Ühe oblasti kultuuriministri tõus ja langus

Jevgeni Goman: „Ametnikul on Venemaal alati õigus, aga ta on võimetu lahendama probleeme. Venemaa ametnike seas pole inimesi, kes tahaksid ja julgeksid võtta vastutust. “

JANNO ZÕBIN

Murmanski oblasti endise kultuuriministri ja Arktilise teatri (Арктический театр) juhi Jevgeni Gomaniga (44) vestleme arvutis. Esimest korda kohtusin Gomaniga mullu suvel. Aitasin läbi viia Põhja-Tartumaal Kadrina mõisas Fenno-Ugria suvekooli, mis kandis pealkirja „Häbi ja süü soome-ugri rahvaste kultuuris“. Goman on muu hulgas intervjueerinud Venemaal Lovozero piirkonna saame ja teinud selle põhjal tõsielulise lavastuse. Suvekoolis pidas Goman ettekande oma uuest elust Kirkenesis. Ta elab nüüd Norras Barentsi mere ääres, Venemaa piirist kõigest 15 kilomeetri kaugusel Kirkenesis ning töötab kuraatoreid ja produtsente koondavas organisatsioonis Pikene på Broen. Goman on üks neist Venemaa Föderatsiooni endistest ametnikest, kes on otsustanud kodumaalt lahkuda. Tagasitee kodumaale on olemas, aga lõppeks tõenäoliselt vanglaga.

Esimene peaproov Murmanski oblasti ametnikuna algas Gomanil 2003. aastal, mil ta alustas omavalitsuses tööd noortega. Venemaa majandus õitses, praeguse vaikiva ajastuga võrreldes valitses sõnavabadus. Goman tegi vähem paberitööd ja tegeles rohkem otse noortega. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid asjad muutuma: võimude tsensuur ja kontroll omavalitsuste üle suurenes. Kui 2010. aastal taheti ära kaotada Murmanski oblasti noorsootöö komitee, hakkasid noored linnaväljakul protestima. Toodi kohale Omoni üksused, katusele pandi snaiprid.

Goman saadeti noortele ütlema, et nad miitingult lahkuksid. „Mõistsin, et sõnavabadust hakatakse piirama ja et pärast seitset aastat ametnikutööd jäängi vaid ametnikuks. Ametnikul on Venemaal ju alati õigus. Kõik noorte algatused käisid meie süsteemist läbi, aga seitsme aasta jooksul võtsime töösse neist ainult kaks või kolm. Kõik ülejäänu sündis meie komitee siseselt. See oli halb märk. Otsustasin töölt lahkuda,“ seletab ta.

Jevgeni Goman: „Põlvkonnad peavad välja kasvama imperialismist ja kolonialismist, see on muidugi pikk protsess.“

 Barbi Pilvre

Gomani sõnul pole Venemaa ametnike seas inimesi, kes tahaksid ja julgeksid võtta vastutust. Kui madalama astme ametnikul on mõni idee, peab ta alati pöörduma kõrgema astme ametniku poole ning see omakorda küsima nõu ja luba oma ülemuselt. Kuid madalama astme ametniku küsimus või probleem pole kõrgema ametniku arvates üldse oluline, see teda ei huvita. „Miks te üldse minu juurde tulite?“ küsib ta. Sellise võimuvertikaali ja bürokraatia tõttu ei lahendata suurt osa küsimusi kunagi.

Murmanskis ja kogu Venemaal on aga tema meelest kultuur kinni paljuski möödunus. „Kunstis räägitakse hardumusega Teisest maailmasõjast, tantsitakse rahvatantse, tehakse kõike seda, mida tegid juba emad ja isad,“ leiab Goman. Näiteks LGBT+liikumisega seotud teemad on samuti 2014. aastast kõlbmatud, neid ametlikult käsitleda ei saa. 2019. aastal lavastas Goman siiski poliitilise ja terava näidendi põlisrahvast. Trupi liikmed intervjueerisid Murmanski oblasti saame ja vahendasid nende kriitikat võimude suunal, näiteks selle kohta, kuidas jagatakse maad ja kalakvoote, ning tõid esile ka venelaste negatiivse suhtumise saamidesse. Lavastust otseselt ära ei keelatud, aga ei antud kasutada ka ruumi selle näitamiseks. Goman äratas juba siis julgeoleku tähelepanu.

Goman pole teatrilavastajaks kunagi õppinud. Loomingu poole kallutasid teda suuresti ema ja isa, kes mängisid Murmanski rokkbändis Neudatšniki (Hädavaresed – J. Z.), kuid pidid rahapuuduse tõttu tehasesse tööle minema. „Neil oli valus, et peavad tegema seda, mida ei taha teha. Mõtlesin siis ka, et teater on minu hobi, aga siiski on vaja hankida ka normaalne töö ja teenida korralikult raha,“ meenutab ta. Ometi sai Goman kolmekümneviieselt aru, et suurema osa aega oma elust panustab ta teatrisse ja jõudiski vabakutselisena tegutsedes 2014. aastal selleni, et avas päris oma teatri. „Teater praeguse hetke väljendus, võimalus öelda seda, mis parasjagu ühiskonnas häirib või murelikuks teeb.“

Kui Gomani juurde tuli 2019. aastal Murmanski oblasti kuberner Andrei Tšibis ja tegi talle ettepaneku asuda tööle kultuuriministrina, võttis Goman kolm päeva mõtlemisaega, ei maganud, pidas nõu teiste inimestega ja otsustas proovida. Esialgu oli eesmärgiks töötada kaks aastat. Ta tahtis oblasti konservatiivset kultuurielu muuta ja arvas, et minister saab paljuski teha otsuseid, aga eksis. Ta sai aru, et selles süsteemis, laiemalt kogu Venemaal, on minister küll vastutav isik, aga mitte juht. Mis tahes küsimusi pidi ta kooskõlastama kuberneri asendajate või kuberneri endaga. „Tšibisega oli raske suhelda, sest ta on sama vana kui mina, aga nagu väike Napoleon. Ta jättis väga demokraatliku juhi mulje, aga tegelikult oli jäik ja hoidis kõike oma kontrolli all.

2020. aasta suvel sunnitigi Goman lahkuma, osaliselt erimeelsuste tõttu kohaliku kultuurimaja direktrissiga. Gomani ametist vabastamise päeval 10. juulil tuletab meediaväljaanne Kolanews.ru lugejatele meelde kuu aega varem ilmunud arvamuslugu „Minister Gomani lõpu algus“. Selliste väidetega nagu „ta on ametnikkonna vastu vaenulik, tal pole tõsise juhtiva töö kogemust ega oskust luua suhteid alluvatega“ kujundab kohalik meediasait avalikku arvamust ja valmistab ministri lahkumist juba ette. Gomani karjääri lõpp Venemaal oligi vaid aja küsimus. Kui Aleksei Navalnõi 2021. aasta jaanuaris Venemaale naasis ja ta arreteeriti, kirjutas Goman Instagrami, et nii ei tohi teha. Tund aega pärast seda kutsus Tšibis ta vaibale. „Ta rääkis kõrgendatud toonil ja ütles mulle, et talle helistati presidendi administratsioonist ja öeldi, et vaadake, milliseid väljaütlemisi teie eksminister endale lubab.“

See oli viimane piisk Gomani karikas. Ta mõistis, et ta võidakse tulevikus vabalt ka arreteerida. 2022. aasta jaanuaris sõitiski Goman Norrasse lootuses, et naaseb koju aasta pärast. „Venemaal oli mu elu lakkamatu võitlus normidega, pidev laveerimine,“ ütles ta ettekannet pidades. Kirkenesis jätkab Goman kultuuriürituste korraldamist, lavastamist ja võimaluste piires ka koostööd ning suhtlust Venemaa kultuuritegelastega. Viimane on aga kolinud taas korteritesse, ainult selle vahega, et inimesed peavad oma kodus videokohtumisi. Niinimetatud kvartirnik’ud on tagasi.

See oli ja on endiselt võimalus mööda hiilida sõna-, kogunemis- ja esinemisvabaduse piirangutest. Kutse saavad ainult usaldusväärsed tuttavad ja sõbrad. Räägitakse kultuurist ja kunstist, sellest, et need aitavad ellu jääda ja sellest, kuidas kunstiga sõjale vastu hakata. „Ma olen tuleviku suhtes optimist. Olen kindel, et sõda saab läbi ja Putin arreteeritakse. Põlvkonnad peavad välja kasvama imperialismist ja kolonialismist, see on muidugi pikk protsess,“ tõdeb Goman.