Stalini vuntse kasvatav turumajandus
Raske on uskuda, et mõni transsooline kirjeldaks XXI sajandi kultuurikeskkonda kui stagneerunud XX sajandi kultuuri jätku.
Mark Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tõlkinud Neeme Lopp. Toimetanud Anti Saar. Kujundanud Maria Muuk. EKA 2019, 128 lk.
„Kapitalistlik realism“ on analoogial põhinev kontseptsioon, aluseks võrdlus sotsialistliku realismiga. Mõlemas on kindlast tootmise ja organiseerumise vormist tulenev kultuuriloogika. Suunates lugejat mõtlema kapitalismi ja selle alternatiivide üle kasutab Fisher teisigi paralleele Nõukogude Liiduga, nii et paremtiiva kapitalismi hüvedest jutlustajad hakkavad tasapisi tunduma nagu Nõukogude patrioodid, kes on just poest kilo banaane saanud ning keda nüüd enam kehtiva majandusliku korra õigsuses ümber veenda ei ole võimalik.
Osana kapitalismi ja millegi muu vahelisest ideoloogilisest dispuudist teost siiski käsitleda ei saa. Autor teeb lugejale selgeks, et muu ei ole enam oluline. Ühenduses asjaoluga, et teose keskmes on kultuur ja mitte majandus, suunatakse kapitalismi kriitika postmodernismi kriitikaks. Autori arvates on kapitalistliku realismi mõiste võrdne postmodernismiga, mis Fredric Jamesoni ütluse kohaselt on „hiliskapitalismi kultuuriloogika“. Säärasele mõistekasutusele Fisher siiski truuks ei jää, kuna: „[—] Jamesoni kirjeldatud ja analüüsitud protsessid on nüüdseks muutunud nii tõsiseks ja krooniliseks, et nad pole enam samad mis toona“ (lk 14).
Edasisel lugemisel ilmneb teisigi viise, kuidas Fisher on võtnud teise kursi kui tsiteeritavad filosoofid. Ta ei kritiseeri tsiteeritavaid mõtlejaid, vaid toetub neile, ent see viib ebakõladeni. Foucault’ ja Deleuze’iga pole sellist viga muidugi raske teha. Meid ümbritseb „teadjameeste kultuur“, mis peab kõike postmodernset laialivalguvaks ja mõtlemise juhuslikuks aseaineks. Arusaamisvõime puudumine on kujunenud akadeemiliseks argumendiks filosoofiaõppejõudude endigi seas.
Näiteks on alles hiljuti eesti keeles ilmunud teose tagakaanel filosoofi kirjutatud tutvustuses lause: „Liiga kaua oli teatud ringkondades Deleuze’i mõtlemist tondistatud, paigutades seda ühte punti postmodernistliku mõtteviisiga, mis kuulutab nihilistlikult kõige suhtelisust ja sotsiaalset konstrueeritust.“ Selliseid mõtteavaldusi, mis jätavad mulje, nagu oldaks pärast Jordan Petersoni „Harry Potteri“ analüüsi end filosoofiks pidama hakatud, on leida kõikjal. Probleem pole tingimata poliitiline, millena on seda kerge näha. Põhjused on oletatavasti palju vähem proosalised.
Postmodernsed mõtlejad, kes 1980. aastatel masside teadvusse jõudsid, pidid konkureerima televisiooniga nagu ei kunagi varem. Võitluse tähelepanu eest nad ilmselgelt kaotasid. Me oleme alles jõudmas ajajärku, mil märgatav hulk inimesi on nende teostega tutvust teinud. Mark Fisher on selle postmodernismile osaks saanud põhjendamatult negatiivse tõlgenduse enesesse imenud ja üritab imiteerida „revolutsioonilist“, „kapitalismi vaenavat“ potentsiaali, mille olemasolus postmodernses filosoofias näeb ta põhjust kahelda.
Ilmselt kõnetab see teos tänu filosoofilisest keerukusest loobumisele paljusid, kelles vasakintellektuaalide targutused jälestust tekitavad. Kõigist puudustest hoolimata on Fisheril stiili. Sellist katastroofieelset õudusuudise stiili, mis paneb Delfi kommentaatori jätma heakskiitva kommentaari. Fisher on kultuurikriitik, kes kriisiolukorda kuulutades tunnetab, et katastroof on juba toimunud: „Kapitalism on see, mis jääb järele, kui uskumused on rituaalsel ja sümboolsel tasandil kokku kukkunud ning alles jääb üksnes varemete ja jäänuste vahel uitav tarbija-pealtvaataja.“ Kes teab, võib-olla on Fisheri meie ajastule kui tragöödiale hinnangu andmises midagi, mis klikkab kellelgi peas midagi paika (või paigast ära).
Ehkki Fisheri kirjeldatud kultuuriline reaalsus ja maailmataju ei ole jõudnud veel aeguda ega tee seda ilmselt niipea, ei saa öelda, et tegemist on „meie ajastu“ teosega. Ajastut, mille kultuurilise loogika piirjooni Fisher visandab, mäletavad paljud kui George W. Bushi ajajärku, mil neoliberalism vägivaldselt laienes. Kapital, mida inimtahe ja inimkultuur enam ei kontrolli, vaid mis modifitseerib neid oma vajaduse järgi, tõusis toona paratamatult kriitiliselt mõtlevate inimeste teadvusse.
2009. aastal, mil „Kapitalistlik realism“ ilmus, sai Facebook esimest korda maailma külastatuimaks veebisaidiks. Silmapaistva blogijana, kes oli suutnud oma ümber kogukonna kujundada, pidi interneti äkiline suurlinnastumine ilmselt mõjuma elava näitena sellest, et mingit „alt üles organiseeritud kogukonda“ kapitalismi kõrval eksisteerida ei saa. Lugemise ajal tabasin end mõttelt, et ehk see, mis Fisherit kõige isiklikumalt puudutas, oli kõigi silme all toimunud avaliku ruumi okupeerimine kapitali poolt, meie praeguse avalikkuse sünd.
Tõnis Kahu kirjutatud järelsõna avab veelgi konteksti ja ajastut, mil autor tegutses. Tumedat nostalgiat võib igaüks ise raamatukaante vahele otsima minna. Isegi kui võib tunduda kummaline, et vaevu üle kümne aasta vanusele teosele on ajastu selgitus järelsõnasse lisatud, siis tähelepanelikult lugedes tundub see üha vajalikum. Midagi on vahepeal põhjalikult muutunud. Üks selgematest ilmingutest on mitmekesisuse temaatika täielik puudumine.
Polariseerunud poliitikaelus võime mitmekesisusse suhtuda kui maitseasja, kuid on võimalus, et Fisheri puhul ei olegi see teadlik valik. Pigem selle tulem, et blogijana elab Fisher veel tolleaegses internetis, kus olid ainult valged mehed. Raske uskuda, et mõni transsooline kirjeldaks XXI sajandi kultuurikeskkonda kui stagneerunud XX sajandi kultuuri jätku. Nõnda mõjub tema suutmatus vaadelda ühiskonda kui reaalseid inimgruppe intellektuaalse krambina, võimetusena tajuda teist poolt kultuurisituatsioonis, kus me hoolimata üldistest protsessidest ei pruugi ennast leida sugugi samalaadsest olukorrast. Kui üldistamisele lisada kole psühhonalüütiline impotentsuse lora, siis jääb teosest mulje nagu filmist „Fight Club“, mis kindlasti oli ühe põlvkonna noormeeste lemmik, postmodernne kirjeldus, kuid tagasivaates tundub fašismimaiguline õhkamine, mis lõpeb sellega, et meestegelane suudab iseendast võitu saada. Raamatut läbiv küsimus, kuidas tekib poliitiline autoriteet, mis vastandub millelegi, loob ja täidab kõigi unistusi, jääb ilmselt just mitmekesisuse temaatika puudumine tõttu vastamata.
Teine muutus on see, et teose kõikehaarav pessimism, mis Iraagi sõja ja majanduskriisi ajal sisaldus vasakpoolsete üleskutses hakata vastu oma suurkapitalile truuks jäänud liidritele, on nüüd paremradikaalsuse uus valimisstrateegia. Valimatut pessimismi, mis üritab kõigest ainult halvimat välja lugeda, kasutatakse edukalt tõestamaks argumenti, et miks mitte siis juba valida Kolmanda Reichi tipp-poliitikuid tsiteerivaid naljahambaid – töörahval pole midagi kaotada peale immigrantide ja naiste konkurentsi tööturul, võita aga võimalus oma rahvussümbolitega liputada.
Fisher üritab lootusetult leida midagi kapitalivoogudest väljaspoolt. Kapital jõuab alati ette ja omastab kõik. Kultuur sööb ennast. Kõike on külluses ja seega on see väärtusetu. Kõike mida pole, ei ole võimalik elukeskkonna okupeerinud kapitalivoogude keskmes tajuda. Seega puuduv on ajutiselt elust välja lülitatud ja tundmatu.
Talupojaloogika ütleb, et küllust tuleb pidurdada. Sellisest mõtteviisist ajendatud probleem puudutab elukaarel iga inimese ettekujutust arengust. Kui inimene on oma elus jõudnud küllalt kaugele, hakkab ta end täiskasvanuks pidades enesele ekslikult omistama voorusi, mida tal ei ole, ja tagajärjeks on paratamatult see, et tekib arusaam progressi põhjustatud hävingu pidurdamise vajadusest. Mõistetakse, et noorsoole pole keegi edasi andnud teadmisi, kuidas nii kaugele jõutud on ja tulevikuohtu pole raske mõista.
Siis pöördutakse konservatiivsuse poole ja nõutakse kestmise ja stabiilsuse nimel vanade teadmiste ja traditsioonide jätkamist, et ka tulevased põlvkonnad saaksid kauem õitseda. Fisher on autoriteedi ja väljaspoolsuse otsingute poole kaldu. Seepärast ei jää muud üle kui küsida kriitiliselt, kas autoriteet ja Fisheri nõutud minevikutunnetus pole mitte halvimate hiliskapitalistlike impulsside allikas. Kas olete näinud kurbi vanu mehi, kes ei julge supermarketist midagi ostmata väljuda, sest neil on austus poemüüja ja kogu selle külluse vastu, mis neid ümbritseb? Olete leidnud end ostmas midagi kallimale, sest sõnadest enam ei piisa? Üha indiviidilähedasem tarbimiskultuur leiab üha uusi viise, kuidas meie minevikus paiknevat eneseteadvust kasumiks konverteerida. Parim viis selle ületamiseks on olla enesekeskne.
Moraalne paanika, mida tekitab paljususe tõttu aset leidev kultuuriruumi hägustumine, tabab neid, kes usuvad heasse ja kurja. Kuid kas meie ajastul eristatakse õiget ja valet? Filosoofiliselt ei paku see küsimus ammu enam huvi. Palju mõttekam oleks küsida, mis on üldse ühes elus võimalik. Muidu jäämegi metsast seda ühte puud otsima. Kui me kõik meisse sisendatud usule ühest ainsamast heast, ilusast ja õigest, mida tarbimisühiskond müüginumbriteks konverteerib, lootma jääme, siis pole ime, et selle impulsiivse minevikuihaluse mõjul hakkab tsiviliseerumisprotsess tagurpidi liikuma. Kindlasti on neid, kes jäävad lootma kõige üldisematele kultuurisümbolitele, mida üha kiiremini individualiseeriv kultuur meilt veel võtnud ei ole, nt rahvus, religioon või nahavärv. Ent sellist tegevust võib võrrelda enese uppuval laeval ankru kui kõige kindlama asja külge aheldamisega.
Loodan, et eelnevast kõlab läbi, miks ma indiviidikeskse kultuuri vaenamist kriitikute, nt Fisher ja Žižek, poolt heaks ei kiida. Ja eriti väljundeid, mis taandavad need küsimused isiksuseomadustele, nt enesekesksus ja nartsissism. Isiklike vajaduste realiseerumine suuremal määral on jõhkrale turule allutatud kultuuriloogikale ohtlik. Inimesed tarbivad palju rohkem, kui nad tunnevad muret ja on segaduses. Perfektsele tarbijale ei ole kunagi jäetud võimalust olla rahus, vaid ainult võimalus olla ignorantne. Soov asuda väljaspool teenuste ja tarbimise struktureeritud protsesse, mis meid kõikjal ümbritsevad, on isiku õigus, mida ei saa turuloogika järgi kapitalivoogudelt eeldada, kuid neid saab seadusloomes visandada. Kapitalivoogude ülevõim ei ole kapitalismi paratamatus, vaid seadusloome läbikukkumine kapitalismi kiire laienemise ajastul.
„Kapitalistlikku realismi“ on kerge kritiseerida kui popkultuurikeskset pilguheitu, kus end igasugusest tõsisemast analüüsist taandades tehakse põhjendamatult suuri üldistusi. Võib-olla ei peaks. Võib-olla peaksime hindama Fisheri head tahet. Võib-olla peaksime nägema tema sügavalt isikliku trauma kirjeldust. Trauma, mis tabab igat inimest, kes soovib maailma heaks midagi ära teha mingil muul moel kui riskiühiskonna ettekirjutatud „sorteeri oma prügi“ viisil.
Ärge pange mu etteheiteid „Kapitalistlikule realismile“ pahaks. See on väga hea teos meenutamaks, et iga päev õlitada üht tähtsusetut hammasratast inimelu ja loodusliku liigirikkuse hävitanud globaalsest majandussüsteemist ei ole olukord, mida peaks enesestmõistetavaks pidama.