Skorpion ja konn ja skorpion ja konn

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui heade filmide kõrval vaadata ka igasugust rämpsu, milleks amet pahatihti kohustab, jääb näiliselt lõputu klišeemere pinnale hulpima suuremas koguses igasugust huvitavat sodi. Tekib sügav vandenõuteoreetiline soov uskuda, et kuskil on olemas stsenaristide ühine riiul või kaust, kust võetakse inspiratsioonikriisi korral kasutusse mõni laisk kujund või tarkusetera, kui on vaja kiiresti võltsdiipi panna.

Paari viimase aasta jooksul on üheks selliseks näiteks kujunenud kindlasti nn „Skorpioni ja konna“ mõistulugu sellest, kuidas konn skorpioni seljas üle vee viib, aga skorpion teda keset veteavarust siiski torkab, teades, et mõlemad hukkuvad, ja vastab oma teguviisi põhjenduseks, et „ma olen ju skorpion“. Kui ma seda lugu peaksin veel mõnes filmis sügava tähendusrikkusega ümber jutustatuna nägema, siis jooksen ilmselt karjudes kinost välja.

Selle ebavõrdse sõpruse loo ajalugu on pikk ja keeruline. Aisoposel on kaks valmi, „Talumees ja madu“ (kust on tulnud ka väljend „madu oma rinnal soojendama“) ning „Konn ja hiir“, milles konn uputab oma seljas sõitnud hiire. Indias on levinud lugu „Kilpkonn ja skorpion“, kus toimub küll alatu atentaadikatse, aga kilp aitab ohvril ellu jääda. Käesoleval kujul on lugu ilmselt kirgiisi päritolu ja tundub olevat ilmunud esmakordselt põnevusromaanis „Džuraa“¹.

Kümmekond aastat hiljem algab selle loo võidukäik filmis Orson Welles’i linateosega „Hr. Arkadin“², ka Welles väidab loo Venemaalt pärit olevat³. Welles tõestab end taas innovaatorina, ja tema lugu on edaspidi lahjendatud ja kasutatud igas võtmes. 1990ndatel räägiti kogu lugu ära Neil Jordani „Nutumängus“⁴, kaks aastat hiljem teeb Oliver Stone’i tahumata filmis „Sündinud tapjaks“⁵ kammbäki Aisopose originaalversiooni mugandus „Naisest ja maost“ („Look, bitch, you knew I was a snake“), tuntud ja armastatud antikangelase loos „Ohtlik sõit“⁶ on aga peategelase stiilse sportjaki seljal lausa suur tikitud skorpion, et seos oleks lisaks temaatilisele dialoogikatkele veelgi ilmsem. Kuna Ryan Goslingi mängitud tegelane on seal stiilipuhas psühhopaat, siis on selle ja paljude teiste näidete põhjal loogiline oletada, et seda valmi kasutatakse stsenaarse võttena, et põhjendada kriminaalset või psühhopaatset tegutsemisviisi – vabandusena öeldud „skorpion ei suuda end ju muuta“ tähendab seda, et skorpionile ei saa psühhopaatset käitumist pahaks panna. Filmide käsikirjades tundub olevat sellest saanud lihtne meelisvõte avamaks meile antagonisti või antikangelase eksistentsialistlikku olemust, romantilist hukulemääratust, mida raamib märtrioreool.

Eks tule Eesti kultuurgi omas tempos klišeedega kaasa. Andres Puustusmaa filmis „Rohelised kassid“ hakkab Tõnu Kark konna ja skorpioni lugu rääkima juba algustiitrite peale, et oleks kohe selge, kuidas me tema tegelaskujusse suhtuma peame: tal läheb traagiliselt, aga me peame talle kaasa tundma, sest ta ei saa sinna midagi parata.

Kasiinoärist rääkiva krimisarja „Maagiline linn“ avaepisoodis tutvustatakse meile karmi psühhot Ben Diamondi (Danny Huston), kes aga kahjuks küsib sarja peategelaselt Ike’ilt (Jeffrey Dean Morgan), kas too on ehk juhtumisi kuulnud lugu skorpionist ja konnast. Loomulikult on Ike elanud kuskil kuu peal ja ei tea sellest loost midagi, mispeale Ben kogu loo talle truult ümber jutustab ja tapab sellega igasuguse võimaluse, et me neid popkultuurikaugeid võhikuid kunagi üldse peaks tõsiselt võtma.

Teeme ka oma muganduse. Stsenarist palub vaatajat, et too ta kukil üle jõe viiks. Vaataja nõustub, aga ainult tingimusel, et too ei räägi talle skorpionist ja konnast. Ometi hakkab vaataja keset jõge (poole filmi peal) kuulma tuttavat lugu. „Miks sa ometi nii tegid, sa ju tead, et me mõlemad sureme igavusse“? „Ma ei saa sinna midagi parata,“ vastab stsenarist.

 

¹ Georgi Tuškan, Džuraa. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952 (1944. a väljaande kordustrükk).

² „Mr. Arkadin“ (Prantsusmaa-Hispaania-Šveits 1955, 93 min), režissöör Orson Welles.

³ Lawrence French, Orson Welles on „Mr. Arkadin“. – Wellesnet 22. V 2006. http://www.wellesnet.com/35/

⁴ „The Crying Game“ (Suurbritannia-Jaapan-USA 1992, 112 min), režissöör Neil Jordan.

⁵ „Sündinud tapjaks“ („Natural Born Killers“, USA 1994, 118 min), režissöör Oliver Stone.

⁶ „Ohtlik sõit“ („Drive“, USA 2011, 100 min), režissöör Nicolas Winding Refn.