Aus ja riskantne autorifilm

Tiina Savi: „Autorifilmi programm on emotsioonide jagamise soovist sündinud projekt.”

ANDRIS FELDMANIS

Selle aasta algusest toob kino Sõprus iga kuu üheks seansiks vaataja ette mõne autorifilmi klassikateose. Kino programmijuht ja filmivaliku koostaja Tiina Savi räägib, milliseid filme ja miks ta vaatajatele näidata tahab.

Kommertsfilme, mida näidatakse kobarkinodes, vastandatakse tihti autori- ja väärtfilmidega. On tegelikult tegemist žanrite või hinnangutega? Kas nendega kaasneb ka teatav elitaarsuse maik?

Tiina Savi: Hea küsimus. Ma pole kunagi nii konkreetselt mõelnud. Autorifilm eeldab ikka kontseptuaalset lähenemist. Mulle tundub, et väärtfilm ei mõju enam üldse elitaarselt. See mõiste on ära rikutud, sest Eestis kasutatakse seda peaaegu iga Euroopas valminud filmi kohta. Autorifilm võib tõesti mõjuda elitaarselt. Kui otsisime sellele filmide sarjale pealkirja, siis esialgu üritasime seda sõna vältida. See on inimeste ettekujutuses justkui midagi rasket, sünget ja venivat. Samas ei leidnud me ühtegi paremat alternatiivi. Jäime ausa, aga riskantse autorifilmi juurde.

Vähemalt mõnda programmi filmi võib nimetada hoopis kultusfilmiks, näiteks Jacques Deray „Basseini” („La Piscine”, 1969). Kust need autorifilmi piirid ikkagi jooksevad?

Piiride tõmbamine ongi keeruline. Kui kuidagi välja vabandada Jacques Deray filmi meie programmis, siis esialgu seda polnudki seal. Tegu on suvise kõrvalehüppega. Meile tundus, et rahvale võiks pakkuda leevenduseks raskemate teoste kõrval ka nii-öelda kergemat väärtfilmi. Minu enda arvates ei kuulu see otseselt autorifilmi alla.

Seega tasub programmi uurida ka neil, kes autorifilmi pelgavad?

Autorifilmi ei tasu üldse peljata. Vastupidi, tuleks tulla kinno ja hakata tutvuma. Alati ei peagi lõpuni filmist aru saama. Robert Bresson on öelnud, et ta pigem tahaks, et inimesed saavad tema filmist emotsiooni, kui et nad intellektuaalsel tasandil tundetult mõistavad seda, mida nad ekraanil näevad.

Mis see autorifilm siis ikkagi on?

Minu jaoks tähendab autorifilm seda, et režissöör on võtnud vastutuse. Ta on loonud oma unikaalse maailma, tal on oma kindel filmikeel, viis, kuidas ta asjadele osutab. Autori loodud teos peaks pakkuma vaatajale midagi sellist, mida ta muidu mingil juhul ei näeks ega kogeks. Kui filmitegemise lähtepunkt on teenida raha, siis see on midagi muud kui autorifilm.

Sa olid seotud ka kunagise menuka „Ainult friikidele!” filmiprogrammiga.

Jah, see oli esimene filmiajaloo pärle näitav programm, mida juhtisin kolm-neli aastat. Tollel ajal ma töötasin teisele kinole ja see jäi minust sinna maha ning suri seal välja. Tegelikult ma loodan, et ta on varjusurmas. See programm oli väga edukas, selle pealkirja all sai tutvustatud väga huvitavaid režissööre. Näiteks linastasime me esimest korda Eestis kinos John Cassavetesi filmi.

Kui sa võrdled neid kaht programmi, kuivõrd on sinu kuraatoripositsioon muutunud?

Friigifilmide alla läks palju sellist kraami, mis oli natuke skandaalsem ja kultuslikum. Kõikvõimalikud filmiajaloo hullused, nagu programmi avafilm „Friigid” („Freaks”, Tod Browning, 1932). Autorifilm ikkagi veidi piiritleb, aga põhimõtteliselt on mõlema programmi eesmärk tutvustada publikule maailma filmikunsti tipprežissööre, kelle teosed pole varem eriti siin kinolinale jõudnud.

Kui friigifilmid on rohkem efekti peal, kas siin otsid pigem sügavust?

Jah, seda võib nii sõnastada. Friigifilmid oli hea alguspunkt. See oli väga populaarne programm, kõik seansid olid välja müüdud. Ma loodan, et nii mõnestki, kes käis seal ainult intrigeeriva pealkirja pärast, on kasvanud välja autorifilmi vaataja. Seitse-kaheksa aastat tagasi toimus Tallinnfilmi korraldatud Tarkovski retrospektiiv, ma ei olnud siis filmivaldkonnaga Eestis väga seotud ja tulin vaimustusega retrospektiivile pileteid ette ära ostma, arvates, et niikuinii müüakse välja. Avamisel oli kinosaalis kaheksa inimest. Nüüd, kui näitasime Tarkovski „Peeglit”, läks see täismajale.

Kui palju seanssidel tavaliselt vaatajaid on?

Kui on tundmatum ja raskem kraam, siis on saal pooltäis. Kui on vähegi populaarsem või kultuslikum, näiteks Polanski, siis tuleb täismaja. Sama on ka näitlejatega. Kui Alain Delon mängib, siis on saal rahvast täis. Viimati linastunud Bressoni puhul ma arvasin, et tuleb vähem rahvast, ja tuligi. Tegelikult on üsna lihtne ennustada, kui palju vaatajaid tuleb.

Mis mõtted peast läbi jooksevad, kui saal on pooltühi? Kas on kahju, et on vähe, või tundub, et sai parasjagu julge film valitud?

Ma mõtlen, et näe, mul oli õigus! Tuligi ainult pool saali. Aga mul on ka hea meel, et see pool tuli. See aitab kaasa meie filmiprogrammi kujundamisele. Bressoni seansiga sain ma näiteks kinnituse, et tema retrospektiivi on meil veel vara teha.

Miks valisid Bressoni teostest just „Mouchette’i”?

Kui me oleksime näidanud tema „Taskuvarast” („Pickpocket”, 1959) või „Raha” („L’Argent”, 1983) , siis oleks ehk rohkem inimesi kinno tulnud, aga ma pole kindel. Minu esimene valik oli „Balthasar” („Au Hasard Balthazar”, 1966), aga selle printi ei olnud kohe saada. „Mouchette’i” ma valisin oma emotsionaalse mälu pealt. See oli üks esimesi Bressoni filme, mida ma kunagi nägin, ja see liigutas mind südamepõhjani. See on väga puhas ja ilus film. Ma tahtsin anda inimestele, kes pole tema loominguga tuttavad, samasuguse esmakohtumise kogemuse. Autorifilmi programm ongi emotsioonide jagamise soovist sündinud projekt.

Kui keeruline on filmiklassika koopiate hankimine?

Autorifilmi puhul me üritame näidata filmiprinte, sest just sellele meediumile on režissöör oma filmi kunagi teinud. Õnneks neid vanu filme ikkagi leidub 35millimeetrisena, osa näitame ka juba DCP-lt. Tarkovski „Peegli” 35mm printi on näiteks ainult kolm tükki. Venemaal Mosfilmis on üks, mida nad välja ei anna, üks on Inglismaal ja üks Saksamaal. Neid ju juurde enam ei tehta. Ma arvan, et kümne aasta pärast on samasugust programmi filmiprindiga teha sisuliselt võimatu.

Sel aastal avati Viimsis uus kino ja taasavatakse ka kino Kosmos. Seal näidatakse peamiselt kommertsfilme. Kas Sõpruse kõrvale võiks mahtuda ka mõni repertuaarikino?

Võiks küll. Mida vaheldusrikkam on kinomaastik, seda suurem võimalus on vaatajal areneda selles valdkonnas. Meil puudub näiteks ainult vanu klassikalisi filme näitav kino. Selliseid on igas Euroopa linnas vähemalt üks.

Kuidas hindad, kas Tallinnas on kinokülastajate arvu lagi käes või on veel kasvuruumi?

Viimastel aastatel on ülejäänud Euroopas kinokülastajate arv vähenenud. Eriti märkimisväärne on see vanas Euroopas. Pidev uue tehnoloogia pealetulek töötab meie vastu. Filmid, sh väärtfilmid saab kerge vaevaga kätte internetist. Olukord ei ole siiski lootusetu. Meie külastajate arv on stabiilselt aastast aastasse kasvanud. On ka palju inimesi, kes ei teadvusta veel meie olemasolu. Tänaseni näiteks isegi taksojuhid ei tea tihti, et siin on kino ja siin näidatakse filme. Kuna me üritame oma vahenditega kino pidada ja meil pole riigi toetust, siis on ka turundusressursid piiratud. Meil pole piisavalt vahendeid, et olla pildil kogu aeg. Potentsiaali on.

Miks pole teil riigi toetust?

Me saame kultuurkapitalist projektipõhist toetust, näiteks autorifilmile ja retrospektiividele – selle eest oleme tohutult tänulikud. Varem oli Kultuuriministeeriumi all väärtfilmilevi meede, aga EFI moodustamisega liikus see instituudi alla ja meetme kogueelarve kahanes märkimisväärselt. EFI tütarettevõte, Tallinnfilmi alla kuuluv Artise kino saab aga aastas mitusada tuhat eurot tegevustoetust. Väärtfilme näitavatel kinodel peaks olema võrdsed võimalused taotleda ressursse, sest selline kinopidamine ei ole kindlasti majanduslikult tulus ettevõtmine, aga on siinse filmikunsti arenguks ja filmihariduse taseme tõstmiseks väga vajalik. Praegu on Artis selles osas palju soodsamal positsioonil, kuigi nende põhipro­gramm koosneb suures osas kerglastest Euroopa filmikestest, mida ei saa kindlasti väärtfilmide alla liigitada. Siin on seisab üks väga suur küsimärk.

Milliseid filme veel autorifilmi programmis oodata on?

Unistuste nimekiri on järgmiseks aastaks koos, aga ma ei saa praegu lubada, et me need kõik ka saame. Järgmisena linastub Bergmani „Persona” (1966). Tuleval aastal üritame pöörata pilgu natuke rohkem Euroopast välja, näiteks Ameerika poole.

Kinopidajana sulle kindlasti meeldib, kui saalid on täis, aga filmivaatajana – kas eelistad ise filmi vaadata täis või tühjas saalis?

(Naerab.) Kõige parem ongi vaadata filmi üksinda suures saalis. Vaatajana mind tühi saal ei häiri, kinopidajana küll. Kui on täissaal, siis mind valdab siiras rõõm. See on väga hea tunne, kui inimestele läheb korda, mida me teeme, ja nad tulevad sellest osa saama.

Nii et julgustad siiski inimesi tulema kinno isegi siis, kui on hirm, et keegi teine ei tule?

Tühjas saalis on väga mõnus filmi vaadata, võid rahulikult šokolaadipaberiga krõbistada. Kino ei ole kunagi tühi, see on alati emotsioone täis.