalise luule tõlked. „Luuletused”, esimene kogumik pärast Stalini surma, ilmus 1958. aastal. Anna Ahmatovast kirjutati, enamasti kiideti. 1958. aasta talvel, viibides pärast järjekordset südameatakki sanatooriumis, alustas ta mälestusi Amedeo Modiglianist. Nende kirjutamise lõpetas ta alles 1964. aastal. Samal aastal määrati talle Itaalia kirjanduspreemia ning ta kutsuti Sitsiiliasse seda vastu võtma. Paralleelselt räägiti üha sagedamini Ahmatovale Nobeli preemia andmisest.

Esimene välisreis pärast 1912. aastat  kurnas 75aastase poetessi päris ära. Järgmise aasta kevadel sõitis Anna Ahmatova Inglismaale pidulikule vastuvõtule, Oxfordi audoktoriks nimetamise puhul. Üle kogu maailma kogunesid kokku tema vanad sõbrad, nüüdsed emigrandid ning uued austajad, kogu luksushotell, kus poetess peatus, kaikus vene-inglise segakeelest. Anna Ahmatova suutis neid vastu võtta vaid paari-kolme kaupa, nii palju oli teda külastada soovijaid. Tagasiteel Venemaale peatus  Ahmatova mõne päeva Pariisis. Kui London oli teda meeldivalt üllatanud, siis uues Pariisis poetess pettus. Kadunud oli linna, mille parkides nad Modiglianiga teineteisele luuletusi olid lugenud, elegants. Seal liikuv publik nägi välja täpselt samasugune kui ükskõik millises Euroopa suurlinnas. Pärast kodumaale naasmist tehti Anna Ahmatovale ettepanek peagi uuesti Pariisi sõita, seekord nõukogude kirjanike delegatsiooniga, sellest aga poetess keeldus.  Anna Ahmatova suri 1966. aasta 5. märtsil, Stalini surma päeval, mida ta ikka oli armastanud tähistada. „Tatari vürstitari” stsenaarium (Irina Kvirikadze) põhineb Anna Ahmatova mälestustel.

Tegevus toimub paralleelselt kahes ajas ja ühes linnas, Pariisis: pulmareisil 1911. aastal ja 1965. aastal tagasiteel Oxfordist kodumaale. 1910. aastal abiellus Anna Ahmatova tuntud poeedi ja „sündinud ohvitseri” Nikolai  Gumiljoviga (s 1886, hukati 1921); 1918. a abielu lahutati). Pulmareisil Pariisis tutvus Anna Ahmatova noore kunstniku Modiglianiga, kes tegi tulevasest poetessist ka mõned pliiatsijoonistused. Tekkis väike romaan, mis lahtus värske abielupaari lahkumisega kodumaale. 1965. aastal peatus „Tatari vürstitar”, nagu Anna Ahmatovat ka kutsuti, mõne päeva Pariisis ning meenutas olnut. Filmile on antud kergelt kriminaalne süžee, et kirjanduslikkekunstilisi passaaže poleks liialt igav jälgida. Modigliani joonistused (alasti) Anna Ahmatovast, mis said teadaolevalt tuleroaks, ilmuvad uuesti välja ning keegi püüab nende kaudu poetessilt tema äsja saadud preemiaraha välja pressida. Küllaltki lapsiku süžee mängib huvitavaks vapustavalt esinduslik Hanna Schygulla 75aastase Anna Ahmatova rollis. Ka teised osatäitjad on tasemel. Kui taust on teada, on film mõnuga jälgitav. 

Olles üks juhtivaid vene poetesse, sai Anna Ahmatova kilode viisi algajate värsse, sajad noorluuletajad püüdsid tema jutule pääseda. Anna Ahmatoval oli väga hea maitse, aga ka terav keel. Samuti armastas ta seltskonda ja oli loomulikult ka edev. Isegi kõige raskematel aastatel, rikkaliku stalinismi ajastul, püüdis ta ennast ümbritseda korralike inimestega – loojatega. Juba vähe vabamatel aegadel, 1950. aastate lõpus ja 1960ndate alguses, saabus  talle sadade viisi tänukirju. Anna Ahmatova ja Boriss Pasternak tõestasid paljudele, et ka „tõelisel XX sajandil” on võimalik säilitada väärikus. (Anna Ahmatova sulest pärineb vaid üks luuletus, mis mingilgi määral ülistab Stalinit. Selle kirjutas ta lootuses päästa oma arreteeritud poja elu.) Elades nn sula ajal ning pärast sula jääkirmetisega kattumist põhiliselt Leningradis ja Komarovas, jäi Anna Ahmatova arvuka seltskonna  pinnale pidama kolm noorpoeeti, keda ta kõrgelt hindas ning kellele ennustas õigustatult suurt tulevikku. Need olid Anatoli Naiman, Dmitri Bobõšev ja tulevane Nobeli preemia laureaat Jossif Brodski. Sageli nimetati seda kolmikut Anna Ahmatova „kutsikateks”; ta hindas kõrgelt nende luulet ning pühendas mõne enesegi luuletuse neile. Ehkki kõik kolm olid küllaltki algajad värsisepad ning näiteks Jossif Brodski varajane luule erineb ikka päris  palju sellest loomingust, mille eest talle maailma tähtsaim kirjandusauhind on antud, nägi Anna Ahmatova ette nende suurt tulevikku. Kõik kolm on tänaseks tunnustatud ja pärjatud loojad: Jossif Brodski teatavasti juba siit ilmast lahkunudki, Dmitri Bobõšev Ameerikas professoriks, Anatoli Naiman kirjutab viimasel ajal küll põhiliselt belletriseeritud mälestuslikku proosat. Kahjuks ei ole kahte viimast eesti keelde tõlgitud. 

Jossif Brodski

Tuntud vene multifilmimeistri Andrei Hržanovski linateos „Poolteist tuba ehk Tundeline teekond kodumaale” on sama veider kui Jossif  Brodski elukäik talle antud ajas. See ei ole eluloofilm suurest poeedist, see ei ole isegi mitte ranges mõttes õige mängufilm ja kõike, mis filmis juhtub, pole mitte alati reaalsuses juhtunud. Seejuures oleks filmi ulmeliseks nimetada samuti vägivaldne. Tegu on eelkõige ühe ajastu (1950. aastate lõpust kuni 1980. aastateni) kujutamisega, peamiselt ühe persooni – Jossif Brodski käekäigu kaudu. Sealjuures on täiesti jälgitav ka tulevase suure poeedi ja esseisti kujunemise lugu, isiksuse kaasamine ja arenemine. Tegu on reisiga. „Reis ruumis tähendab Brodsky jaoks alati ka retke ajas. Kuid me ei tohi unustada, et need mõlemad reisid seonduvad Brodskyl veel kolmandaga – kirjandusega, sule reisiga mööda valget paberit,” kirjutab poeedi loomingu hea tundja ja „mõistataja” Mihhail Lotman.1 Üle kahe tunni vältav linateos on kohati multifilm, kohati dokumentaalfilm, enamasti lavastatud, kuid kajastab  reaalselt aset leidnud sündmusi. Jossif Brodski otsustab naasta Leningradi (mida tegelikult pole juhtunud), et külastada oma vanemaid. Enamuse filmist moodustavad tema meenutused, kui ta istub laevalael. Nagu juba öeldud, võtavad need sageli näiteks joonisfilmi vormi. Kuid on ka suurepäraseid dokkaadreid. Vaataja näeb nii Peterburi-Leningradi „elulugu” kui ka tulevase poeedi kujunemiskäiku. Palju filosofeeritakse, nagu oli Venemaal tol ajal kombeks,  ja loetakse luuletusi. Alkoholi tarbimisest ma parem ei räägigi – ajastu on täiega kohal! Film ja Jossif Brodski looming on ühes helistikus. „Poolteist tuba…” lõpp läheb veidi venima, kõigi kolme surnu (ema-isa-poeg) kokkusaamine on küll nukker, kuid väljub filmi tonaalsusest. Juri Arabovi (Aleksandr Sokurovi triloogia suurisiksustest, „Dokdor Živago”, „Jüripäev” jt) koos Andrei Hržanovskiga kirjutatud stsenaarium on tugev ja väljapeetud.     

Anton Tšehhov

Samasse sisulisse ritta sobitub hästi ka vanameister Karen Šahnazarovi värske linateos „Palat nr 6”. See Anton Tšehhovi 1892. aastal  kirjutatud jutustus on üks enim tõlgendamist leidnud vene kirjanduse teoseid. Käsitledes XX sajandi võtmeprobleeme, nagu võõrandumine, üksindus ja hulluse piiritlemine, jääb see ilmselt veel pikaks ajaks aktuaalseks. Film on toonud jutustuse tegevuse tänapäeva, mis sulandub sisuga suurepäraselt. Tegevus toimub ehtsas vaimuhaiglas, kaamera suriseb enamasti operaatori õlal, suur osa filmist koosneb intervjuudest. Jääb arusaamatuks,  kes on haige patsient ja kes on (terve) näitleja. Kohati on kõik kangesti taanlaste Dogma rühmituse tegude moodi. Vaimuhaigla peaarst Andrei Ragin jõuab tasapisi sama haigla patsiendiks, vestlused kõige haigema (või hoopis tervema?) patsiendiga palatist nr 6 ning suhtlus ümbritseva keskkonnaga tekitavad sellise surutise, et tema isik otsustatakse päästa isoleerimise teel. Film on väga emotsionaalne, näiline dokumentaalsus  mõjub!

Peaosatäitja Vladimir Iljin sai Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil õigustatult parima meespeaosa auhinna. 2004. aastal valminud Kirill Serebrennikovi („Kujutades ohvrit”, 2006; „Jüripäev”, 2008) vändatud „Ragin” Aleksei Guskoviga peaosas jääb emotsionaalsuses sellele kindlasti alla. Festivalil näidati palju huvitavaid filme. Nii näib, et oma loomingulise küpsuse on saavutanud Boriss Hlebnikov („Koktebel”, 2003 jt), vene Kaurismäki, kelle uus linateos „Hullumeelne abi” poolhullu pensionäri ja provintsiäpu seiklustest pealinnas on tõeliselt omapärane. 31. Moskva rahvusvahelise filmifestivali grand prix’ võitnud Nikolai Dostali „Petja teel taevariiki”, lugu Stalini-aegsest Siberi kolkakülast, on klassikaliselt korralik linateos, just selline, millega festivalidel võidetakse. Kahjuks ei suuda inimsilm nädalaga Vene filmitööstuse kogu paremikku haarata, loota  jääb eelkõige DVD-levile. Kuid isegi Balti jaama kettapood on uppumas peamiselt teleseriaalide magusasse sohu. Piraadivõitlus digirindel on ehk tootjatele tulus, kuid kultuurse tarbija vaenulik. 1 Joseph Brodsky, Koguja rõõm. Tallinn 1996, lk 276.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht