Vene kultuuri eriline puljong

Mari-Liis Madisson

Venemaa eneserefleksioonis ei domineeri mitte konservatiivsus, vaid eelkõige reaktsioonilisus. Boriss Uspenski, Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid. Sarjas „Avatud Eesti raamat”. Tõlkinud Peet Lepik, toimetanud Silvi Salupere. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2013. 664 lk. Venemaa on selline eriline puljong, kus kõik seguneb sest ta on nii suur. Siin ei saa kunagi olla vahetut kontakti, vahetut ülevõtmist. Tekstid tulevad, ja kõik nad töödeldakse ümber, seeditakse erilisel, ainult talle omasel moel. /B. Uspenski1/ Selle aasta alguses ilmus „Avatud Eesti raamatu” sarjas Boriss Uspenski artiklikogumik „Vene kultuuri jõujooni”. Mahukas teoses on üle tosina eripalgelise artikli, milles kajastub nii Uspenski uurimishuvide laiahaardelisus kui ka autori areng kolme produktiivse aastakümne jooksul, nimelt on artiklite kirjutamise vahemik 1971. – 2004. Eesti lugejale on Uspenski tuntud eelkõige kui üks „Kultuurisemiootika teeside” (1973) autoritest. Samuti on „Semiosfääri” (1999) kogumikus ilmunud kaks Juri Lotmani ja Boriss Uspenski ühisartiklit: „Müüt-nimi-kultuur” ning „Kontseptsiooni „Moskva kui kolmas Rooma” vastukajad Peeter I ideoloogias”. Kultuurisemiootika Moskva nägu Võin nõustuda raamatu eestindaja Peet Lepiku sedastusega, et „Vene kultuuri jõujooni” ilmumine on vene keelt unustama hakkavale põlvkonnale suursündmus, kuna peale Lotmani ei ole seni tõlgitud veel mitte ühegi Tartu-Moskva semiootikakoolkonna autori kogumikku (lk 7). Kõnealuse raamatu vahendusel on eesti lugejal võimalik saada aimu kultuurisemiootika n-ö Moskva näost, mis on seni end näidanud vaid põgusalt. Arvan, et pole juhuslik, et kultuurisemiootika koolkonnast rääkides kasutab Uspenski meile (iseäranis Tartus semiootikat tudeerinuile) nii harjumuspärase Tartu-Moskva või Tartu koolkonna asemel Moskva-Tartu koolkonna nimetust. Moskva ja Tartu semiootika erinevused võivad tulla asjaolust, et tartlastest uurijad olid kirjandusteaduse taustaga, moskvalased aga, sealhulgas ka Uspenski, lingvistid. Kindlasti ei taha ma seda märkides fabritseerida olemuslikku lõhet koolkonna Tartu ja Moskva keskme vahel, pigem osutada nüansirikkusele, mis avaneb, kui lugeja saab omavahel suhestada kultuurisemiootika võtmeautorite ideid. See on oluline, sest koolkonna algusaegadest peale on rõhutatud iga liikme individuaalsust ning vabadust nii stiili, arvamuste kui ka uurimisobjektide valiku osas.

Tartu-Moskva koolkond ei paku välja universaalset metodoloogilist doktriini, ühtset metakeelt ega ka kanoniseeritud uurimismeetodeid.² Koolkonna autoreid ühendab eelkõige huvi mõista oma uurimisobjekte süsteemselt ning kontekstiga suhestatult. Boriss Uspenski toob eestikeelsele artiklikogumikule kirjutatud eessõnas välja, et Moskva-Tartu koolkonda iseloomustab spetsialiseeritud uurimise ühendamine suuremat tervikut hõlmava problemaatikaga, kusjuures huvitutakse eelkõige struktuursetest ning mitte niivõrd üksiknähtustest, rohkem kultuurinähtuste sünkrooniliste ja diakrooniliste seoste väljast kui seda moodustavatest üksikelementidest (lk 22).

Ka kõnealune kogumik on pühendatud kultuuri jõujoontele ehk kultuurikeeltele, mis on väga pika ajavahemiku jooksul (analüüsis toetutakse materjalidele Kuldhordi khaanide ülemvõimu ajastust kuni XIX sajandini) vorminud vene kultuuri mitmesuguseid tasandeid. Raamatu üks keskseid mõisteid on keel selle kõige avaramas tähenduses. Oma uurimustes püüab Uspenski avada kultuuri eri sfääre läbivaid reegleid ja tähendushierarhiad – kultuurikeeli, mis määravad vene kultuuri n-ö baaskarakteristikud ning annavad tüpoloogilise aluse, mille pinnalt võrrelda seda teiste kultuuridega. Keel on siin mõistetud eelkõige kui sootsiumi ettekujutuste süsteem või modelleerimisviis, mille kaudu end ning maailma mõistetakse, sellele tähendusi ja väärtusi omistatakse. Uspenski järgi toimib kultuurikeel ühest küljest sotsiokultuurilist kooslust ühendavana, võimaldades selle liikmete kommunikatsiooni ning ühetaolist reageerimist sündmustele. Seejuures korrastab see keel ka informatsiooni ennast, võimaldades tähendusväärsete faktide valikut ning nendevaheliste seoste loomist. Seda, mis sootsiumi keeles kirjeldatav pole, ühiskondlik vastuvõtja justkui ei tajugi, see lihtsalt irdub ta vaateväljast (lk 136).

Niivõrd ambitsioonikas eesmärk nagu kultuuri jõujoonte avamine võib kahtlemata ehmatada, tekitades liigse teoretiseerimise, uurimisobjekti lihtsustava üldistamise või koguni palju kirutud padustrukturalismi eelaimduse. See aga osutub alusetuks, kuna kultuurisemiootika võtmeautorid nagu Uspenski ja Lotman (kogumikus on kaks Lotmaniga koos kirjutatud artiklit) paistavad silma vene kultuuri äärmiselt laiapõhjalise ning sügava tundmise poolest.³ Uspenski rõhutab, et kõik tema teooriad on välja kasvanud konkreetsest uurimismaterjalist, ta ei ole kunagi huvitunud teooriast teooria pära st. „Ma näen probleemi ja siis püüan luua selle probleemi grammatika, mitte ei alusta üldisest teooriast.”⁴

On tähelepanuväärne, et ka kõnealuses kogumikus ilmunud artiklid hõlmavad väga heterogeenset materjali. Näiteks uuritakse Peeter I reforme või Nikoni kiriku-uuendusi ning nende refleksiooni nii ülikute kui ka lihtrahva tasandil, käsitletakse mitmesuguste kunstiteoste komponeerimisstrateegiaid ja ikoonimaali spetsiifikat, aga ka kirevaid sauna- ja vastlakombeid, hällilaule. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Raamat jaguneb kolme temaatilisse ossa: „Ajaloo keeled”, „Kultuuri keeled” ja „Kunsti keeled”, lisatud on veel Genti altari kompositsiooni semiootilisi aspekte käsitlev artikkel. Kuna mu enda uurimishuvid puudutavad eelkõige sotsio- ja kultuurisemiootika valdkonda, siis kõnetasid mind enim kaks esimest osa. Raamatu eestindaja Peet Lepik toob välja, et osasse „Ajaloo keeled” on koondatud artiklid, mille keskmes on geo- ja võimupoliitilised aspektid, „Kultuuri keeled”aga seob uurimusi, mis avavad vene kultuuri „intiimsemate”probleemide süsteemseid tunnuseid (lk 16). Mõlemad osad pakkusid olulisi kontseptuaalseid raamistikke, mille kaudu mõista vene kultuuri identiteediloome protsesse. Erinevatest käsitlustest visandub, et Venemaa eneserefleksioonis ei domineeri mitte konservatiivsus, vaid eelkõige reaktsioonilisus ja pidev uuele häälestatus. Vene kultuur on eri aegadel olnud orienteeritud peamiselt võõrale kultuurile: pärast Venemaa ristimist üritatakse muganduda bütsantsi kultuuri, XVIII sajandil aga mõtestab Venemaa end Euroopa tsivilisatsiooni osana, mistõttu püütakse üle võtta lääne-euroopa kultuurietalonid (lk 374). Sattudes põhimõtteliselt erinevasse sotsiokultuurilisse süsteemi, transformeeruvad need etalonid loomulikult märkimisväärselt ning erinevad suuresti oma läänelikest algkujudest.

Tagurliku ja edumeelse dialektika

Sama suundumuse teine oluline aspekt on see, et isegi kultuurisüsteemi ümbersünnile orienteerudes ei unusta vene kultuur kunagi oma varasemaid olekuid ning kõige erinevamates situatsioonides kerkib pidevalt esile vana ja uue, tagurliku ja edumeelse, n-ö põlise ja juurdeõpitu dialektika. Iseäranis kontsentreeritult tulevad need vene identiteediloome dominandid välja artiklis „Vene intelligents kui vene kultuuri eriline fenomen”, kus võetakse luubi alla Nikolai I valitsusajal käibinud eneserefleksioonimustrid. Nikolai ajastu impeeriumi-ideoloogia võtab suurepäraselt kokku Sergei Uvarovi kuulus vormel „Õigeusk, isevalitsus, rahvuslus” (1832), mis loodi tõenäoliselt Prantsuse revolutsiooni lipukirjale „Vabadus, võrdsus, vendlus” poleemiliselt vastandudes. Vabadust pakuti asendama õigeusk – ainuke tõeline vabadus, vabadus mitte inimlikus, vaid jumalikus plaanis. Võrdsusele vastandati isevalitsus ning vendlusele rahvuslikkuse idee. Vene intelligentsi identiteedi nurgakiviks sai omakorda reaktsioon Uvarovi reaktsioonilisele vormelile. Selmet võtta aluseks lääne intellektuaale koondav prantsuse vormel, reageeris vene intelligents eeskätt Uvarovi programmile. Oma kujunemisperioodil keeldub vene intelligents olemast õigeusklik, niisiis asendatakse „õigeusk” uues vormelis „vaimsusega”. Ääremärkusena võib lisada, et kuna läbi aegade on vene intelligentsi enesemääratluses võtmerolli mänginud ühiskonna ideoloogilistele hoiakutele vastandumine, iseloomustas neid imperaatorlikul Venemaal küll usuleigus, ent nõukogude programmilise ateismi tingimustes religioossus. Isevalitsuse asemele pakutakse revolutsioonilisust ning rahvuslikkuse asemele kosmopolitismi. Vene intelligents ja lääne intellektualism võrsuvad kahtlemata samalt ideeliselt juurelt: mõlemad on ühel või teisel moel seotud valgustusajastu ja Prantsuse revolutsiooniga, kuid vene intelligentsi suhet nende ideaalidega iseloomustab vahendatus (lk 378, 385–388).

Uspenski (ja Lotmani) siinsed artiklid on veenev tõestus, et kultuurisemiootikaga on võimalik läheneda märksa laiapõhjalisemale uurimismaterjalile kui pelgalt kunstitekstid, mida vahel ekslikult kultuurisemiootika ainukeseks rakendusalaks peetakse. Usun, et mitmetel artiklites välja arendatud käsitlustel on seletusjõudu ka tänapäeva kultuuri analüüsimisel, puudutagu see siis Venemaad või mõnd muud kultuuri. Valdavalt on selle raamatu artiklid kirjutatud nõukogude tsensuuri tingimustes, sestap on hoidutud teadlikult suuremas osas uurimustes XX sajandisse sisenemast. Siiski leidub siin, iseäranis tõlkija märkuste vahendusel, põnevaid selgitusi, kuidas avalduvad vene kultuuri jõujooned näiteks Putini võimuletulekule iseloomuliku „suveräänse demokraatia”diskursuse (lk 258) või Pussy Rioti aktsiooni (lk 364) kontekstis. Loodan, et kõnealuse kogumiku ilmumine inspireerib kultuuriuurijaid neid uuemale ainesele pühendatud uurimustes ka eksplitsiitsemalt käsitlema.

---

1 Silvi Salupere, Intervjuu Boriss Uspenskiga. 2002. http://kodu.ut.ee/~silvi11/Uspenski.htm

2 Peeter Torop, Tartu koolkond kui koolkond. Jalutuskäigud Lotmaniga. 2010, lk 365.

3 Samas, lk 354.

4 Silvi Salupere, Intervjuu Boriss Uspenskiga.