Veidrad voodikaaslased

TRISTAN PRIIMÄGI

Selle loo pealkiri, William Shakespeare’i poolt näidendis „Torm“ esimesena kasutusele võetud fraas,¹ tähistas algselt igasugust ebatõenäolist partnerlust, ent on tänapäeval seostatav põhiliselt poliitikaga. Tõepoolest, kus mujal oleksid inimesed nõus sellesarnasel moel oma põhimõtetega nii märkimisväärsele kompromissile minema, kui kaalul on see ideoloogiliselt äärmiselt plahvatusohtlik ja salakaval kontseptsioon nimetusega greater good ehk suurem, laiem eesmärk, mis pühendab abinõu?

Kui tänavustele valimistele on viidatud kui vastandumisekesksetele,² siis toob lahingujärgne tolmu hajumine kaasa vastupidise jõu, ebatõenäoliste leppimiste ja alliansside perioodi. See kipub ju alati nii olema: kaklejad vabandavad (Reformierakond ja IRL), krõbedamad sõnad võetakse tagasi. Vastandumisele üles ehitatud retoorika pööratakse ühisosa otsimisele. Koalitsioonide moodustamisel lendavad parteilis-ideoloogilised (ammugi siis veel poliitikute isiklikud) tõekspidamised vajaduse korral sellessesamasse prügikasti, millel paar nädalat varem oli ilutsenud mõni valimislubadus.

Kui parteid otsivad valimistejärgsel perioodil pigem lepitust, siis eesti rahvas paistab inertsist järjest enam polariseeruvat ja debatt teemal „natsid-kommarid“ viib valimisteaegse vastandumistraditsiooni Tatika ja Vesipruuli koeraloopimise tasemele. Facebooki avamine võrdub tänapäeval ämbritäie külma vee näkku saamisega. Igaühel pole mitte lihtsalt oma arvamus, vaid igaühel on oma arvamus IGA PÄEV. Seda müstilisemalt on tähelepanuta jäänud tõsiasi, et juba hulga aastaid on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna auesimeheks ei keegi teine kui Arnold Rüütel. Poliitiliste permutatsioonide tormides (Rahvaliit – Eesti Rahvuslik Liikumine – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) on tasapisi välja vahetatud selle laevukese kõik osad, kogu meeskond ja nimi lausa mitu korda. Alles on jäänud vaid käilakuju, kes ei lase kord paremale, kord vasakule kiskuvast roolirattast end häirida.

Irooniliselt läheb Eesti „Veidrate voodi­kaaslaste“ auhind seega fraktsioonile, kes seisab selle eest, et meie voodikaaslased oleksid eraelus võimalikult normile vastavad.

Huvitaval kombel ei ole aga Eesti (sotsiaal)meediaruumis see kummaline kooslus Rüütel–EKRE laiemat kõlapinda leidnud. Ma ei arva, et Rüütlit oleks mõtet selles küsimuses väga kiusata, sest mida teame meie, lihtsurelikud neist võimalikest reaalsustasanditest, millel vanameister tundub viimased aastakümned opereerivat. Politoloog Andres Kasekambi sõnul ei pruugi EKRE auesimees täpselt aru saada, millises seltskonnas ta on.³ Küll aga tahaksin küsida erakonnalt, mis on oma põhimõttelisuses kõige põhimõttelisemalt põhimõtteline: kuidas te jõudsite selleni, et valida oma auesimeheks mees, kes on alati olnud kollaboratsionismi võrdkuju? Greater good? Ühelegi parteile ei tule uudsena info nn peibutuspartidest, küsimus on aga selles, kui kaugele selle peibutuse nimel taganeda oma tõekspidamistest. Äkki võiks kaaluda Kalevi korvpalliklubi uue mustanahalise korvpalluri Keith Bensoni kaasamist? Erinevalt Rüütlist on loomulikult tõenäoline, et EKRE manifest destiny, ehk jumala poolt ettemääratud eesmärk ei jää Bensonile püüdmatuks, ja ta ei anna oma nõusolekut.

Aare Pilv on kusagil öelnud, et EKRE kritiseerimisega on oht ka laps koos pesuveega välja visata ehk diskrediteerida eestluse mõtet. Nii juhtus näiteks Ukrainas, kus rahvuskultuurilised väljaastumised tembeldati pikema jututa marurahvuslikuks. Me oleme kõik eestlased, aga kui meid hakatakse rahvuslikust ideoloogiast lähtuvalt ühiskonnast rühmakaupa isoleerima, siis on selge, et „täiusliku eestlase standard“ ise täiustub pidevalt ja haamriga mees leiab ikka oma ümber uusi naelu, mida taguma hakata. Pole olemas puhast eestlast. Praegu oleme üksteise arvates kõik kas fašistid või kommunistid ja meie identiteet selles vastanduses on sama õõnes kui kummagi poole plakatlikud seisukohad.

Maailma ajalugu tunneb veidramaidki voodipartnereid kui need Eesti omad. 1922. aastal istus tuntud Jamaica poliitikategelane ja mustade võrdõiguslikkuse eest võitleja Marcus Garvey ühe laua taha Ku Klux Klani Edward Young Clarke’iga, et arutada Black Star Line’i nimelise laevaliini tulevikku, mille ülesanne oli toimetada mustanahalised Ameerika kodanikud tagasi oma päritolu­järgsele kodumaale. Selles küsimuses olid vastasleeridel toona ühised huvid. Millist ühishuvi võiksid aga kanda Eesti rahvuskonservatiivid ja Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi endine esimees, kes muu hulgas on ühes teleesinemises öelnud, et „mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla“?⁴

¹ „Oh sa pahandus, torm läheb jälle lahti! Kõige targem on mul tema ürbi alla ronida, muud varju pole kuskil: häda sunnib mehe veidrate sängikaaslaste seltsi. Redutan siin, kuni tormipära mööda saab.“, William Shakespeare, Kogutud teosed, VII köide, lk 345. Jaan Krossi tõlge.

² Henri Kõiv. Kindlalt teisiti edasi. Sirp, 6. III 2015.

³ Kasekamp: president Rüütel võib-olla päriselt ei taju, millises seltskonnas ta on. Delfi. 5. III 2015.

⁴ Vikipeedia. Arnold Rüütel. Poliitiline tegevus.