Üks festival – Pidu sinus eneses

LEA LARIN

Vaid veel üks mäng ning ongi selleks korraks pidu läbi, maailma suurim festival, spordisündmus, mis haarab tipphetkil kaasa elama miljard inimest.1

Jalgpalli võidukäik on olnud globaalne ja tormiline, kui mõelda, et jalgpall professionaliseerus Inglismaal alles XIX sajandi teisel poolel. Toona kvaliteetlehed seda oma lugejate etableerunud maitset arvestades kajastamisväärseks ei pidanud, kuni kasvava keskklassi ootuste survel tekkisid XX sajandi alguses väljaanded, mis vastavalt auditooriumi vajadustele jalgpalli lugejateni tõid, rõhutades mängu vaimseid ja füüsilisi väärtusi. Ka Mandri-Euroopas hakkas arenema jalgpalliajakirjandus, näiteks Prantsusmaa koondise esimene rahvusvaheline mäng Šveitsiga pääses 1905. leheveergudele kolmelauselise kokkuvõttena.2

Sotsiaalne klass on läbi jalgpalli ajaloo olnud oluline mõjutegur. Algsest töölisklassi mängust, mida mängisid mehed, mida käisid vaatamas mehed koos sõpradega ja mida arutasid mehed oma sõpradega kõrtsilaua ääres, on saanud globaalse haardega äri, mis on teinud jalgpallist peavoolu, keskklassi meelismeelelahutuse või, olgu pealegi, võib isegi öelda et klassiülese meele­lahutuse.

Kuigi töölisklassi kui seesuguse mõistegi on seoses postindustriaalsele ühiskonnale omase automatiseerimise, teenindussektori kasvu ja jagamismajanduse tekkega teisenenud, on suurt rolli jalgpalli muutumisel keskklassikeskseks meelelahutuseks mänginud naised. Kui algselt turundati jalgpalli kui meelelahutust, mida võiks ehk heal juhul tüdruksõbrale mainida, siis möödunud sajandi 1960ndate 1980ndatel nähti naisvaatajate jalgpalli juurde meelitamises päästerõngast tühjenevate tribüünide vastu.3

Ambitsiooni kasvades mõeldi juba laiemalt ja mõtestati mänguvaatamise sotsiaalsed aspektid ning mugavus ümber. Kitsaid puutribüüne ehitati ümber säravateks spordipaleedeks, aina suuremad ja mugavad istekohad on mõeldud peibutamaks staadionile mitte ainult mehi või naisi, vaid rõõmsale spordisündmusele kogu peret. Kes staadionile ei mahu, neile on televisioon. Koos televisiooni võidukäiguga on alates 1950ndatest muutunud mängu retseptsioon. Üha rohkem inimesi naudib mängu mitte fännidest sõpradega läbi omavahelise suhtluse, vaid üksinda (või ehk ka perega) ekraani ees, saates oma karjeid ühismeedia anonüümsesse avarusse.

Ükski kultuur ega ajalugu ei ole suletud süsteem, pigem on tegu servast üleulatuvate, kohati kattuvate ja üksteisega põimuvate süsteemidega. Kuigi raudne eesriie oli langemata, tungis jalgpall läbi sellegi. Hakkasin maailmameistrivõistlusi vaatama alates 1982. aasta Hispaanias peetud turniirist. Tõsi, see pole midagi võrreldes kolleegiga, kes mäletab, kuidas Inglismaa 1966. aastal maailmameistriks tuli. Ent midagi siiski!

Esimest korda oli MMil senise 16 asemel 24 meeskonda ning meistriks krooniti Itaalia ja Paolo Rossi. Paolo Rossi, kes lõi 6 väravat, tegi poolfinaalis Brasiilia vastu kübaratriki ja skooris mõlemad MM-turniiri auhinnad, nii Golden Balli (turniiri parim jalgpallur) kui ka Golden Boot (turniiri resultatiivseim jalgpallur).

Paul Gascoigne’i pisarad 1990. aastal.

Diego Maradona sajandi värav (1986).

2 × Pressifoto

Selleks ajaks oli jalgpalli, või vähemalt suurvõistluste vaatamine, üsnagi tavaline keskmise koolilapse meelelahutus. Üks tüdruk meie koolist võttis kätte ja kirjutas Paolo Rossile Itaaliasse ning sai isegi vastuse, autogrammiga pildi. Imelik, et Nõukogude ajal säärane kiri üldse kohale jõudis. Pall veeres toona Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel. 1986. aastal Mehhikos võitiski Argentina. Diego Maradona täht säras eredalt, tänu temale teame nüüd, mis on Jumala käsi, aga oleme näinud ka sajandi värava tiitli väärilist esitust. Mõlemad sündisid veerandfinaalis Inglismaa vastu, mil Maradona kõigepealt käega palli väravasse aitas, seejärel aga kümmekonna sekundiga üle staadioni neljast vastasest ja lõpuks ka väravavahist mööda triblas. Teleülekanded viisid massidesse mehhiko laine ehk ola, mille tekke kohta on isegi matemaatiline mudel loodud.

Jah, Fiesta ja Rock Summer olid kui sõõm värsket õhku, kuid selles on midagi meditatiivset, kuidas sul on kuu aega, mil helendaval ekraanil jalgpallipeo sündmused järk-järgult lahti rulluvad.

Kõige magusam on paadunud jalgpallivaatajale kahtlemata alagrupimängude faas, mil kõik on alles ees ja päevas serveeritakse kolme mängu. Kõige hullemad on paar mänguvaba puhkepäeva pärast alagrupimängude lõppemist, mil korralikku turniirisõltlast tabavad võõrutusnähud. Lisaks võib juhtuda nii, et selleks ajaks on lemmikud välja langenud. Edaspidi langeb lemmikuid nagunii, sest ees ootavad väljalangemismängud, kaheksandik- ja veerandfinaalid, aga vähemalt on mänge ajaühikute kohta piisavalt palju, et mängunälga toita, ja tulevikus rohkemgi, sest alates 2026. aastast pääseb MM-turniirile 48 koondist.

1990ndad markeerivad jalgpalli ajaloos alanud ja (võib-olla) seni kestvat peatükki, viimast transformatsioonifaasi soo-, klassi- ja rassiüleseks kultuuriliseks fenomeniks. 1990. aastal Itaalias saabus lõpuks kahel eelmisel MMil teisena lõpetanud Lääne-Saksamaa triumf, kuid staariks kerkisid sel turniiril Aafrika lõvi ja nuttev mees. Roger Milla viis Kameruni esimese Aafrika riigina veerandfinaali, ning temast sai 38aastaselt jalgpalli MMi vanim väravalööja, kõiki nelja väravat tähistas Milla energiline võidutants. Ning muidugi Paul Gascoigne’i pisarad pärast poolfinaalis saadud kollast kaarti. Ikooniline foto nutvast Gascoigne’ist muutis jalgpalli igaveseks. Praeguseks on kaadrid pisarais jalgpalluritest lahutamatu mängu osa, kuid toona, mil jalgpall oli maskuliinse kultuuri viimane kants, mõjus säärane häbenematu tundeavaldus šokina. „Kas kellestki on varem saanud kangelane valatud pisarate tõttu?“ küsis Briti press, ning Inglismaad haaras Gazzamaania.

Vallutamaks seni veel vutimaaniast puutumata jäänud turgu, peeti 1994. turniir USAs. Esimene finaal, kus võitja otsustasid penaltid ning Brasiilia sai viimaks tänu Roberto Baggio taevasse löödud penaltile jagu Itaaliast. Turniiri kolmas-neljas olid aga Rootsi ja Bulgaaria! Ootamatuste ajastu algus ja samas üha globaalsem haare – kaheksandikfinaali jõudis Saudi Araabia.

Jalgpalli globaliseerumine jätkus, 1998. võistles Prantsusmaal juba 32 meeskonda, mis andis osalusvõimaluse Jaapanile, Jamaicale ning Lõuna-Aafrika Vabariigile. Zinédine Zidane ja Euroopa riigi Prantsusmaa mitme rassi koosseisu esindav meeskond ühendasid rahvus­kehandi tiitlivõiduga finaalmatšis Brasiilia vastu. Jalgpall muutus üha metroseksuaalsemaks. Bulgaaria meeskond värvis pärast alagrupi võitmist juukseid ning kaheksandikfinaalis tuldi väljakule blondi brigaadina. Edasi see ei viinud. Ja nuttev mees ei olnud enam erakordne, ülidramaatilises Inglismaa-Argentina mängus sai punase kaardi David Beckham, sest virutas maas lamades teda pikali pannud Argentina kaitsjale jalaga, mispeale argentiinlane omakorda erilise kiiruse ja kaunidusega pikali viskus.

XXI sajandil on jalgpalli MM püüdnud end uutele turgudele kättesaadavamaks ja taskukohasemaks teha, jagades end demokraatlikult maailmajagude vahel. 2002. aastal võõrustasid pidu Lõuna-Korea ja Jaapan ning mõlemad said ka alagrupist edasi. Korea suutis enamatki, kaheksandikfinaalis alistati Itaalia ning veerandfinaalis penaltitega Hispaania. Ning kuigi võitja otsustasid omavahel Brasiilia ja Saksamaa, või õigemini otsustas Ronaldo, kes lõi finaalis kaks ning kogu turniiri vältel kaheksa väravat, oli sündinud järjekordne üllatus – kolmas koht Türgile ning neljandaks jõudiski Lõuna-Korea.

Taas peeti pidu Euroopa õuel Saksamaal 2006. aastal. Itaalia võitis finaalis Prantsusmaad, järgnesid Saksamaa ja Portugal koos oma esimese MMi värava löönud Cristiano Ronaldoga. Mõni muinasjutt on ilus, veerandfinaali jõudis Ukraina, mõni aga mitte nii ilus, Zinédine Zidane vapustas finaalis Itaalia vastu maailma ja Marco Materazzit äkilise pealöögiga vastu itaallase rinda. Nii lõppes ühe kuulsa jalgpalluri karjäär punase kaardi ja üksildase jalutuskäiguga väljakult riietusruumi.

Esimest korda Aafrika mandril 2010. Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja esimest korda oli Aafrika meeskond juuksekarva kaugusel poolfinaalist, kui ühe turniiri suurüllataja, Uruguay, ründaja Luis Suárez tõrjus väravajoonel turniiri teise suurüllataja Ghana mängija pealelöögi käega. Suárez sai punase kaardi ja Ghana penalti, mis löödi latti. Uruguaile tõi lõpuks Saksamaa järel neljanda koha turniiri parimaks nimetatud vanameistri Diego Forlan hingestatud mäng. Kuid võidutantsu andis hispaanlastel põhjust lüüa tika-taka ja mitte vähem väravavaht Iker Casillas, kes tõrjus finaalis kaks Arjen Robbeni lööki, jättes Hollandi teiseks.

2014. aastal Brasiilias kehtis veel kuulus Linekeri ütlus, et võidab alati Saksamaa, sest Saksamaa alistas finaalis Argentina. Säras Lionel Messi ja sündis uus staar, James Rodríguez Colombiast. Kuid ikkagi ja senimaani on jalgpall veel Euroopa ja Lõuna-Ameerika vaheline asi, kolmas Holland ja neljas Brasiilia.

Minu kolmekümmend kuus aastat väldanud MMi vaatamise ajaloo jooksul on käiku läinud kõik: kuldsest väravast kuni võitjaid ennustava kaheksajalani, nüüd, 2018. aastal Moskvas siis ka VAR. Moskva MMi puhul ei saa lisaks spordile üle ega ümber poliitilisest aspektist, maailm pingutab silmakirjalikult tehes nägu, et jalkapidu ei ole Venemaa hiiglaslik PRprojekt, vaikides probleemid kahepalgeliselt maha. Kas näiteks Inglise jalgpallurid on pärast Novitšokki valmis auhinnatseremoonial Vladimir Putini kätt suruma?

Jalgpalli MM on ideaalne introverdi pidu. Pidu sinus eneses, mida on võimalik nautida kus iganes, mis liigub vääramatult vältimatu kulminatsiooni poole. Mäng, kus ei ole väikseid ja suuri, kus oma šanss on kõigil osalejatel, kus ootamatused ja üllatused kuuluvad mängu juurde.

 

1 Kantar Media andmetel vaatas 2014. aasta MMi finaali teleülekannet miljard inimest, turniiri ülemaailmne koguauditoorium oli 3,2 miljardit inimest.

2 Liz Crolley, David Hand, Football, Europe, and the Press. Psychology Press, 2002

3 Richard Giulianotti, Football, A Sociology of the Global Game, Polity Press.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht