Võtkem asja rahulikumalt

Enn Soosaar

  Venelased tegid meile ära. Loomulikult ei tunnista me seda. Ajalooline õigus on meie poolel igal juhul. Nii selles, et meie väike riik siin Läänemere idakaldal hävitati eriti alatul ning julmal viisil, kui ka selles, et tõusime kõige kiuste tuhast. Nüüd on Eesti iseseisvus ja sõltumatus võõrandamatud ja kellegi asi pole kobiseda, mida me oma riigis teeme või ei tee.

Kuuskümmend aastat on ajaloolise Tallinna suuruselt teisel künkal Tõnismäel seisnud õnnetu pronkskuju. Alguses kui voin-osvoboditel. Eelmise kümnendi keskel pandi ta oma nõtkutatud peaga leinama Teises maailmasõjas hukkunuid. Eestlaste enamus ei võtnud teda ei esimeses ega teises variandis omaks.

Aga ei tähendanud too mälestusmärk aastakümneid suurt midagi ka venekeelsetele. 9. mail ja 22. septembril sooritati seal ofitsiaalseid rituaale ja üksvahe kasutati sambaesist platsi “nõukogude noorsoo patriootiliseks kasvatustööks”. Sellegipoolest ei olnud sovettide ajal kellelgi sooja ega külma, et mälestusmärgi haudade osast lõigati Suvorovi puiestee laienduseks lahmakas siil ja sinna, kus väidetavalt puhkavad kangelaste põrmud, ehitati trollipeatus. Pärast 1975. aastat, kui EKP keskkomitee ja ENSV ülemnõukogu ning valitsus hakkasid oma obligatoorseid tseremooniaid läbi viima Maarjamäel Saksa sõdurite kalmistu kõrval, langes Tõnismäe sõduri tähendus leinajate tarvis järsult.

Viimasel viieteistkümnel aastal on kõik riigikogus praegu esindatud erakonnad olnud nii valitsuses kui ka opositsioonis. Toompea saalis on palju kordi räägitud vajadusest punaarmeelaste säilmed Tõnismäelt ümber matta ja pronkssõdur paigutada kuhugi mujale (sõjaväesurnuaeda, Maarjamäele, muuseumi). Aga ikka on juhtunud nii, et väge täis midagi otsustavat ette võtta läheb erakond, kes ei istu parajasti valitsuses. Ind raugeb otsekohe, kui kanda tuleb täitevvõimu vastutust. Igatahes ei ole siiamaani astutud ühtegi sammu peale lubaduste asi lahendada. Kuigi valitsusse kuuluv Reformierakond rikkus oma mulluse initsiatiiviga näiliselt tava, on neil kogu värk nõnda seatud ning ajastatud, et enne valimisi ei toimu Tõnismäel mitte midagi.

Iseseisvuse taastamisega avanes meile võimalus mõtestada ning seletada oma lähiajalugu tegelikult aset leidnud tõsiasjade varal. Kõige keerulisemaks aastaks on osutunud 1944. Nendel riikidel, kelle saatuse määras pikaks ajaks Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud salapakt, on arusaadavalt raskusi oma mineviku üksühesel sobitamisel demokraatliku Euroopa ühisesse ajalukku. Me olime ja oleme erijuhtum.

Tõsiselt võetavad lääne poliitikud ning ajakirjanikud on sellega päri ja mõistavad: 1944. aastal asendus Baltimaadel natside okupatsioon sovettide okupatsiooniga. Balti riigid ja Poola vallutati kolm korda järjest. Paraku ei anna too erijuhtum meile õigust nõuda – ehkki nii mõnedki tahaksid –, et natside mundris, relvadega ja ülemjuhtimise all sõdinud kohalikud tunnistataks vabadusvõitlejateks.

Jah, meie liitlased Euroopa Liidus ja NATOs on nõus möönma, et eestlaste-lätlaste-leedulaste suhtumine punaarmee võitu ülistavatesse mälestusmärkidesse on kaksipidine. Aga see on ka kõik. Me ei leia iialgi toetust aktsioonidele, mida on võimalik lahterdada “sõjaks” sammaste ja surnutega. Lõppude lõpuks etendas Vene sõdur natsismi purustamisel eriti kaalukat osa ja kandis eriti ränki kaotusi. Hitleri hullused lõpetas meilgi punaarmee. Samas: kes tegid toonase võidu nimel tihedat koostööd Staliniga? Kes varustasid ja toitsid punaarmeed? 1944. aasta traagilisel sügisel veeres Eesti teedel enneolematult palju Ameerika autosid ja põõsaste all vedeles loendamatul hulgal ingliskeelsete kirjadega tühje konservipurke.

Seesinane maailm, kuhu Eesti kuulub, on täis paradokse ja vastuolusid. Meie idanaaber pole siiamaani jaksanud endale selgeks teha, et vanade heade impeeriumide aeg on jäädavalt möödas. Ta põeb Nõukogude Liidu kokkuvarisemist – ikkagi, nagu kinnitas president Putin, “XX sajandi suurim katastroof” –, ei suuda leppida kaasnenud vältimatute kaotustega ja otsib vaenlasi, kes on süüdi.

Need, kes sattusid jaanuari keskel nägema Moskva Pervõi Kanal’i otsesaadet Suures isamaasõjas langenute mälestusmärkide hävitamisest Eestis, kuulsid Moskva juhtivate ideoloogide suust seda, mida enamik venelasi tänapäeval usub. “Lähivälismaa” kääbusriike ässitab kuritahtlik Lääs provokatiivselt käituma, et takistada Venemaa tõusmist taas tugevaks suurriigiks. Poliitilised liidrid Putin, Gorbatšov, Lavrov, Ivanov, Kossatšov etc. on viimastel nädalatel teinud Eesti kohta hukkamõistvaid ning süüdistavaid avaldusi.

Kremli propagandarusikas taob isemeelse järjekindlusega. Eesti on mineviku kompleksides vaevlev failed state, ebausaldusväärne, ELi ja NATO partneritele üksnes nuhtluseks kaelas. Eestlased on väiklased ja alatud, tahavad ajalugu ümber hinnata ja heroiseerivad natsismi. Nad elavad oma alaväärsust surnute peal välja.

Suhtlustalitajate kuldreegel ütleb: ära puuduta sümboleid! Kui ma loo algul väitsin, et venelased tegid meile ära, siis mõtlesin just seda, et Moskval läks korda muuta meie kui teistele halba eeskuju näitava endise sõltlase rooskamine sümbolite sõjaks. Ja nuudi andsime Kremlile kätte meie ise. Demonstratsioonid ja miitingud Moskvas ja teistes Venemaa linnades, Eesti lipu põletamised ja saatkonna värvitopsidega loopimised ei ole spontaansed pahameele pahvatused. Kuna pronkssõdurile on suudetud anda märgi tähendus, ei tasu meil ennast petta. Niikaua kuni Eesti-vastasust saab õhutada laimuga, nagu rüvetataks meil sõjas langenute haudu ja siin tõstvat võimude mahitusel pead neofašism, niikaua on hõlbus saada tänavatele ka lärmavaid vene noori.

Mida teeb järgmine koalitsioonivalitsus? Ma ei tea. Valimisjärgses riigikogus on kindlasti käremeelseid, kes kinnitavad, et Eesti ei tohi mitte mingil juhul Moskva provokatsioonidele ja šantaažile järele anda. Okupatsiooni mälestusmärgi allesjätmine Tõnismäel paneb meie riikliku sõltumatuse kahtluse alla. Mõõt on täis. Viimne aeg tegutseda.

Viisteist aastat ei tehtud midagi. Nii juhtus see, mis möödunud aasta 9. mail juhtus. Ent küsigem teisiti: juhtus – mis? Tallinna südalinnas lehvitati punaseid lippe, avalikus kohas joodi avalikult viina, räusati, vibutati rusikaid. Ühe sümboli äärmuslased olid valmis teise sümboli äärmuslastel nina lömmi ja kulmu rulli lööma.

Vastik, vastik, vastik! Me kõik oleme näinud – kui mitte oma silmaga, siis TV vahendusel igatahes – tänavarahutusi, autode põletamisi, kaupluste rüüstamisi Pariisis, Londonis, Berliinis…. Me ei taha, et midagi samasugust toimuks Tallinnas. Kui keegi annab garantii, et pronkssõduri küüditamine punktist A (Tõnismägi) punkti B (???), lahendab paljude meeli kuumaks kütnud probleemi, siis, jah – O.K. Let’s do it.

Teine võimalus on teha sedasama, mida tehakse meist läänepool. Seal üritatakse ninameeste preventiivse kammimisega mõeldavaid rahutusi eos summutada. Kui see ei õnnestu, kasutatakse märulipolitsei abi ning oskusi.

Tõenäoliselt oleks meilgi otstarbekas, et XI riigikogu suurendaks märulipolitsei rahastamist ja laiendaks mõnevõrra ta volitusi. Ja hangiks korratagamisele avalikkuse toetuse. Kui eriti agarad provokaatorid – lehvitagu nad punast või sinimustvalget lippu – suudetaks kiiresti ära koristada ja hoitaks mõned tunnid soolaputkas, võidaksime lõppkokkuvõttes kõik. Hea too lahendus ei ole, kuid on lahendus siiski. Vähemasti kasutavad meie partnerid seda oma kodus ja sageli edukalt.