Vete pääl

Mati Unt

Veel viivuks jää, mu armsam... Ophelia ei jäänud veele kauaks, varsti oli ta uppunud. On vähe öelda, et vesi on element. Vesi on alati kõikjal ja nähtav (nagu maagi). Tuli on küll nähtav, kuid episoodiline ? teda pole alati. Õhk see-eest on alati, aga teda pole näha. Õhku näeme vaid millegi kaudu, mida õhk (tuul) puudutab: puuoksad, suits... Kuid eriti ilmekalt näitab õhu (tuule) olemasolu muidugi ? vesi!

Vahel on vesi justkui surnud.

Gaston Bachelard on rääkinud tumedatest ja sügavatest vetest, iseäranis Edgar Allan Poe. Muidugi on õudne, kui vesi on must ja liikumatu. Justkui ovaalses metsakülajärves kuuvalguseta ööl. Nagu tökat, ?raske vesi?. Ebakindlust suurendab see, kui me sinna vette viskame õnge. Sünge vaikus. Mõne aja pärast hakkab õngekork tõmblema. Kes seal all küll on? Kala? Säga? Hai? Või koguni amfiibinimene?

Vees on teadagi näkke. Väidan seda julgelt, sest olen teda näinud. Aga see ei olnud öösel, see oli päikesepaistes.

Ma ei oska eriti hästi ujuda, ei usu, et oleks kunagi ujunud üle 150 meetri. Võib-olla võinuks rohkemgi ujuda, kuid ma pole selleks leidnud piisavat motivatsiooni. Eriti, kui ujud paralleelselt rannajoonega. Miks nii? Mulle lihtsalt ei meeldi  teadmine, et vajaduse korral ei ulatu jalad põhja.  Et all on sügavik. Mitte ainult uppumises pole asi ? keegi võib ju ka hammastega varbast kinni võtta.

Olete vaadanud vette?

Heledamast veest paistavad esemed (taimed, kivid) läbi, kuid otsekui distantsilt, läbi peegli. Ongi läbi peegli, sest veealust elu võib silmitseda läbi enda näo, mis vette vaatab. Kuid Narkissosel on ju see häda, et tal pole mõtet ujuma minna, isegi mitte oma peegeldust sõrmega torkida, sest kui sõrm torgata peeglisse, hakkab peegel lainetama ja peegeldus kaob.

Nii palju siledatest vetest. Aga vesi võib hakata ju märatsema, seda teatakse väga hästi, ja kes siiski veel ei teadnud, on nüüd kindlasti teada saanud.

Vesi on tige ja vihane, kui ta uputab linnu ja keldreid. Jah, see on tõesti raev. Vesi ulub, möirgab. ?Ümberringi meri röögib, peksab vahtu vastu pead.? Me oleme harjunud kõiki, ka anorgaanilisi nähtusi psühholoogiliselt seletama. Vett peame ka elusolendiks. Seetõttu ei saa me aru vee raevu motivatsioonist. Miks ta nii teeb? Kas ta ei saa siis aru? Meri on ju olend! (Meenutame mõtlevat ja mäletavat ookeani Tarkovski ?Solarises?.)  

Me võiksime talle ju öelda: jäta järele! (Faust soovis ju pilguga peatada mässavat merd.) Me võiksime teda ähvardada. (Olen lugenud, et ?Ossiani lauludes? läheb keegi paljastatud mõõgaga mere vastu.)

Vahel leitakse paralleele vee seisundi ja vaatleja psüühilise seisundi vahel. Kui inimese hinges möllab torm, möllab ta ka merel!

Nüüd on vesi tunginud kõikjale. Peaaegu nii nagu Noa või Eukalioni päevil.

Kas aitaksid tammid? Pärnus? Võib-olla, kuid näiteks Hollandis tuleb vastavaid tamme pidevalt parandada.

Kui ma neid ridu kirjutan, on Emajõgi tõusnud üle kallaste, Pärnu on vee all ja Ülemiste järv ähvardab uputada Tallinna. Ise, omatahtsi. Sest levis kumu, et üks skandaal-anarhistlik saksa lavastaja, kuulnud legendi vastavast vanakesest, tahtis korraldada underground-performantsi, mille käigus oleks Ülemiste vesi valla päästetud.

Paradiisi-beach, kus Leonardo di Caprio otsis taga süütust ja puhtust, on muutunud  risu- ja sopahunnikuks. Sajad tuhanded inimesed surid vee kätte, sest vesi tegi, mis ise tahtis.

Filmis ?Veemaailm? on kogu maakera kaetud veega ja osal inimestel vist  olid mingid lõpused. Kevin Costner aga kihutas ringi mingi veemootorrattaga ja võitles halbade bandega. Mõelda, see sügavik oli kõikjal, Costner poleks saanud maha tulla ja jalgu sirutada.

Kuid Kristus on ju vee peal käinud! Kas Copperfield suudaks? Küllap vist, temal juba oskusi jätkub. Vaino Vahing, kes oli vaimustatud tema prototüüpilise isiku energeetilistest kehastamisest näidendis ?Suvekool?, arvas, et Üllar Saaremäe võiks mängida Kalevipoega, et Üllar suudab kindlasti vee peal käies Soomest laudu tuua.

Metafoorselt võib ju väita, et elu tekkis meres, vähemalt vedelikus. (Kui elu ei loodud, kui ta üldse ?tekkis?.)

Meri on nagu alateadvus, jah, seda küll. Kuid meri on anima, ta on  naiselik. Ja kes ei kardaks vihast naist? Ka tema puhul ei saa me (tihti) aru, miks ta meile kallale tuleb. Küll võib ta olla sillerdav, helge ja hell, siis aga hakkab kostma kauget mürinat, ja ennäe ? juba läheneb endiselt eredas päikesevalguses rannale, meie suunas koletislik tsunami.

Meeste ehitatud maailm langeb kokku. Hotellidesse tungivad süvaveekalad ja autod visatakse puude otsa. Algab uus elu. Veel on lootust.