Urmas Lüüs

Urmas Lüüs

URMAS LÜÜS,
kunstnik ja õppejõud

Olen sunnitud varmalt märkima, et kirjutan ennekõike visuaalkunstniku ja kolmemõõtmeliste materjalidega kahekõnet pidava meistrina. Kuigi olen Sirbile kirjutanud artikleid käelisest mõttetööst ja kunstiloome vaistu ajel sooritatud sõnastamatutest tegudest, ei saa ma üle ega ümber mõtteprotsesside väljendamise lingvistilisest olemusest.
Mis keeles ma mõtlen? Välismaal pikemalt elades olen end mitu korda tabanud tõlke pealt aja kokkuhoidmiseks „lihtsamat“ mõttetööd inglise keeles tegemas. Olgu mainitud, et jutumärgid ei ole juhuslikult sõna „lihtsamat“ ümber maandunud. Olen kuulnud väidet, et suheldes muus, mitte emakeeles, kaotame rohkem kui poole väljendusrikkusest. See tunne pole mulle võõras.
Aasta tagasi palus USA kirjastaja ja veebikogukond Art Jewelry Forum luba minu nendele kirjutatud artikkel avaldada ka eesti keeles. Tundus kummastav, et väljaanne, mida tarbib rohkem inimesi, kui on Eestis elanikke, peab vajalikuks avaldada, võrreldes nende kultuuriruumiga olematus keeles, originaalteksti.
Olles ajapikku süüvinud Aaviku keeleuuendusse, Grünthal-Ridala uudisvärssidesse, Laabani sulasõnadesse, Alliksaare valusmänglevatesse täppislaskudesse, Baturini karedasse peenhäälestusse (oh kui palju oleks neid veel üles lugeda!), jõudis kohale minu võõrkeelne eneseväljenduskadu. Häid tõlkijaid leiab alati, kuid seda täpseimat sõna – kõige nüansirohkemat, alltähendustega laetut, naelapead tabavamat, rütmikamat, helisevamat, kihilisimat – ei sööda keegi teine ette.
Siinkohal ei ole vahet, kas räägime mõtteerksast täpsusest luules, kultuuriteoorias, geenitehnoloogias, religioonis või kvantfüüsikas. Me kõik jahime endast suuremat maailma ning jahipidamise puhul on täpsus kõige tähtsam. Mis oleks teadus täpsuseta? Ma ei tea, mida on vaja eesti keelele, aga minul on vaja eesti keelt, et mitte lahustuda lääne kunsti pea(massi)voolude trendikasse keskpärasusse.