Transsoolisuse mitu nägu

Õigus oma sooidentiteedi tunnustamisele ei peaks olema seotud sookorrigeerimise operatsiooniga

TERJE TOOMISTU

Me oleme maailmas kehadena. Isegi virtuaalmaailmas, kus teoreetiliselt võime suhelda füüsilisest kehalisusest sõltumatult, toimub pidev kehade loomine ja taasloomine. Paratamatult asetub meie kehalisus normatiivsetesse raamidesse, mille pingekohtades võib ilmneda vägivald (nt rassism) või üles kerkida keerulisi küsimusi kehaliste õiguste kohta (nt reproduktiivsed õigused, transinimeste tervishoid). Õiguslikud, meditsiinilised ja kultuurilised diskursused nõuavad kehadelt ka pidevat kohandumist soonormidega.

Aga mis saab siis, kui päris hästi ei saa või ei osata vastata küsimusele, kas ollakse poiss või tüdruk?

Lääne kultuuriruumis on trans­soolisuse (transgender) nähtusel pikk meditsiiniline ajalugu, mis algab esimeste teaduslike tähelepanekutega XIX sajandi lõpust. Meditsiinilise para­digma valdavust kinnitas ka 1952. aastal Christine Jorgensteini, ühe esimesena edukalt sookorrigeerimise operatsiooni läbinu rahvusvaheline kuulsus.

Transsoolisuse ajalugu läänes

1955. aastal tuletas problemaatilise teadusliku panusega psühholoog John Money termini gender, mille abil eristada sündides määratletud sugu (sex) ja sooline väljendus kultuurilises reaalsuses (gender). Money uskus, küll ekslikult (sic!), et sugu on võimalik lapse esimesel 18 elukuul muuta. Järgnenud kümnenditel hakati USAs võimaldama inimesele vabatahtliku kirurgilise sekkumisega teistmoodi suhet oma keha väliste kontuuridega – näiteks iluoperatsioone.

Samal ajal defineeris meediatööstus, sealhulgas pornograafia, üha intensiivsemalt kehasid, mida oma soolisustatud vormides peetakse ilusateks ja erutavateks. Olgugi et need ei olnud otseselt seotud transinimeste kogemustega, lõid nad modernsuse tingimustes pinnase sotsiaalseteks kujutlusteks, mis jäigastasid kehalisi norme, aga lubasid ka keha muuta ihaldatud vormide suunas.

Nende muutustega paralleelselt hakkas kujunema võrgustik inimeste vahel, kes ei tundnud ennast neile sündides määratud soo rollis hästi. Näiteks aastatel 1960–1986 andis Virginia Prince välja ajakirja Transvestia. Tekkisid esimesed transinimeste õiguste eest seisvad organisatsioonid.

Transsoolised osalesid aktiivselt murrangulises Stonewalli mässus 1969. aastal New Yorgis (kuigi homonormatiivses¹ kultuurimälus on nad sageli sellest välja arvatud). Valdavaks diskursuseks, mille valguses transinimesi nähti, oli pikka aega psühhopatoloogia.

Tähenduslike muutuste tekkimiseks sillutasid pinda kultuuriantropoloogilised uurimused. Eesotsas Margaret Meadi² ja Bronisław Malinowskiga³ on kirjutatud mitmesugusest soolisest ja seksuaalsest praktikast eri kultuurides juba XX sajandi algusest. 1930ndatest kuni 1970ndateni ei nähtud humanitaarteadustes aga seksuaalsust legitiimse uurimisvaldkonnana. Märkmed homoseksuaalse käitumise kohta olid sageli ajastu domineerivale diskursusele vastavalt hinnangulised. Koos 1960. aastate lõpu ühiskondlike muutustega, millega hakati homoseksuaalsuses nägema midagi muud kui individuaalset patoloogiat, hakkasid ilmuma ka etnograafilised teadustööd, mis võimaldasid väita, et bioloogiline keha ei ole loomulikus seoses seksuaalse praktika, seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteediga.

Niisiis panustas antropoloogia märkimisväärselt valdava meditsiinilis-bioloogilise essentsialismi kriitikasse. Meditsiini ja psühhiaatria valdkonnast välja kasvanud perversioonipõhised mudelid hakkasid tasapisi asenduma arusaamadega, mis tunnustavad kultuuripraktika mitmekesisust ja mõistavad, et suhteliselt väike osa populatsioonist lihtsalt sünnib sellisena.

Transnähtuste paljusus

Kõrvuti lääne transsoolisuse paradigmaga, mille ajalugu ulatub umbes saja aasta taha, on maailmas teada mitmeid transilminguid. Sooülest käitumist ja pluralistlikku soo- ja seksuaalsusekäsitlust on esinenud väga erinevates kultuurides. Mõned tuntumad on näiteks kathoey kogukond Tais, hijra Indias, waria Indoneesias, travesti Brasiilias, muxe Mehhikos, xanith Omaanis, leiti Tongal, fa’afafine Samoal. Põhja-Ameerika rahvaste transidentiteedid on 1990. aastast koondunud kakshinge (two-spirit) nimetuse alla. Huvi mittebinaarsete soosüsteemidega kaugete kultuuride vastu võib kaudselt seostada ka kartesiaanliku dualismi kriitikaga. Peamiselt globaalses lõunas toimivate identiteetide kohta, mis ei allu lääne binaarsele soosüsteemile, hakkas akadeemilises kirjanduses levima ka kolmanda soo (third gender) mõiste.⁴ Siinkohal on aga märkimisväärne, et viimase paarikümne aasta jooksul publitseeritud transsoolisust puudutavates antropoloogilistes teadustöödes on sageli asetatud subjektid kas homoseksuaalsuse või soolise variatiivsuse/transsoolisuse raamistikku. Teisisõnu, uuritavaid nähakse kas pigem soolisustatud või seksuaalsete subjektidena, mis omakorda viitab küsimusele, kas sugu ja seksuaalsus seisavad kogemuslikult eraldi. Igal juhul ei ole sugu ja seksuaalsus universaalsed kogemused või kategooriad, mida kultuurid vormivad erinevalt, vaid need muutuvad ka ise kontekstile vastavalt kategooriatena.⁵ Näiteks Sulawesi saare bugide rahva soosüsteemis on viis kategooriat, mille seas eristatakse ka transsubjektsusi nagu calabai, calalai ja bissu, kellest viimane täidab kogukonnas ka šamaani osa.

Lääne peavoolukäsitlustes esitatakse sotsiaalset sugu (gender), bioloogilist sugu (sex) ja seksuaalsust tavaliselt lihtsustavalt eraldi kategooriatena, mis võivad avalduda erinevates kombinatsioonides. Indoneesias, kus olen pikemalt välitöid teinud, on aga sugu ja seksuaalsus tihedalt läbi põimunud. Sealsed transnaised, keda tuntakse waria’dena, ei kirjelda ennast sageli mitte ainult kui naise hingena mehe kehas, vaid väidavad, et ka nende kirg ja iha on naise omad.

Uuemad käsitlused

Kui läbi XX sajandi oli läänes valdav transsoolisust puudutav diskursus meditsiiniline ja patologiseeriv, siis oluline tähenduslik muutus tuli 1990. aastatega. Ilmselt oli siin üheks katalüsaatoriks AIDSi-kriis, mis lõi uusi sidemeid soo- ja seksuaalsuse identiteedipoliitika ning farmakoloogilis-meditsiinilise valdkonna vahel. Samuti toetasid muutust akadeemilises sfääris levinud poststrukturalistlikud ja performatiivsuse teooriad subjektsuse ja kehalisuse kohta. Psühhopatoloogia ja seksualiseerituse taagaga termin „transseksuaal“ asendus terminiga „transsooline“. Objektistav lähenemine transsoolisusele hakkas lagunema transinimeste endi loodud representatsioonide kaudu. Viimaste aastate jooksul on USA meedias märgatavalt kasvanud transinimeste nähtavus. Seda kinnitavad näitlejate nagu Laverne Cox või Caitlyn Jenneri populaarsus, menukas telesari „Transparent“ või linateos „Taani tüdruk“ („Danish Girl“, 2015, režissöör Tom Hooper).⁶ Transnaisi on kujutatud ajakirjade nagu Time või Vanity Fair esilehel.

Muutused peegelduvad ka transsoolisuse uuringute valdkonna tekkes, mida markeerib 2006. aastal ilmunud Transgender Studies Reader.⁷ Professor Susan Strykeri eestvedamisel on loodud esimesed valdkonnapõhised õppejõukohad Arizona ülikoolis. Neli korda aastas ilmub akadeemiline ajakiri Transgender Studies Quarterly.

Transsoolisuse uuringutes käsitletakse seda temaatikat palju laiemalt, kui sellega seotud meditsiiniline spetsiifika, mis suurt osa transinimestest ei puudutagi. Seega ei allutata subjekti protseduuridele või suunatud liikumisele kahe fikseeritud sookategooria vahel eeldusega jõuda sookorrigeerimise operatsioonini. Transsoolisus toimib katusterminina, mis hõlmab mitmesugust soovariatiivsust ja identiteeti. Osa aktiviste viitab sellele kirjule kogukonnale ka terminiga „trans*“.

Nende seas on inimesi, kes on oma elukvaliteeti sookorrigeerimise operatsiooniga parandanud, aga ka neid, kes oma sugu kirurgiliselt korrigeerida ei soovi, ning neidki, kes pole kunagi selle peale mõelnudki.

Sotsiaalne ja materiaalne sugu

Michel Foucault’ järgi ei seisa subjekt kunagi võimust eraldi. Nii Foucault’ kui ka temast mõjutatud Judith Butleri tööde keskseid ideid on subjektistamise paradoks, mille kohaselt on võimule allutatus ühtlasi tingimus, mis loob subjekti. Ka sugu võib käsitleda ühe võimu vormina, mis teostab end kehadel, luues nendest vastavalt sünniga määratud soole ja kultuuriruumi normidele naisi või mehi. Subjektistamise paradoksi kohaselt oleme üheaegselt nii soole allutatud kui ka soo kaudu subjektiks muutunud.

Pärast Judith Butleri murrangulise teose „Sekeldused sooga. Feminism ja identiteedi kummutamine“ („Gender Trouble: Feminism and the Subversion of ldentity“, 1990) ilmumist on sageli ekslikult arvatud, et teesiga „sugu on performatiivne“ väidab Butler, et sugu on midagi, mille igal hommikul seelikuna selga tõmbame, kuna nii on meid parajasti antud kultuuriruumiga kohandatud. See ei ole kindlasti nii. Butler kirjutab soo performatiivsusest (gender performativity) kui tegevusest, mis loob sugu pidevas viitamiste ringluses. Selle kaudu taastoodetakse arusaamist, milline on normaalne naine ja normaalne mees, ja seda, mis jääb sellest välja. Nii kinnistub norm, aga tekib ka abjekt ehk see, mis jääb normist välja.

Oma järgmises teoses „Kehad, millel on kaalu. „Bioloogilise soo“ diskursiivsed piirid““ („Bodies That Matter: On the Discursive Limits of „Sex““, 1993) on Butler rohkem tähelepanu pööranud kehalisele materiaalsusele. Muu hulgas väidab ta, et „bioloogiline sugu“ on samamoodi konstrueeritud nagu „sotsiaalne sugu“,⁸ kuivõrd saame kehalisele materiaalsusele läheneda alati ja ainult diskursiivsete vahendite kaudu.⁹ Nii saab mehelikule indiviidile eelduslikuks peenis ning naiselikule vagiina. Siin avaldub oluline queer’i-teooria mõju transsoolisuse käsitlusele: küsimuse alla asetuvad soo bioloogiline/materiaalne alus ning transinimestelt eeldatud liikumine ühest soost teise, mille teeb täiuslikult võimalikuks vaid kirurgiline sekkumine.

Nii sotsiaalne surve kui ka indi­viduaalne soov sugu korrigeerida on seotud heteronormatiivsusega, mis eeldab heteroseksuaalsust kahe erineva normatiivse keha vahel. Näiteks Iraanis, kus homoseksuaalsus on karistatav, toetab riik rahaliselt sookorrigeerimise operatsioone. Olgugi et selline poliitika tunnustab ja toetab transidentiteete, on seda kritiseeritud ka homoseksuaalsete subjektide kustutamises eriti vägivaldsel moel. Indoneesias aga, kus ilmselt olen vestelnud üle saja transnaisega, ei ole ma seni kohanud inimest, kes oleks läbi teinud sookorrigeerimise operatsiooni. See pole mitte ainult kättesaamatu või psühholoogiliselt vastuvõetamatu, vaid põhjused on sageli spirituaalsed ehk seotud kultuuri eripäraga.

Kehale seatud normidest tingituna on kirurgilise väärkohtlemise osaliseks sattunud ka interseksuaalses seisundis sündinud imikud, kelle suguorganeid korrigeeritakse enne, kui lapse sooidentiteet on välja kujunenud. Sellise praktika kriitika ja transsoolisuse allegooriana võib võtta ka David Reimeriga juhtunut (tuntud ka kui „Johni/Joani“ juhtum). 1965. aastal sündinud Reimer oli üks identsetest kaksikutest, kelle peenis sai kirurgilise protseduuri käigus korvamatult viga. Eespool juba mainitud ebapsühholoog John Money soovitas poisi vanematel peenis eemaldada ning kasvatada Davidit tüdrukuna. Mõistagi tekkisid lapsel psühholoogilised häired, Money oli aga juba jõudnud oma „teadusliku“ edusammu kohta publikatsioone avaldada. Kui David sai murdeeas temaga juhtunust teada, elas ta edasi mehena. Traumaatilisest minevikust räsituna võttis ta 38aastaselt endalt elu.

Nii nagu David ei kogenud õnnelikku lapsepõlve tüdrukuna, ei tunne ennast sotsiaalselt eeldatud soorollis hästi ka transsoolised lapsed. Kas soo määrab subjektiivne prediskursiivne tunnetus või see, mis on parajasti meie jalge vahel? Kas oleme tüdrukud ja poisid või meist kasvatatakse tüdrukuid ja poisse? Need küsimused viitavad klassikalisele essentsialismi ja konstruktivismi vastandusele. Ühelt poolt on sugu sotsiaalselt konstrueeritud, alustades sündides määratud soost, roosadest või sinistest sipupükstest, esimesest nukust või mudelautost, täiskasvanute märkustest, et tüdruk ei tohi jalad harkis istuda või püsti seistes pissida, aga poiss tohib, lõpetades sellega, mida õpime meediast ja sotsiaalses suhtluses kogu oma elukaare jooksul. Meid tüdrukustatakse ja poisistatakse läbi elu. Selles seisnebki soo performatiivsus kui lakkamatu kordustel põhinev diskursiivne praktika. Ometi on midagi veel.

Tunnetuslik keha

Kuigi soolist esitust kujundab sooperformatiivne praktika, ei vähenda see kellegi subjektiivse tõe kaalu oma tunnetusliku sooidentiteedi kohta, mis tavaliselt hakkab arenema juba kolme- või nelja-aastaselt. Võib arvata, et seda tajutakse koguni selgemini, kui materiaalse keha ja sotsiaalsete ootuste ning tunnetusliku sooidentiteedi vahel valitseb erinevus.

Oled sa poiss või tüdruk? Aga mis saab siis, kui sa päris hästi ei saa või ei oska sellele küsimusele vastata? Sa tunned end poisina, ent ometi on sul päevad. Sa tunned end tüdrukuna, aga su rinnad ei kasva. Subjektistamise paradoksi kohaselt laheneb küsimus koos õige vastusega ja neid kipub olema kaks: poiss või tüdruk. Need kategooriad on meile ühiskonnas ette antud ning neissamades me end ka leiame. Seda olulisem on transaktivism, mis esitab jäigale soodualismile kriitilise väljakutse ning tunnustab mitmesuguseid alternatiivseid sooidentiteete ja nende väljendusi, mille olemasolu tõttu ei ole need subjektid vähem inimesed.

Filosoof Gayle Salamon on Freudi kehalise ego ideele tuginedes märkinud, et inimese tunnetuslik keha ei pruugi olla samastatav keha väliste kontuuridega.¹⁰ See võib kehtida ka normatiivselt soolisustatud kehade puhul. Näiteks tuntakse end hoopis teistmoodi, kas saledamana, suuremana, sirgemana vms, kui keha mõnelt fotolt vastu vaatab. Transinimesed, kelle puhul on kontrast teravam, tunnevad aga vajadust viia oma tunnetuslik keha ja kehaline materiaalsus omavahel kooskõlla. Seetõttu tehakse muudatusi, mis võivad olla ajutised (rõivastus või soeng) või püsivad (hormoonravist tingitud kehalised muutused või kirurgilised protseduurid).

Õigus oma sugu määrata

Isegi kui teoreetiliselt saame väita, et bioloogiline sugu on samuti konstruktsioon ning igal kehal võiks olla vabadus esineda oma loomulikult arenenud vormis just sellisena, nagu ta parajasti on, vältida normatiivset soolist dualismi või ilumudeleid, ei jaga kõik transinimesed selliseid seisukohti. On neid, kes vajavad sookorrigeerimise operatsiooni, ning on neid, kes seda ei soovi. Mõlemal juhul peaks inimesel olema õigus oma sooidentiteedile ja selle tunnustamisele nii meditsiinilises (ligipääs ravile ja tervishoiuteenustele), õiguslikus kui ka sotsiaal-kultuurilises sfääris.

Soov oma keha korrigeerida kirurgiliselt või muul moel ei ole isegi küsimus kellegi privileegist, nartsissismist või performatiivsest jõust, vaid on sageli seotud turvalisusega. Pean silmas seda, et lisaks soopõhisele diskrimineerimisele ja stereotüpiseerimisele seisavad transinimesed päevast päeva silmitsi vägivallaga. Viimase seitsme aasta jooksul on maailmas tapetud üle 1900 transinimese.¹¹ Sellele lisanduvad loendamatud juhtumid, mille kohta pole politseile avaldust tehtud, rääkimata vägistamisest ning teistest vaimse ja füüsilise vägivalla vormidest. Tähelepanu tuleb pöörata ka intersektsionaalsetele protsessidele, kui transsoolisus kattub mõne teise rõhuva sotsiaalse kategooriaga. See puudutab näiteks transinimesi, kes ei ole valgenahalised, on füüsilise puudega, vähemusrahvusest või pole heteroseksuaalsed.

Lähtuvalt Foucault’ võimu kui produktiivse jõu käsitlusest võib väita, et mittenormatiivsed subjektipositsioonid tekivad samasuguste protsesside käigus, mis vormivad normatiivseid subjekte. Ainult et esimesed kujunevad teatud piirides ja teatud tingimustel. Teisisõnu: protsessid, mis loovad ja kujundavad „naise“ ja „mehe“, mõjutavad ka seda, mis surutakse abjektina nendest kategooriatest välja. Seetõttu on täiesti mõistetav, miks on transinimestel statistiliselt väiksem sissetulek, haridustase või puuduvad muud õnneliku elu eeldused. See ei ole tingitud nende „veidrast“ sooidentiteedist, vaid sellest, kuidas tulevad selle erinevusega toime nende lähedased ja sotsiaalne keskkond.

1 Homonormatiivsus viitab protsessidele, mis teevad teatud tüüpi homoseksuaalsed identiteedid ja praktika sotsiaalselt vastuvõetavaks, välistades ja marginaliseerides süvenevalt samal ajal teisi.

2 Margaret Mead, Coming of Age in Samoa: A Psychological Study of Primitive Youth for Western Civilisation. [1928] HarperCollins, New York 2001.

3 Bronisław Malinowski, The Sexual Life of Savages in North Western Melanesia. [1929] Kessinger Publishing, Whitefish, Montana 2005.

4 Kolmanda soo mõiste oli akadeemilises kirjanduses populaarne 1990. aastatel. Kuivõrd see põhineb illusioonil, et veel ühe kategooria lisamine justkui päästaks meid soodualismist, on seda jätkuvalt ka kritiseeritud. Praegu piirdub selle kasutus populaarkultuuriga.

5 David Valentine, Imagining Transgender: An Ethnography of a Category. Duke University Press, Durham 2007.

6 Tänan nende osutuste eest Redi Koobakit.

7 Susan Stryker ja Stephen Whittle, The Transgender Studies Reader. Routledge, New New York: York 2006.

8 Vt Koobak, Redi, Nähtamatu kohalolek: (mehe) keha feministlikes teooriates. – Ariadne Lõng 2005, nr 1–2, lk 67−83.

9 Judith Butler, Bodies That Matter: On the Discursive Limits of Sex. Routledge, New York 1993, lk 29–31.

10 Gayle Salamon, Assuming a Body: Transgender and Rhetorics of Materiality. Columbia University Press, New York 2010.

11 http://transrespect.org/en/transgender-day-of-remembrance-15-tmmupdate/