Vastuoluline Ferguson

Kaarel Piirimäe

Populariseerivale laadile vaatamata on Ferguson mõtleja, keda pole võimalik süüvimiseta kõrvale heita.Fergusoni suurteos „Maailmasõda” on Sirbi veergudel läitnud terava diskussiooni Teise maailmasõjaga seotud moraalsete küsimuste üle, kuid raamatu põhiteesid on kahjuks jäänud tähelepanu alt välja. Keskendungi siinkohal just viimastele, kuid pean siiski vajalikuks lisada ka paar kommentaari Jaak Valget ja Märt Väljataga köitnud moraaliprobleemidele. Ajaloolane Jaak Valge avaldas 27. veebruari Sirbis arvamust, et Niall Fergusoni raamat on  toode, s.t valmistatud ennekõike müügiedu lootus. Sellest tulenevalt on raamatut kerge lugeda, on püütud lugejat šokeerida, kasutatud rohkelt irooniat, lihtsaid ja löövaid väiteid. Sellise stiili pärast, kuid ennekõike seetõttu, et Ferguson teeb oma raamatuid kirjutades vähe arhiivitööd ja kasutab peamiselt teiste uurimistulemusi, on kolleegid teda sarjanud kui populaarset ja kommertslikku ajaloolast.

Olen kuulnud kadedaid kolleege sahistamas, et Ferguson  liikus Oxfordist edasi Harvardi ülikooli professoriks just eesmärgiga saada kirjastustelt paremaid pakkumisi, säilitades samal ajal Oxfordi Jeesuse kolledži teadlase (fellow) positsiooni ning sellest tulenevad privileegid. Lisaks imestatakse – ja paljud heidavad seda Fergusonile ka ette –, et ajaloolasena tegutsemise kõrval on ta ka ajalehtede püsikommentaator (varem The Sunday Telegraph, nüüd Financial Times) ning suurkorporatsioonide  investeerimiskonsultant. Sellest tulenevalt viidatakse ta poliitilistele ja rahalistele huvidele, mis tema erapooletuse ajaloolasena kahtluse alla seavad. Mõnede kommentaatorite (Andrew Roberts, History Today; Jonathan Jones, The Guardian) arvates on tegu parempoolse revisjonistliku mõtlejaga.

Selles kõiges on paljuski tõtt. Mullegi ei meeldi, et Ferguson pole vaevunud arhiiviallikatesse kaevuma. Vastumeelt on ka paljud kirjanduslikud  liialdused ning populariseerivad lihtsustused. Ent arvestada tuleb esmalt sellega, et angloameerika ajalooteadus on välja kasvanud kirjandusest ning on palju kirjanduslikum, seega loetavam kui ajalookirjutus näiteks Saksamaal, kust enamik Eesti ajaloolasi šnitti võtab. Ka mina ei näe mingit takistust selles, et hea ajalooteadus on muu hulgas nauditav lugemispala. Teiseks, populariseerivale laadile vaatamata sisaldab Fergusoni raamat originaalseid väiteid, nii, et tegu on originaalse mõtlejaga, keda pole võimalik põhjalikuma süüvimiseta kõrvale heita. Jaak Valge heidab ette, et Fergusoni Teise maailmasõja käsitlus on võitjate käsitlus, seega täielikult peavool. Läänes ei peeta teda aga sugugi põhivoolu meheks, vaid revisjonistiks, kes näiteks arvab, et Suurbritannia poleks üldse pidanud Esimesse maailmasõtta sekkuma, vaid laskma Saksamaal lüüa nii Prantsusmaad  kui Venemaad.

Mis puutub teise ilmasõtta, siis nõustun, et Fergusoni ei tohiks mingil juhul pidada tüüpiliseks Lääne ajaloolaseks. Ta ei püüa ilustada Suure Kolmiku NSV Liidu, Suur-Briti ja Ameerika liitu ning nende võitu Saksamaa ja Jaapani üle. Vastupidi, Ferguson on tegelikult esimesi, kes võtab omaks selle, millest on ammu rääkinud Ida- ja KeskEuroopa ajaloolased ning näiteks Briti-Walesi ajaloolane Norman Davies: et Nõukogude  režiim polnud ühestki otsast parem kui natsirežiim; et Auschwitz polnudki suurim koonduslaager, vaid hoopis Vorkuta; et Hitler ja Stalin olid partnerid, kes imetlesid teineteist; et Hitler õppis Stalini pealt ja vastupidi; lühidalt, et kaks režiimi olid lihtsalt XX sajandi totalitarismi kaks palet (vt peatükk „Peeglitagusel maal”). See kõik on edumeelne ja Eesti vaatepunktist igati tervitatav. Võime autorile ette heita teatud ühekülgsust Ida-Euroopa  sündmuste kajastamisel, kuid võime endalegi tuhka pähe raputada, et näiteks Balti riikide probleemidest läänes suurt midagi ei teata. Mis puutub Valge ja Väljataga vaidlusse selle üle, kas võitjariigid olid eetiliselt plekitumad kui natsid-japsid, siis see ei ole ju tegelikult Fergusoni põhiküsimus. Samas on kindlasti väga hea, et ta selle filosoofilise probleemi tõstatab. Ferguson teeb vahet ühelt poolt liitlaste pommirünnakutel teljeriikide linnadele  ja Hiroshimal ning teiselt poolt Auschwitzil, s.o natside juudi massimõrval, ning Jaapani vägivallategudel Hiinas ja mujal. Tema argument – liitlastele oli tsiviilelanike lauspommitamine „vahend” sõja lõpetamisel ja natsidele oli juutide tapmine „eesmärk” – ei ole loomulikult originaalne, kuid minu arvates aktsepteeritav. Ma nõustun seetõttu Märt Väljatagaga (Sirp 13. III), et Fergusoni süüdistamine juudivaenus, mille Valge õhku paiskab, ei päde. Kas pole siis kvalitatiivset vahet miljonite juutide süstemaatilisel hävitamisel ja sõjalistel aktsioonidel, mis võeti ette sõja ja sellesama hävituspoliitika lõpetamiseks?

Tõsi, minu arvates Ferguson ilustab liitlaste pommitamiste tulemusi, püüdes näidata, et sellel strateegial oli edu Saksa ja Jaapani sõjamajanduse ja -tahte halvamisel. Fergusoni arvud ei veena, rõhutab ta ju isegi, et Speeri juhtimisel saavutas relvatootmine väljapaistva tipu just 1944. aastal.  Tegelikult oleks ta võinud lihtsalt nentida: linnade laushävitamine oli läbikukkunud strateegia, mis võeti paljuski ette seepärast, et millegi mõjusamaga ei saadud enne Normandia dessanti 1944. aastal hakkama ning oma liitlasele Stalinile oli vaja tõestada, et ka London ja Washington teevad midagi Hitleri purustamiseks. Valge ja Väljataga lugude lugejale võis jääda petlik mulje, et tegu on Teise maailmasõja käsitlusega. Fergusoni esialgne kavatsus  see küll oli, kuid välja kasvas raamat, mis on palju ambitsioonikam: ette on võetud sõdade ja kriiside periood, mis algab Vene-Jaapani sõjaga aastal 1904 ja lõpeb Korea sõjaga 1953. Ferguson tahtis kahtlemata ära kasutada oma eelmisi töid Esimesest maailmasõjast, samuti Briti ja Ameerika impeeriumi käsitlusi. Nagu ta ise ütleb, tundus talle Teise maailmasõja piiritlemine aastatega 1939 ja 1945 kunstlik, kui IdaAasias oli sõjategevus alanud juba 1931. aastal  ning Teisele maailmasõjale vahetult järgnenud Korea sõda oli suuremastaabiline konflikt, kuhu olid segatud peamised suurriigid ja tõusev jõud Hiina. Veelgi enam, Fergusoni arvates polnud külm sõda sugugi ajaloo pikemaid rahuperioode, nagu tihti väidetakse. Tõsi, see aeg oli rahulik inimestele, kes elasid üliriikides või nende liitlasmaadel, kuid võis kaasa tuua suuri kannatusi perifeersete piirkondade elanikele (Vietnam, Guatemala, Kongo jne), kus  üliriigid kaude jõudu katsusid. Muidugi, seegi pole originaalne tees (vt projekti „Correlates of War”).

Ühesõnaga, Fergusoni ambitsioon on olnud käsitleda kogu sõdade perioodi sajandi esimesel poolel, mitte ainult Teist maailmasõda. Fergusoni põhiküsimuseks on, miks oli XX sajand, eriti selle esimene pool, maailma ajaloos pretsedenditult ohvriterohke? Ta toob välja kolm põhjust: etnilised konfliktid, majanduslik muutlikkus ja impeeriumide langus. 

Need kolm teesi on tal päris põhjalikult ja mõjusalt välja töötatud. Ta näitab, et rahvustevaheline vaen lõi hukatuslike tulemustega lõkkele just piirkondades, kus põhirahvuse ja vähemuse assimilatsioon oli arenenud kaugele: see puudutab eriti Saksamaa juute. Luuleliselt väljendades oli genotsiidiks vaja armastuse ja vihkamise sümbioosi. Kuid Fergusoni arvates oli vaja veel midagi, et rahvustevahelised hõõrumised võtaksid massimõrva  mõõtmed. Selleks oli majanduslik muutlikkus: elustandardi suured kõikumised, majanduslangusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, eriti tööpuudus, mis Esimese ja Teise maailmasõja vahel oli eriti suur. Kolmanda faktorina toob Ferguson esile impeeriumide languse: tema arvates olid XX sajandil kõige ohtlikumad piirkonnad need, kus olid purunenud endised, impeeriumi aegadest päritud võimusuhted. Siia alla kuulub vahevöönd endise Austria-Ungari,  Vene ja Osmanite impeeriumi vahel, seega piirkond Läänemerest Musta mere lõunakaldani, ning Hiina Qingi dünastia mõjusfääri kuulunud territoorium (eriti Korea). Kokkuvõttes, XX sajandi suurimate tragöödiate aluseks oli etniline vihavaen, kuid katastroofi mõõtmed saavutas see majanduskriiside ja traditsiooniliste võimusuhete kokkuvarisemisel. Fergusoni kolmest tegurist kaks näivad hästi põhjendatud: etniline vaen – jah, majanduskriisid  – kindlasti. Segasemaks jääb lugu impeeriumidega. Sajandi algupoole konfliktide selgitamisel näib mudel töötavat. Armeenia genotsiidi põhjusi võiks tõesti otsida Türgi rahvusriigi rajamisest paljurahvuselise Osmani impeeriumi varemetele. Esimese maailmasõja järgsed konfliktid ja veretööd Ida ja Kesk-Euroopas ning Venemaal, kus kokku olid varisenud Austria-Ungari ja Vene impeerium.

Kuid, stopp! – siin ei maksaks ühte patta panna Idaja  Kesk-Euroopa uute rahvusriikide teket ning Vene kodusõda. Kahjuks on Ferguson võtnud kriitikata omaks lääne liberaalide rünnaku Versailles’ süsteemi ja rahvaste enesemääramise põhimõtte vastu (sellist mõtteviisi esindavad majandusteoreetik John Maynard Keynes ja totalitarismi apologeet, endine liberaal E. H. Carr). Muuseas, seda kriitikat võimendasid IdaEuroopa juurtega juudid, nagu Briti ajaloolane Lewis Namier, kes olid uutes rahvusriikides pettunud nende juudivaenulikkuse tõttu (Namier oli tulnud Poolast). Keynesi Versailles’ kriitikat omaks võttes peab ka Ferguson „vahe-Euroopat” majanduslikult võimatuks, kuid põhikriitika on suunatud sellele, et uute rahvusriikide piiridesse jäid suured vähemusrahvuste enklaavid, mis näitas rahvaste enesemääramise printsiibi sobimatust Kesk-Euroopa oludes. Siinkohal jätab Ferguson täielikult mainimata, et enesemääramise, seega demokraatia ideaalist  lähtudes oli sõdadevahelise Euroopa kaart siiski palju parem variant kui 1900. aasta paiku kolme impeeriumi (Vene, Austria-Ungari, Saksa) vahel jagatud maakaart. Vähemused ja vähemuste diskrimineerimine – mida Ferguson innukalt võimendab – oli loomulikult probleem, kuid kaugeltki mitte nii suur kui ebademokraatlikest impeeriumistruktuuridest tulenenu. Mõelgem siin kas või venestuspoliitikale tsaari-impeeriumi viimastel aastakümnetel,  võtkem arvesse rahulolematust Austria-Ungari tšehhide, poolakate, slovakkide, rumeenlaste jt rahvaste hulgas. Ühesõnaga, ma ei nõustu Fergusoniga, et Versailles’ järgne väikeriikide süsteem oli läbikukkumine (Ferguson paneb ühte patta Hispaania gripi, bolševismi ja rahvusriikide epideemia!) ega igatse temaga koos taga impeeriume.

Probleemiks oli minu arvates hoopis see, et uute, eriti agressiivsete ja ambitsioonikate impeeriumide  tõus ei andnud uutele rahvusriikidele aega end tõestada. See on teine punkt, mille puhul on Fergusoniga raske soostuda. Kuidas me saame rääkida impeeriumide langusest, kui näeme, et suurem osa inimohvritest oli tegelikult seotud uute impeeriumide tõusuga? Tõsi, me võime vaielda selle üle, kas Vene kodusõja ohvrid olid tsaaririigi languse või hoopis uue, Nõukogude impeeriumi tekke tulemus – arvatavasti  mõlemat. Kuid NSV Liidu hilisemat vererohket ajalugu ei saa küll kirjutada selle arvele, et keiser Nikolai 1917. aastal troonilt tõugati. Pigem oli põhjus kommunistlikus ideoloogias, mis oli aluseks tsaaririigist palju agressiivsema impeeriumi rajamisele poliitbüroo juhtimisel. Impeeriumide tõusu alla tuleb paigutada ka Kolmanda Riigi lühike, kuid plahvatuslik tekkimine ning Jaapani agressiivne esiletõus Aasias. Ida- ja Kesk-Euroopat tabanud vägivallalaine Teise maailmasõja ajal ei olnud niivõrd selle süü, et Austria-Ungari asemele oli rajatud mitu väikeriiki, vaid pigem selle tulemus, et seda piirkonda ihalesid inimvaenulikud impeeriumiriigid, hitlerlik Saksamaa ja stalinlik Venemaa.

Siit aga jõuame teemani, mis Fergusoni teoses peaaegu täielikult puudub – ideoloogiad kui uute impeeriumide maailmavallutuskavade põhjendus. Kui võtta kätte mõni teine ajaloofilosoofiline  kompilatsioon, näiteks Eric Hobsbawni „Äärmuste sajand” või Ernst Nolte „Euroopa kodusõda”, siis neis on ideoloogia tõstetud tähelepanu keskpunkti. XX sajandit on seal vaadeldud kui suurte ideoloogiate võitlust. Fergusonil on ideoloogiad aga majanduslike ja poliitiliste struktuurimuudatuste kõrval teisejärgulised. Kas ei olnud aga totalitaarsete ideoloogiate tõus, olgu siis stalinlikus, hitlerlikus või maoistlikus vormis, XX sajandi katastroofide  üks peasüüdlasi? Jäägu see küsimus siin õhku rippuma. Igatahes näivad Fergusoni kolm teesi – etnilised konfliktid, majanduslik muutlikkus ja impeeriumide langus – rebenevat, kui jutustus liigub XX sajandi keskpaiga ja edasiaste perioodide poole. Need väited ei kasva teosest välja orgaaniliselt, vaid on justkui hiljem juurde poogitud. Sama probleem on pealkirjadega: miks näiteks pealkiri „Rahvuste hauad” peatükile, mis käsitleb sõdadevahelise  Ida- ja Kesk-Euroopa probleeme?

Tihti jääb arusaamatuks, miks Ferguson käsitleb teatud probleeme ning eirab teisi – heaks tavaks on lugejale selgitada, mis teda järgmistel lehekülgedel ees ootab. Need ebakohad viitavad sellele, et tegu on üsna toore, läbi komponeerimata teosega. Kiirustamist näitab kas või seegi, et ilmselt retsenseerijate kriitikale vastates on Ferguson raamatu lõppu lisanud essee „Maailmasõda ajaloolises perspektiivis”,  kus arutleb, kas XX sajand oli ikkagi pretsedenditult ohvriterohke – selle oleks ta võinud ju sissejuhatusse integreerida.