Autoportree, Agnés Varda. Segatehnikas mosaiik digifilmil

Agnès Varda kinematograafiline luigelaul, tema autoportree, on kutse kohtuda taas tema loominguga, käia ära justkui elust pulbitsevas muuseumis.

ELISE EIMRE

Dokumentaalfilm „Varda nagu Agnès“ („Varda par Agnès“, Prantsusmaa 2019, 115 min), režissöörid Agnès Varda ja Didier Rouget, stsenarist Agnès Varda, operaatorid Claire Duguet, Julia Fabry ja François Décréau.

Biograafiline dokumentaalfilm „Varda nagu Agnès“ esilinastus Berliini filmifestivalil 2019. aasta veebruaris. Agnès Varda suri sama aasta märtsis 90aastasena. Reflektiivse režissööri ja kunstnikuna vormistas ta oma viimaseks teoseks autoportree kinematograafilise mosaiigina. Selle killud pärinevad Varda enda loomingust ning sideaineks on entusiasmist kantud piiritu empaatia. „Varda nagu Agnès“ on teekonnafilmina seiklus Varda loomeväljal, mis ulatub läbi kahe sajandi eri kunstimeediumitesse. Giidiks sel teekonnal on Varda ise.

Ekstsentrilisuse poolest tuntud Varda jälgedes loovust avastades pole karta, et mõistmatusse ära eksitakse, isegi siis, kui ta Veneetsia biennaalil sind kartulikostüümis Patatutopiasse kutsub. Varda pealtnäha sporaadiliste teoste tagant leiab alati mõtestatud struktuuri. Kui näiteks mängufilmis „Hulgus“¹ kannab seda minutipikkune kaamerasõit iga kümne minuti järel, siis tema viimases filmis on selles rollis Varda viimased avalikud esinemised. Need on nii filmivalla meistriklass kui ka armastuskirjad kunstile.

Maalikunst tuleb inspiratsiooni sütitajana Varda loomingus läbivalt esile ning loob lisakihistusi. Üks tema isikupärasemaid formaate on varakristliku kunsti triptühhon ehk kolmeosaline altaripilt, mida Varda kasutas esmalt fotograafias ning seejärel filmikunstis. „Noirmoutier’ triptühhon“² New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kogus avab 35millimeetrisel filmilindi abil kolmel puitpaneelil sakraalse teemaatika asemel profaanse. Naine, mees ja koduabiline einestavad majakeses Noirmoutier’ saarel, kus asus Varda ja tema armastatud abikaasa režissöör Jacques Demy kodu. 9,5minutine triptühhonil esitatav lühifilm toob esile Varda loomingule iseloomulikud jooned.

Varda töödest leiab läbiva vormielemendina kolmele taanduva motiivi – omamoodi kolmainsuse. Ka „Varda nagu Agnès“ on üks osa mõttelisest triptühhonist. Selle üks tiibu on dokumentaalfilm „Agnèsi rannad“,³ kus Varda avab eeskätt oma filmiloomingut. Teiseks tiivaks võib pidada filmi „Palged ja paigad“,⁴ kus keskendutakse koos fotograaf JRiga mööda Prantsusmaad seigeldes Varda fotokunstile. Piirid kolme dokumentaalfilmi vahel on triptühhonile omaselt sujuvad, „Varda nagu Agnès’“ aga nagu keskne altaripilt.

Selles filmis on Varda sõnastanud oma loomingu kolm alustala: inspiratsioon, lahendus ning jagamine ehk miks, kuidas ja kellele. Varda huviorbiidis olid alati eksistentsiaalsed küsimused ning elu rõõmud, hirmud ja põhivajadused. Vardale kuulsuse toonud mängufilmis „Cleo 5-st 7-ni“⁵ heitleb poplaulja vähki haigestumise hirmuga. Dokumentaalfilm „Mustad pantrid“⁶ tõi kinopublikuni afroameeriklaste võitluse rassismi vastu. „Üks laulab, teine mitte“⁷ võttis 1977. aastal tugeva seisukoha abordi keelustamise vastu ning naiste valikuõiguse poolt.

Varda oli üks 343st Prantsusmaa avaliku elu tegelastest, kes tunnistas 1971. aasta manifestis allkirjaga, et on olnud sunnitud tegema ebaseaduslikult aborti. Prantsusmaal on küll 1975. aastal abort seadusega lubatud, kuid Varda võitles edasi. Ta oli kogu oma elu julge ja väsimatu naiste võrdõiguslikkuse pooldaja. Ema ja vanaemana ei jäta ta ka filmis „Varda nagu Agnès“ mitmeti tõlgendamisele ruumi ja teatab konkreetselt, et on feminist ning seda alati olnud. Seda väidet toetab kogu Varda looming, rääkimata kõikvõimalikest protestiaktsioonidest, kus teda ikka ja jälle kohtas.

„Cleo 5-st 7-ni“ sai 1962. aastal Cannes’is suure menu osaliseks ja Prantsuse uue laine märgiliseks teoseks, kuid Varda ei jäänud edu laineharjale ulpima. Juba 1960date teisel poolel suundus ta koos oma elukaaslase Jacques Demyga Los Angelesse. Peale „Mustade pantrite“ valmis Vardal 1969. aastal seal ka mängufilm kolmekesi üksteist nautivatest hedonistidest hipide lõõskaval kuld­ajastul.⁸ Peaosatäitja Viva nõustus filmis osalema tänu Andy Warholi soovitusele, kes südikat ning omanäolist režissööri väga tunnustas.

Varda loomingut ei saa pelgalt ühe või teise voolu kaudu defineerida. Filmis „Varda nagu Agnès“ on ta kasutanud võimalust mõtestada ja kirjeldada oma peegelpilti, elutööd, sõnadega. Peeglist vaatab vastu igasugusele kollektivismile vastanduv individuaalsus, ise ja omanäoliselt olemine. Rannaäärte, südamekujuliste kartulite, sotsiaalsete õiguste, akende ja kasside kõrval on just peegel üks Varda võtmesümboleid ja ühtlasi eesmärgipärane vahend.

Varda armastas peegleid sama palju kui renessansskunsti ning need on tema loomingus omanäoliselt seotud. Kõigis kolmes Varda biograafilises dokumentaalfilmis toob ta inspiratsioonina esile maalikunstnikke ja nende töid. Tema rõõm kunstist saab tohutu hoo sisse Louvre’i muuseumis, mille koridorides ta ratastoolis koos fotograaf JRiga tuiskab. Ühelt poolt on need kaadrid kelmikas kniks Jean-Luc Godardi mässulistele tudengitele⁹ ja Bernardo Bertolucci unistajatele.¹⁰ Tema side kunstiga ulatub aga veelgi sügavamale. Need maalid on üle elanud kõikvõimalikud laastavad poliittuuled ning ülendavad endiselt vaatajate meeli ja pakuvad mõtteainet inimolemise üle. Varda kasutab küll kunsti loomisel maali asemel filmimeediumi, kuid püsib sellest olenemata renessansskunstile märgilises autoportree žanris.

Varda on kasutanud autoportree loomisel peegleid, kuid seadnud need teadlikult nihkesse: need peegeldavad eeskätt vaatajat ja maailma tema ümber. Varda pühendus küll kogu hingest sellele, mida tegi, kuid kogu tema looming on suunatud väljapoole.

Nii „Agnèsi randades“ kui ka kõnealuses filmis moodustavad Varda portree mosaiigikildudena teda ümbritsevad filmitegijad, kelle tõttu ta töö on võimalikuks saanud. Vilksamisi võib teda kohata aga kaamera tagant kiikavas peegelduses näiteks mängulises dokumentaalfilmis Jane Birkinist või hoopiski rongivagunil, mida katavad fotod tema silmadest ja varvastest. Varda meisterlikust andest annab tunnistust just oskus muuta klassikaline kunst, neoonvärvis kilekotid või hoopistükkis oma kassi haud isikupäraseks loomeväljaks.

Varda enda elu läbielamisi selles filmis sisuliselt ei kohta – „Varda nagu Agnès“ ei puista südant. Kõige isiklikumale tasandile lubab Varda vaataja ligi oma installatsiooniga „Noirmoutier’ lesed“, mis koosneb lühifilmidest 15 ekraanil. Keskmes on video musta riietunud rannal leinavatest leskedest, ümber aga portreefilmid naistest, kes elavad oma kaotusvaluga – Varda ise on üks neist. Ka siin on Varda loonud isiklikust impulsist midagi suuremat, näinud selles ilu ning muutnud selle kunstiks.

Varda viimane film pole eleegiline hüvastijätt, vaid kutse kohtuda tema loominguga, käia ära justkui elust pulbitsevas muuseumis. See kogu on tõesti inspireeriv, „Varda nagu Agnès“ on otsast ääreni täidetud siira empaatiaga. Varda elas oma kunstis ja tema elutöö väljendub igas mõttes värvika detailse portreena. Teda kui märgilist loojat jääb meenutama pärand, mis ulatub filmimaastikust kunstiväljadeni.

1 „Sans toit ni loi“, Agnès Varda, 1985.

2 Töö viide MoMA kodulehel, 1. II 2020. https://www.moma.org/collection/works/117936

3 „Les plages d’Agnès“, Agnès Varda, 2008.

4 „Visages Villages“, Agnès Varda, 2017.

5 „Cléo de 5 à 7“, Agnès Varda, 1962.

6 „Black Panthers“, Agnès Varda, 1968.

7 L’une chante l’autre pas“, Agnès Varda, 1977.

8 „Lions Loves“, Agnès Varda, 1969.

9 „Bande à part“, Jean-Luc Godard, 1964.

10 „The Dreamers“, Bernardo Bertolucci, 2012.