Dokfilmi stiil näitab tegija iseloomu

Peeter Sauter

„Eesti lood” siinsetest pagulastest ja meie üleloetud inimestest. Dokumentaalfilmid võib laias laastus jagada kaheks. Üks sort on filmid, kus on leitud (või lastud ette sööta) teema ja režissöör hoiab ennast tagaplaanil ja võtab lihtsalt üles, mis näha, nagu kinokroonika või telesaate jaoks –  näita teistelegi seda, mis oli sulle kohapeal näha, ja ära liialda oma hinnangute ja hoiakutega. Teine sort on justkui autorifilm, kus kaamera ette jäänu on rohkem vahend režissöörile oma loo rääkimiseks. Olgu see lugu siis midagi filosoofilist ja sõnastatavat või puhtkunstiline kujund montaaži, valguse, taustaheli ja muude filmikeele vahendite kasutamise ja autoripositsiooni pildi suhtes nihkes hoidmisega.

Kolmas sort oli vanasti veel: seal pani filmi autor kaadritaguse tekstiga otsesõnu maailma asjad paika või riputas suuri retoorilisi küsimusi. See nõukaaegne dokisort on õnneks enam-vähem välja surnud. Loomulikult on veel igasugu vahepealseid ja muid sordikesi (näiteks vanade kroonikakaadrite uus isikupärane montaaž), aga siin algul esitatud kaks on põhilised: kas teed filmi kellestki teisest või põhiliselt iseendast. Ja kumbki lähenemine ei taga ega tingi iseenesest head või halba filmi. Esimese rehkenduse puhul on oht, et tehakse tükitööd ja valmib midagi telesaate-taolist, kus on rääkivad pead ja mõned iluplaanid vahele ja natuke lüürilist muusikat hingamiseks. Autorifilmi tehakse tavaliselt suurema tööpanusega. Võetakse üles palju materjali ja tihti ei tundu miski autori kunstnikuhinge väljendamiseks piisavalt kandev ja kaunis ja siis tuleb sekkuda, et tegelikkus võtaks soovitud kuju. Oma dokid lavastas kokku juba Robert Flaherty ja tegi seda hästi ning ega sestsaati midagi väga olulist dokimaailmas muutunud polegi.

„Elu libedal jääl” (Vedel Kaader, 2012, 29 min), režissöör ja monteerija Brett Orloff, operaatorid Paul Aguraiuja, Aivo Rannik ja Mati Hint, helilooja Azhar Sved, produtsent Paul Aguraiuja. ETV eetris 2. I 2013.

„Elu libedal jääl” on filmike esimese rehkenduse järgi. Vajalik teema on leitud või ette söödetud, pagulased, immigrandid Eestis, ning üleliia materjali kokku kuhjamata ongi telesaadet meenutav publitsistlik lugu kokku keevitatud. Pagulasi on filmis kaks (koos perega): Ananthan Sri Lankalt ja Maroof Pakistanist. Öeldakse ka, et enamik põgenikke ei soovi dokfilmis nägu näidata, kuna kardavad võimalikku tagakiusamist kodukandist. Ma ei saanudki aru, kas see pidi põhjendama, miks on kangelasi filmis nii vähe. Ega muidugi kümnest põgenikust poole tunniga ka portreed joonistada ei jõuaks.
Mis me siis teada saame? Seda, et põgenikud võivad Eestisse saabuda küll illegaalseid teid pidi ja inimkaubitsejate klientidena, aga nende hulgas on aferistide ja parema elu otsijate kõrval ka inimesi, kelle elu on kodus reaalselt ohus. Seal kodus on sellised inimesi muidugi küll ja veel ja noid me sinna kohapeale ju aitama ja kaitsma ei tõtta, aga kui põgenik on juba sülle kukkunud, ei ole ilus teda tagasi surmasuhu kupatada.
Sõna saavad mõned riigiametnikud ja pagulaste abistajad ja neilt saab olukorrast kiire ülevaate kätte.
Lugesin hiljuti eesti-vene kirjaniku Andrei Ivanovi romaani „Hanumani teekond Lollandile” tema pagulasaastatest Taanis Ivanov ei hoia selles värve kokku, et anda pilti pagulasnihverdajate elu aferistlikumast poolest. Tundub lausa, et elu pagulasena surub kelmi rolli inimesele peale, kui ta hakkama tahab saada (ja mitte deporteeritud). Ivanovilt sai pildi, kui rutiinne võib põgeniku elu olla nii pagulaste laagris kui väljaspool seda. Ei võta see parema elujärjega riik pärapõrgust saabunud tüüpe nii kergesti omaks, kui ka igati humaansete reeglite järgi paberil eeldaks.
Tõmmud Ananthan ja Maroof ei ütle Eesti elu ja kohtlemise kohta ühtki halba sõna, nad räägivad poliitiliselt ülikorrektset juttu, aga ma kahtlustan, et survet ja üleolevat suhtumist on nad kohanud küll ja kohtavad veel. Kahju, et seda ei õnnestu filmis avada. Aga srilankalane ja pakistanlane on saanud Eesti abiga tuua kodust siia veel ka naised ja lapsed ega ei soovi oma vedamist kuidagi ära solkida. Kõigil nii muidugi ei vea.
Näeme, kuidas lõunamaa mehed õpivad koos peredega eesti keelt ja arvutikasutamist (tõenäoliselt väga selgeks kumbagi ei saa, sest õppimine edeneb visalt). Küllap saavad neist ajapikku igati kenad Eesti kodakondsed.
Üks episood filmis pani mind mõtlema. Päris pikalt näidatakse, kuidas täiskasvanud mees, pakistanlane Maroof, kes pole elus jalgratta selga saanud, õpib Eesti ametnikuneiu lahkel kaasabil jalgrattasõitu (tore, et riigilt ka siukest koolitust saab ja veel koos jalgrattaga). Täiskasvanul pole lihtne nullist jalgrattasõitu selgeks saada ja loomulikult on need kaadrid naljakad. Ja mees talub stoiliselt, et ta tola rolli on sattunud (kuni lõpuks siiski ütleb: „Nüüd aitab!”). Ja see on kindel nõks näidata, kuidas keegi on tobe ja naeruväärne ja inimesed vaatavad rõõmuga. Nojah, see on sama mees, kes äsja pajatas, kuidas ta elu oli ohus ja kellele me kaasa tundsime. Filmi testikoht, et kui valjusti ja mis toonis me teise üle naerame. Ega me ise Pakistanis eesli seljas ratsutamist õppides palju paremad välja ei näeks. Režissöör võiks ju nüüd öelda, et abitu jalgarattasõit on kujund ja kogu see uus Eesti elu on Maroofi jaoks üks suur vanuigi jalgrattaga sõitma õppimine. Aga ma ei tea, kas ikka ütleb või kas see veenab.

„Üleloetud inimesed” (IN-Ruum, 2012, 29 min), režissöör, stsenarist, helirežissöör, monteerija produtsent Meelis Muhu. Teine režissöör ja operaator Kullar Viimne, toimetaja Kristina Norman. ETV eetris 28. XI 2012.

Teine film, dok rahvaloendusest „Üleloetud inimesed”, meeldis mulle tunduvalt rohkem. Selleski näidatakse liialt oma hoiakuid lisamata. Aga ära on unustatud poliitilise korrektsuse vajadus, kuigi, rahvaloendusest pildiandmise juures võinuks see kammitseda küll. Meelis Muhu teeb minimalismi ega ole otsinud kokku eriti koloriitseid tüüpe või kaadreid ega põnevaid rakursse. Ta usub ja usaldab kaadrisse jäävat inimest omas mahlas ja see hakkabki tööle. Teinekord hakatakse väikest rolli viskama, kui koos rahvaloendajaga saabub kaameramees, ja seegi on ilusti ja õelutsemata ära näidatud.
Keda meile näidatakse? Lihtsaid tavalisi inimesi. Pensionäri ahjuküttega korteris. Töötuks jäänud kalatsehhi töölisnaist Kihnust. Meest, kes elab kööktoas ja kemps on tal kasutada hoopis teises trepikojas. Vene kurttummi. Osa neist inimestest loetakse üle raamatukogus, küllap on nii neile lihtsam ja mugavam. On ka ontlikuma keskkonna asukaid. Vene kunstnik, kes väheke esineb, ja eesti pereisa, kes hakkab pinnima, kuhu loendajate korjatud andmed kõik minna võivad. (Kui inimesed kardavad, et maksuametki võib neid pabereid lugeda, kas siis inimesed ikka ausalt küsimustele vastavad?) On EELK koguduse naisorganist ja proua, kes ei soovi kirja minna ateistina, sest tal on usk küll, aga see usk on selline, et ta usub vaid iseendasse. Sel teemal arutletakse pikalt ja lõbusalt, aga loendajal pole vastuse varianti, mille alla pisut kangekaelse proua usutunnistus paigutada. Küllap episoode, kus inimene tõrgub etteantud raamidesse mahtuma st (kui veel filmi ka tehakse!), tuleb loendajatel ikka ette.
Ka Meelis Muhu filmis on episood, millest ta pole raatsinud loobuda ja kus inimene mõjub natuke naeruväärselt ja totralt. Aga see on tõesti hea episood ja ma saan eru, et Muhul polnud närvi seda välja jätta. Nimelt küsib igati ontlik loendajaproua (läbi vahendaja) kurttummalt, mis on tolle emakeel? Et kas emakeel on viipekeel? See tundub loendajale endale vist hea leid (ja ega pruugiks vale ollagi). Vastatakse, et emakeel on ikkagi vene keel, aga loendaja ei taha kergesti oma avastusest loobuda: „Nii et viipekeel ei ole ikkagi emakeel? ” (Ma olen jäänud telesaates totrasse olukorda ja lootnud kangesti, et see episood välja monteeritakse. Ja kui siis ikka ei monteerita, tuleb mõru pill alla neelata. Seda võib juhtuda meie kõigiga ja alles vaadates saad aru, kuidas saatejuht või režissöör sinusse suhtus ja sind nägi ja näidata tahtis. See ei pruugi alati mesine tunne olla.)
Muhu „Üleloetud inimestest” saab eestimaalastest ja nende kodudest hoopis teistsuguse pildi kui ükstapuha mis seltskonnaajakirja sirvides – ei ole kõigil uusi suuri telekaid, basseine ja toataimi. Paljud meist vaatavad nõukaaegsest televiisorit, mis on polüesterkapikese serval pisut plekilisel heegeldatud linikul. Seltskonnaajakirjad paraku niisuguseid inimesi ja kodusid, mis loomulikult on Eestimaal enamuses, ei näita. Režissöör Muhu õnneks näitab. Kas seda pilti meetrise ekraanidiagonaaliga uuest telepurgist vaadata soovitakse, ei oska arvatagi.
Loodan, et Meelis Muhu julgeb ja tahab ka tulevikus nappidele vahenditele, lihtsatele-ehtsatele inimestele ja minimalistlikule filmikeelele truuks jääda. Ma tean, et ETV selletaolisi filme väga näidata ei taha, soovitakse ikka teemade laiemasse konteksti asetamist ja vaatajatele mõttepudru pähepanekut, autoripositsiooni vaka all hoidmine tundub riigiteles kahtlane. Sestap on autoritel lihtne käega lüüa ja hakata laulma ETV laulu, muidu ei anta varsti uue doki jaoks raha. Tolle juures on tore, kui mõni ikkagi populismi ja dekoreerimise-lakeerimise magedale teele ei astu. Ja ma usun, et kokkuvõttes tasub see millalgi ära.