Ajapõgenikud miiniväljal

Norra sari „Ajapõgenikud“ näitab, mis juhtuks Norra ühiskonnaga siis, kui põgenikud oleksid pärit kaugete maade asemel kaugest minevikust.

TANEL SAIMRE

Teleseriaal „Ajapõgenikud“ („Fremvandrerne“, Norra 2019–…, 6 × 45 min) Telia TVs. Loojad-stsenaristid Anne Bjørnstad ja Eilif Skodvin, režissöör Jens Lien.

Mõne aja eest naelutas vaatajad üle kogu maailma teleekraanide ette seriaal „Lilyhammer“ (2012–2014), kus kõne all endise maffiabossi sekeldused Norra heaoluühiskonnas. Seejärel otsustasid abikaasadest stsenaristid Anne Bjørn­stad ja Eilif Skodvin teha midagi uut ja hoopis teistsugust, nimelt ulmeseriaali. Inspiratsiooni andis 2015. aasta rände­kriis. Neil tuli pähe mõte, mis saaks siis, kui põgenikud ei saabuks mitte kaugetelt maadelt, vaid teisest ajastust. Mõte meeldis HBO Europe’ile sedavõrd, et telehiiglane võttis nad oma tiiva alla. Tootjafirmaks valiti end juba „Lilyhammeriga“ tõestanud Rubicon TV AS, režissööriks Jens Lien, kelle CVsse kuuluvad omanäoline ja sotsiaalselt laetud 2007. aasta film „Tüütu mees“¹ ning üsna keskpäraselt välja kukkunud seriaali „Okupeeritud“² kolm osa, mida sai Eestis näha Kanal 2st. „Ajapõgenikud“ on küll norrakeelne ning tegevus leiab aset Oslos, kuid ilmselgelt on seegi seriaal nagu „Lilyhammergi“ suunatud välis­turule.

Oslo kesklinna fjordivette saabub igal ööl paljude aastate jooksul seletamatute valgussähvatuste saatel inimesi minevikust. Süžeeks on tegelikult mõrvalugu, mida uurib abielulahutuse ja narkosõltuvusega maadlev läbipõlenud kriminaaluurija (Nicolai Cleve Broch) ning talle paariliseks sokutatud kogenematu naispolitseinik (Ágústa Eva Erlendsdóttir). Tegu on kvaliteetse, ent siiski üsna klišeeliku kulgemisega. Stsenaristid on ühes intervjuus selgelt välja öelnud, et seriaali põhiliin on lihtsalt ettekääne teha seda, mida on tegelikult teha tahetud: kujutada minevikust pärit masside saabumisega kaasnevaid sotsiaalseid muutusi. Kuigi neid muutusi näidatakse vilksamisi, möödaminnes, on seriaal tehtudki just selle pärast.

Millised muutused siis aset leiavad? Norra riik koondab oma jõud uue olukorraga kohanemiseks: saabujate vastuvõtuks luuakse organisatsioon, pannakse paika bürokraatlikud ja meditsiinilised protseduurid jne. Kiiskavate pangahoonete ja pilvelõhkujatega täidetud Barcode, Oslo kesklinna ärikvartal, muutub kitsede mökitamise ja lõkete praksumisega täidetud minevikugetoks, kus viikingid pajatavad lõkke ääres lugusid ja ringi kooserdavad lohvakate dressidega kütid-korilased. Raadios hakkavad kõlama eri sajanditest pärit kuulajatele mõeldud uudistesaated. Tekib minevikuinimeste ühisvõrgustik B4, ilmuvad öölokaalid koos ajastuomase meele­lahutusega. Viikingite ööklubis toimuvad laulikute ehk skaldide luuleõhtud. Ilmuvad nii ajapõgenikele suunatud seksuaalse orientatsiooniga inimesed kui ka transtemporaalid – inimesed, kes usuvad enese olevat sündinud valesse aega. Kõnepruuki sugenevad sellised mõisted nagu „aegism“, „nowsplaining“, „BILF“, „mitmeajaline ühiskond“ jne. Ulmele omane tuttavlike nähtuste moondamine võõraks annab põgenikega tihedamini kokku puutuvatele lääne­eurooplastele võimaluse enda ümber toimuvat paremini või vähemalt uue nurga alt mõtestada.

Rändeteema, teadagi, polariseerib ühiskonna ning paljud seriaali teemad kujutavad endast ideoloogilisi miinivälju, kus üks vale samm võib esile kutsuda plahvatuse paremalt või vasakult. Üks nauditavamaid asju „Ajapõgenike“ juures ongi kergus või lausa mängulisus, millega navigeeritakse ideoloogiapommidest kubiseval territooriumil. Kohatise koomilisuse tõttu saab selle teose liigitada kindlasti satiiriks, ent pila on välditud: toimuvat kirjeldatakse, aga hinnangut ei anta. Vaatajale on jäetud ruumi ja õhku, kuigi mõnevõrra on tunda stereotüübivõrsetel tallava stsenaariumisaapa talda, mis ei lase umbrohul liiga tugevaid juuri ajada. Küllap pole paljudel küsimustki, kuhu paigutada kiviaja inimesed, kui nad peaksid meie ajastusse sattuma – võtta on rullnoka, ossi, kantpea, kultuuritu dressiinimese sahtel. Ka „Ajapõgenikes“ sobivad kiviajast tulnud kantpead väga hästi turvameheks ja abielluma moeblogijast beibega. Muidugi, sest nad on ju kiviajast. Selle eest, et stereotüübiga liiale ei mindaks, hoolitseb aga stsenaariumi paigutatud siiras ja südamlik kütt-korilane ülakorruselt, peategelase naaber.

Ah jaa, muide, viikingiajast pärit inimese kohta „viiking“ öelda ei ole poliitiliselt korrektne: v-sõna püütakse vältida ja selle asemel öelda „muinaspäritoluga inimene“ („person med norrøn-opprinnelse“).

Minevikuränne seostub kolme ajaperioodiga: kiviaja, viikingiaja ja XIX sajandiga. Ilmselt on piirdutud kolmega seetõttu, et muidu ei saaks keelte, riietuse, tavade ja mõtteviiside segapudrus enam millelegi pihta. Küllap on valik tehtud keskmise televaataja ajalooalase lahutusvõime järgi, sest neist kolmest ajastust on inimestel üsna selge ettekujutus. Kiviajal käidi loomanahkades, suheldi lühilausetega ja peeti jahti, viikingiajal olid kilbid, mõõgad, sarvedega kiivrid ja uhked laevad, XIX sajandi inimesed riietusid uhkelt ja tegid piipu – nii ka „Ajapõgenikes“. Kiviajast pärit tegelased käivad ettepoole kummargil ja räägivad naljakalt lapsikult. Viikingid kõnnivad sirge seljaga, joovad palju ja räägivad norra keelt palataliseeritud muinasaktsendiga. XIX sajandi tegelased on aga peenelt riides snoobid, kes puistavad luulelisi väljendeid (üks kõrvalosaline tsiteerib igal võimalikul juhul Ibsenit).

Minevikuinimesi on üldiselt kujutatud terviklike või täisväärtuslike tegelastena. Neil oleks nagu midagi, mille tänapäevainimene on elu korraldatuse ja puuteekraanide taha ära kaotanud. Üksteist surnuks pidanud kütt-korilasepaari taaskohtumine täisvaipkatte ning kontoritoolidega klaasist koosolekuruumis pressib tänapäevainimesele pisara silma. Viikinginõia tähendamissõnad elu ja surma kohta on aktuaalsed ka nüüdisajas. Nendes hetkedes ilmneb inimeste ajastuülene ühisosa.

Nähtavate detailide kõrval on palju tähelepanu pööratud ka keelele, sest see on nii aja- kui ka ruumipõgenike identiteedis olulisel kohal. Kiviaja tegelaste tarvis mõtlesid filmitegemisse kaasatud filoloogid välja tehiskeele. Ka Muinas-Norra keele ekraanikõlbulikuks saamisega oli omajagu tööd, kuigi see on ruunide kujul meieni üsna hästi säilinud. Esiteks pidid teadlased rekonstrueerima sõnade häälduskuju. Teiseks tuli välja mõelda hulk uut igapäevakeelt, mis pole meieni säilinud, sest kirja pandi vaid tähtsad tekstid, seadused ja saagad. Kristluse-eelsete viikingite leksikonist puudusid ka näiteks „kurat“ ja „põrgu“, nii et peale tänapäevaseid seadmeid ja mõisteid tähistavate sõnade (nutitelefonist sai „talafjøl“ ehk „kõneplaat“) tuli välja mõelda ka vandesõnu (selleks sobis näiteks mütoloogilise hiiglase teatud kehaosa).

Seriaali lõpuks jäävad süžeeliinide otsad enamasti kokku tõmbamata. Stsenaristid on öelnud, et kirjutavad juba ka teist hooaega, kuigi kokkulepet HBOga veel ei ole. Ilmselt on siis kihu nii suur. Ja see, et stsenaariumi on kirjutatud kihuga, on vaatajale ka selgelt näha. „Ajapõgenikud“ on õnnestunud katse näidata uue nurga alt rändetemaatikat ja võib-olla isegi midagi üldisemat, üldinimlikumat.

1 „Den brysomme mannen“, Jens Lien, 2006.

2 „Okkupert“, Erik Skjoldbjærg, Karianne Lund, Jo Nesbø, 2015– …