Villem Ernits kui erinevuse külvaja

Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Villem Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest.

RIHO PARAMONOV

Ilmselt on selge, et moodsas globaal­ühiskonnas kultuuririkkus nivelleerub. Olen mõnikord imestanud, kui tugevalt on kultuuriväljal kokku kuivanud ekstsentrike read. See on muidugi minu subjektiivne tunnetus ja lähtub neist piltidest, mis on tekkinud kirjasõna vahendusel XIX ja XX sajandi esimese poole kultuuri- ja ülikoolitegelaste eluilma piiludes. Neil puhkudel olen tajunud, et toona oli tugev individuaalne kõrvale­kalle (eripära) nii sage, et on peaaegu norm. Kui lähen tänapäeval ülikooli, ei suuda ma eristada õppejõude üliõpilastest: erinevused välimuses, rõivastuses, maneerides ja kõnelemisviisis on minimaalsed. Väärikas eas professoridki oskavad hinnata hetkemoodi, stiili, noortepärasust jms. Oma kooli- ja ülikooliajast olen suuteline leidma vahest mitte enam kui ühe tõeliselt ebahariliku isiku ja sellest on natuke kahjugi.

See meenus mulle, kui võtsin kätte Villem Ernitsa värske mälestusraamatu. Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest. Ja nagu võib raamatustki lugeda, teeb see Ernitsa kaasaegsete silmis puhuti tõeliseks enfant terrible’iks. Näib, et ennekõike mäletataksegi Ernitsat, kelle panus kultuuri- ja ühiskonnaellu on kahtlemata enam kui kaalukas, tema veidruste tõttu. Ka raamatus avaldatud mälestusis lasub põhiraskus just erinevusel, mis legendaarse keelemehega kaasneb.

Ernitsa matustel pidas suurepärase kõne Juri Lotman. Ta väitis, et teaduses jagunevad inimesed külvajateks ja lõikajateks (Ernits oli külvaja). Laiendan Lotmani mõtet: ühed inimesed paistavad silma rohkem tööga, teised isiksusega, mõju(ta)des ennekõike oma aktiivse kogemusega. Nende töö ei pruugi olla kõige ulatuslikum, viimistletum ega säravam, kuid loomupärase aktiivsuse, otsiva vaimu ja karisma tõttu on neil teistele eriline vahetu mõju. Ernits kuulub sellesse gruppi. Koloriitse keele­mehe ainulaadne olemus lubab teda käsitleda Tartu vaimuna. Pole just palju inimesi, kes on nii tugevalt sisse kirjutatud kohaidentiteeti, keda teavad peaaegu kõik linlased, kelle kohta on käibel jutte ja legende, üks imelikum kui teine. Ainult tööga seda ei saavuta.

Kindel on, et Ernits oli oma eripärast teadlik ega soovinudki ses osas muutust. Tema iseloomus näis olevat vähe provotseerivat elementi, kuid parajas annuses mängulisust vahest küll. Muu määrab ära kompromissitu orienteeritus vaimule ja teadmistele. Antidea Metsa kirjeldab nii ilusasti, kuidas keelemees süvenes restoranis ajalehte, jättes toidu täiesti tähelepanuta. Vees keedetud kaks kõva leivatükki ja verivorst – selline võis olla tema toit kodus, Pälsoni ühikas.

Mingis mõttes oli tema ellusuhtumine aga hästi praktiline. Näiteks osales ta lõputööde kaitsmistel ka seetõttu, et bankettidel saab korralikult süüa. Ülimalt eriskummaline riietuski lähtus suuresti mugavusest ja isiklikest vajadustest (haiged jalad vajasid villaseid sokke jne). Jällegi, vaim on üle kõige! Häda on aga selles, et niisugune kombinatsioon ei võtnud mõnel juhul arvesse teiste vajadusi ega tundmusi. Mitte et midagi oleks olnud talumatult hullusti, aga tahumatuna mõjus Ernits küll. Martti Soosaar on oma mälestusraamatus koloriitset õpetlast kirjeldanud kui päti välimusega vanameest.

Oskar Kallas suhtus Ernitsasse lugupidavalt ja toetavalt, kuid Aino Kallas teda eriti ei hinnanud ning on oma päevikus nimetanud koguni vaimuhaigeks. Ernits ise on Kallase 90. sünniaastapäeva meenutuses arvanud, et selline seisukoht oli kirjanikuproual tekkinud arstist ja kirjanikust austaja Juhan Luiga mõjul. Olgu lisatud, et see on keelemehe iseärasuste kohta ka kõige radikaalsem arvamus. Enamasti on kaasaegsed suhtunud Ernitsasse mõistvalt: tema puudujääke on võetud kui pisut naljakatki paratamatust.

Ernitsa piiripealsusel oli üks suur pluss. Kuna nõukogude võim ei võtnud teda tõsiselt, sai ta mõnikord võrdlemisi vabalt öelda välja seda, mida teised ei julgenud või ei tahtnud. Selles mõttes sarnanes ta vanaaja narrile, kes võis ainsana õukonnas tõtt kõnelda. Aga seejuures oli ta ka elav minevikumälu kandja, kes võis vahendada isiklikke muljeid näiteks Asutavast Kogust ja rahvusülikooli loomisest. Veel üks moment: Karl August Hindrey on öelnud, et Ernits oli ainus sotsiaaldemokraat, kes vabadussõjas püssi kätte võttis. Seega täitis ta toona nii vajalikku ajaloosilla funktsiooni.

Ernitsast on mõnikord räägitud kui elupõlisest poissmehest. See liin moodustaks justkui paari alkoholivastase hoiakuga. Mälestused, mida raamatus Ernitsa kohta jagatakse, näitavad, et ka siin on omajagu pooltoone. Keelemehe elus oli mitu naist, kelle suhtes ei olnud ta ükskõikne. See mitteükskõikne olemine valmistas osale neist daamidest kui mitte probleeme, siis parasjagu meelehärmi. Oli kuidas oli, aga naisemeest temast ei saanud. See nõudnuks suuremat otsustavust, aga Ernits elas hetkes ja aega oli tal küll. Mis puudutab aga alkoholi­vastasust, siis ei olnud Ernits radikaal. Mitu tema kaasaegset on väitnud, et kerge napsitamine teda ei häirinud. Küll aga oli keelemees kuri, kui keegi vallatu kallas alkoholi tema joogi sisse. ETV arhiivis leidub katke inter­vjuust 91aastase Ernitsaga. Ta mõjub vitaalse ja energilisena. Ütle, et alkoholi­vaba elu ei aita!

Raamatu esimeses pooles annab Ott Kurs ülevaate Ernitsa elust, tegevusest, kirjutistest jms. Siin saab päris hea ülevaate tema sugupuust ja sünnipaigast. On esitatud ka Ernitsa kirjutiste taastrükke ja vestlusi temaga. Maitse­prooviks võinuks neid olla isegi rohkem, kuid kel isu suurem, leiab vajaliku nagunii „Noorpõlve ideaalidest“. Teine osa kätkeb Ernitsaga kokku puutunud inimeste mälestusi. Need on esitatud läbi tema elukaare enam-vähem kronoloogiliselt.

On häid illustratsioone, näiteks lk 17 on Ernits pildil noore Malle Salupere ja Jaan Kaplinskiga. Suurepärasel fotol on ka õpetajad Pent Nurmekund ja Leo Leesment. Kuna fotosid Ernitsast on arhiivides omajagu, võinuks neidki olla rohkem, iseäranis selliseid, mis avavad tema eripära. Vaata näiteks FOTISes 70. sünnipäeva jäädvustust (EAA.5263.1.299.2). Sümpaatne on Kursi vanamoodne ja turvaline sõnakasutus: „kaitsmisil“, „üritusil“ jne. Tekst on kergesti loetav ka mitteajaloolasele.

Kurs kirjutab, et 14aastasena tõlkis Ernits sõber Mihkel Leebeniga vene keelest eesti keelde Karl Marxi teose „Töö ja kapital“. Tekib küsimus, miks ta seda tegi ja mis oli tulemus. 1906. aastal ilmus Marxi raamat Edasi väljaandena Peterburis pealkirjaga „Palgatöö ja kapital“Kes oli selle raamatu tõlkija, pole teada – nimeks on lakooniliselt märgitud L. Kõnekas on, et keeleoskusest rääkivas peatükis ütleb Ernits ise, et ta vene keel pole ideaalne. See ei vasta ilmsesti tõele. Õpetas ta ju kogu elu slaavi keeli ning ka tema küsimused ja kommentaarid väitekirjade kaitsmisel olid sageli just keeleliste finesside kohta.

Kui Lotman ütles, et Ernits on külvaja, siis pidas ta silmas, et mõtetele, plaanidele, algatustele ja ettepanekutele tema peas ei tulnud lõppu. Ja need ei olnud kaugeltki pelk õhutäide, vaid sageli inspireerisid ja viisid edasi. Paljud Ernitsa mõtted, näiteks ettepanek luua teaduste akadeemia ja korraldada rahvusvahelisi soome-ugri keeleteadlaste kongresse, olid ajast ees. Tema huvide ulatus oli suur, kätkedes poliitikat (oli ka Asutava Kogu ja riigikogu liige), nimede eestistamist, karskusliikumise, hõimuliikumise ja üliõpilaselu edendamist, orientalistikat, (ülikooli)ajakirjandust, ajalugu, tõlketööd, massaaživahendeid jne. Vähe oli kõrgema taseme lõputööde kaitsmisi, millest ta osa ei võtnud (oli n-ö kolmas oponent). Seejuures luges ta läbi ja oskas sõna võtta ka reaalteaduslike tööde puhul. Sageli võis Ernitsat näha seltsides, sh loodusuurijate ning aianduse ja mesinduse seltsis. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse, tal oli lähedasi seoseid Soome ja Poolaga ning ta reisis palju (aastail 1911–1939 u sada korda. Käis ka Põhja-Ameerikas).

Kui uurisin aastaid tagasi 1924. aastal Kaarepere ja Jõgeva vahel toimunud rongiõnnetust, selgus, et Ernits oli korraldanud omal käel juurdluse, mille tulemused esitas riigikogu esimehele Jaan Tõnissonile. Veel põhjalikuma uurimise viis ta läbi seoses 1931. aasta autoõnnetusega Emajõel, mis sai saatuslikuks üheksale inimesele. Selle on ta vormistanud kui kohtupsühholoogilise ekspertiisanalüüsi katse. Niisiis tegutses Ernits väikestviisi ka detektiivina (ja leidis kõigil juhtudel, et süüdi on alkohol). Raamatus oleks võinud veel markeerida Ernitsa tegevust tema aja kultuuritähtede mälestuse jäädvustamisel. Lüheldased, kuid väärtuslikud on Ernitsa visandatud avaliku elu tegelaste iseloomustused (peatükk „Poliitikud, kirjanikud ja õpilased“).

Ernitsa peamine tegutsemisruum on alma mater, kuid klassikaline teadlastüüp seisab temast üpris kaugel. Ernitsal oli uskumatult võimekas aju (muu hulgas oli ta polüglott), kuid on arvatud, et ta ei suutnud tohutut teadmistehulka küllaldaselt sünteesida. Tõepoolest, teadlaskarjäär jäi tegemata. Eesti vabariigis töötas keelemees Tartu ülikoolis eradotsendina, kuid nõukogude ajal täitis juhuslikke õppeülesandeid ja oli kehvalt tasustatud. Küllap oli tõsiteadlaste seas neid, kes vaatasid Ernitsale ülevalt alla, aga näiteks Lotmani arvates oli tegu Eesti kõige erudeerituma ja väljapaistvama slavistiga.

Asjaolu, et Ernits ei olnud lõikaja ehk inimene, kes süveneb oma uurimis­objekti põhjalikult ja sõlmib lõpuks otsad kokku, ilmneb kõige selgemini tema doktoritöö juhtumis. Ernitsal paluti ülemõõdu­list ja viimistlemata väitekirja koomale tõmmata ja lihvida, kuid tema esitas selle uuesti kahes köites. Ott Kurs: „Väljanägemiselt oli väitekiri küll soliidsem kui kolme aasta eest esitatu, kuid ka selles esines rohkesti juurdekleepimisi ja vahelekirjutamisi.“ Järelikult jäi asi kokku­võtmise taha. Kraadi ta ei saanud.

Pisut on juttu ka reisidest. Vahest tasuks tsiteerida passust Ungari kohta: „Selle reisi kaudu muutus Ungari kõigi külastajate silmis elavaks realiteediks kõigi oma hääde ja halbade külgedega. Kahtlemata nägi igaüks, et suuresti on liialdatud kõik need „hirmu ja õuduse jutud“, mida mõnikord ajakirjanduse veergudel Ungari üle leida võib, kuigi Ungaris kõik asjad kaugeltki nii pole, nagu seda paljud meist näha tahaksid.“

Oluline osa raamatust kuulub mälestustele Ernitsast. Need on põnevad, kuid veidi üldplaanilised ja korduste­rikkad, puhuti ka õige lühikesed ja pinnapealsed (näiteks Tiit Rosenbergi oma). Enamik kirjutajaid on kõnelenud tema välimusest, veidrustest, kaitsmistest ülikoolis, laialt levinud lugudest, mis mõnikord ei anna edasi tõde jms. Sügavama sissevaateni Ernitsa hingeellu ei jõuta. Kõik teadsid ja tundsid Ernitsat – kuid mil määral? Kas tal oli lähedasi sõpru? Kuivõrd avanes ta teistele? Milline oli ikkagi tema mõju? Tore, et meil on nüüd raamat, mis räägib peamise sellest imelikust ja imelisest inimesest, kuid palju on veel uurida. Ernits oli tohutult anderikas mees, kes ei suutnudki oma võimeid täielikult realiseerida. Kindlasti oli ta humanist kõige ülevamas mõttes, demiurgina pigem harvanähtav erudiiditüüp, ülimalt lihtne, aus, ideeline ja isetu, aga samal ajal isepäine inimene, kellest ei saanud mööda vaadata, seetõttu tahes või tahtmata ka piiride kompaja. Kirjandusliku figuurina jääb ta alatiseks meelde tuletama erinevuse olemasolu ja tähtsust. Ta oli igal pool oma inimene, kuid vaid teatud piirini. Erinevus oli liiga suur, et teda täielikult mõista. Hästi on öelnud Peeter Olesk: „Villem Ernits oli väga vanaks meheks elanud laps.“ Tõepoolest, vaba hing oli ta.