Tallinna Tehnikaülikool iseseisvusaja muutustes

Urve Madar

Rein Jürgenson, Teekond reformikeerisest tänapäeva tehnikaülikoolini. Toimetanud Marina Maran, kujundanud Evi Arais. Kaanekujundaja Ann Gornischeff, fotod TT Ü muuseum, Viivi Ahonen. TT Ü kirjastus, 2011. Kõrghariduse reformid, mis loomulikult ei ole jätnud puudutamata ka Tallinna Tehnikaülikooli, on kestnud peaaegu vaibumatult alates 1988. aastast. 1992. aastaks lõppes Nõukogude Liidu aegne viimane kõrgharidusreform ja algas päris sõltumatute muudatuste aeg juba iseseisvas Eesti Vabariigis. Mis kõik siis Eesti ülikoolides toimus, oli niivõrd mitmetahuline, et selle kirjapanekuks läheks vaja mitu suurt paksu raamatut. Kuid alati jääb olulisemaks kaks probleemi, mida ja kuidas õpetada ehk teisiti öeldes: milline on õppesüsteem ja -korraldus ja kus õpetada ehk millises akadeemilises struktuuris.

Ega neid pakse raamatuid eriti ei ole ja kõrghariduse ümberkujundamisest huvitatud haritlastel tuleb oma ajaloolise huvi rahuldamiseks noppida killukesi mitme mehe mälestustest, lapata läbi hulk kuivi faktikogumeid, uurida protokolle ja sõnavõtte ning ajada taga tõeterakesi ajakirjanduse lehekülgedelt.

Seda tühimikku täidab suurepäraselt TTÜ kirjastuse välja antud emeriitprofessor Rein Jürgensoni kirjutatud raamat. Nimetatud trükiteos on Rein Jürgensoni 31. eestikeelne raamat. Raamat on soliidselt 452-leheküljeline ja nagu ka autor ise eessõnas kirjutab, ei ole võimalik haarata kõike kõrgharidusega viimase 20 aasta jooksul toimunut.

Raamat on jaotatud kolmeks osaks, millest esimene osa on „Õppereformid”, teine osa „Struktuur ja juhtimine”, kolmas osa, mis algab leheküljelt 349, kannab nappi pealkirja „Statistilist infot”. Raamatu lõpus on konkreetsed lisad, kokku 34, alustades DI õppeplaani maketist ja lõpetades TTÜ arengukavaga 2011– 2015.

Kuidas muudatused Tallinna Tehnikaülikoolis alguse said, kes olid tegijad, kui suureks kujunes töömaht, saab sellest raamatust selge ülevaate.

Kohe alguses kummutab autor tuntud väite, et punaste ainete ja sõjalise õpetuse kõrvaldamisest kõrgkooli õppekavadest muutusteks piisab. Sellest ajast, kui kaugus Stockholmini muutus peaaegu samaks kui kaugus Leningradini, oli Tallinna Tehnikaülikoolis vaja moodustada ka Euroopas arusaadavad õppevaldkonnad ja teha nendele valdkondadele vastavad täiesti uued õppekavad. Kõik see tuli teha väikese rahvaarvuga väikeses riigis nii, et oleksid kaetud kõrgharitud erialatundjate olulised vajadused.

Kõik see õppesüsteemi muutmise ilus ja valus töö on hästi ja kergelt loetav Rein Jürgensoni raamatu esimesest osast. Terviklikult esitatu on liigendatud alajaotustega ja kirjutatud kogu aeg huvitavalt. Kui tekstil tekib oht muutuda igavaks, ilmub mõni pilt tegijatest, tsitaate TTÜ õppekavade komisjonide protokollidest või ajalehtede veergudelt. Samas jätkub reformi kirjeldus konkreetsete õppekavade näidistega ja otsustega kronoloogilises järjestuses. Raamatut lugedes jääb mulje, nagu oleks autor nähtamatult kogu aeg lugeja kõrval. Pole midagi ka imestada, teades, et professor Rein Jürgenson on õpetanud üliõpilasi alates 1966. aastast.

Väga tänuväärne on lugejatele muidugi Euroopa ainepunktide süsteemi (ingl European Credit Transfer System ehk ECTS ) kasutamise vajaduse ja rakendamise keerukuse selgitamine. Nimetatud tööd alustati 2006. aastal ja praeguseks on see suures osas lõpetatud, vaatamata ministri ootamatule viimasele määrusele. Tallinna Tehnikaülikoolis saadi hästi aru, et Euroopa Liidu liikmesmaana ei ole Eestis võimalik anda kõrgharidust ilma üleminekuta ECTSile.

Raamatust leiame ka põhjuse, miks Rein Jürgensoni kodulinnas Pärnus ei alustanud kunagi tegevust TTÜ Pärnu kolledž. 2000. aastal lõpetas kolledži rajamise poliitikust Pärnu abilinnapea Margus Tammekivi, olles eelnevalt nõudnud TTÜlt tulevase TTÜ Pärnu kolledži maja remondiks pool miljonit krooni. Ametniku ignorantsus ja ükskõiksus muutis tuhaks paljude TTÜ õppejõudude ja teadurite töö nimetatud kolledži õppekavade koostamisel ja jättis Pärnu linna infotehnoloogia alase kompetentsi laiali lagunema üle terve maailma. Ega ole kerge teha ja käivitada uusi õppekavasid, rääkimata siis veel kolledži tegemisest.

Mida ja kuidas õpetatakse, on sama tähtis, kus õpetatakse. Prof Rein Jürgensoni raamatu teine osa käsitleb just akadeemilise struktuuri ja juhtimise reformi. Nimetatud reform algas 1990. aastal tasahilju, säilitades esialgu kateedrid ja laborid. Õppetoolidest juttu ei olnud. Aga õppereform arenes ja tingis TTÜ struktuuri korrastamise. Akadeemilise struktuuri reformi kirjeldab autor kohe teise osa alguses ja loob selge pildi, millised on TTÜ töökohad, kuidas valitakse, kuidas saadakse emeriitprofessoriks jne. Edaspidine TTÜ juhtimissüsteemi reform on käsitletud perioodidena 1992 – 1994 ja 2000 – 2001. Kahtlemata sõltub struktuuri ja funktsiooni korrastamine konkreetsest ülikooli rektorist ja nii on TTÜ rektorite valitsemisajad koondatud eraldi alalõiku.

Rein Jürgensoni raamat annab ettekujutuse töö suurest mahukusest, keerukusest, eeskujude puudumisest, tehtud vigadest ja nende parandamisest, täitunud ja luhtunud lootustest. Aga olgu, mis oli – toimiv juhtimisstruktuur TTÜs on valmis ja olemas.

Kogu see raamat kaotaks palju oma terviklikkusest ilma statistilise info ja lisadeta. Saame ettekujutuse, milliste vahendite olemasolul tehti kõik need suured muudatused. Vahendite nappus paneb ikka imestama küll. Eks seda tööd tehti missioonitundest, oma vabast tahtest ja ajast. Prof Rein Jürgensoni raamat on ka kahtlemata mälestusmärgiks nende reformide tegijatele.

Ainuke, mis autorile võib ette heita, on tema liigne tagasihoidlikkus. Pika õpetamise ja teadustegevuse kogemustega Jürgenson on TTÜs juhatanud nii kateedrit, instituuti kui ka infotehnoloogia teaduskonda. Ta on ligi 70 teadusartikli autor. Raamatuid on ilmunud 31, nendest 30 on eestikeelsed ja neist 22 otseselt suunatud üliõpilaste õpetamisele. Aastatel 1955 – 1960 saadud kõrgharidus tollase Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika osakonnas ja kiire teaduskraadi, tollase matemaatika-füüsika teaduste kandidaadi kraadi, omandamine 1964. aastal oli tugevaks aluseks Rein Jürgensoni edasisele tegevusele. Aga kui otsisin Tartu Ülikooli veebist ülikooli vilistlaste hulgast Rein Jürgensoni, siis leidsin, et Tartu Ülikooli lõpetanute nimekiri algab aastast 1985. (http:// raud.ut.ee/~elasn/POLOPET.html) Oi-oi, alma mater!

Nüüd on TTÜ akadeemiline pere jälle sattumas ülalt tulevatesse ei tea missuguste kõrgharidusreformide keeristesse. Võib soojalt soovitada kõikidele kõrgharidust puudutavatele seadusandjatele, kõrgharidust kõrvalt reformijatele, kõigile arvamusartiklite kirjutajatele, pahandajatele ja anonüümsetele tarkpeadele lugeda enne läbi TTÜ praeguse rektori Andres Keevalliku nõustajana töötava emeriitprofessori Rein Jürgensoni raamat. Kui nimetatud raamatu lugemine teile üle jõu käib, siis astuge seadusandjatena kõrvale, astuge välja reformijate hulgast ja jätke arvamused oma kitsasse ringi.

Oleks ka väga teretulnud lugeda samasugust raamatut Tartu Ülikooli kohta.