Sirp arvab

Kunstiakadeemia vajab uut hoonet. Millegipärast on jooksnud liiva kõik senised projektid. Kõigepealt tselluloositehas, siis Tondi kasarmud, nüüd Patarei. Võib muidugi spekuleerida, et Patarei pole optimaalne lahendus; et kunstiakadeemia äraviimine praegusest asukohast tähendaks linnakeskuse edasist kommertsistumist; et praegune lähedus muusikaakadeemiaga võimaldab tulevikus veelgi tihedamat koostööd, et olemasolevale kinnistule puuhoonete asemele on odavam ehitada, seda enam et hiljaaegu renoveeriti raamatukogu jne.

Ent asi on laiem. Patarei juhtum on mõistliku ja läbimõeldud riikliku ehitus-, isegi arenduspoliitika puudumise järjekordne näide. Veel pool aastat tagasi polnud Patarei renoveerimiseks vajalikud 171 miljonit krooni riigile mingi probleem. Enamgi veel, see kuulutati riiklikul tasandil lausa mõistlikuks otsuseks, nagu võis lugeda 20. aprilli EPst. Nüüd aga otsustas rahandusministeerium, et see pole majanduslikult mõistlik, kuigi rektor Ando Keskküla kinnitab, et akadeemia väljaarendamiseks ja kolimiseks kulub umbes 180 ? 200 miljonit krooni. Liiati on osa raha võimalik saada Euroopa fondidest. Samas kinnitab rahandusminister, et Patarei müümisest pole juttugi olnud.

Mis siis Patareist saab? Järjekordne lagunev ?okiturismi objekt või eripäratu kaubanduskeskus? Või müüakse korterelamu kruntideks, millele tõmmatakse okastraat ümber. Nõukogude ajal ohati, et merele puudub väljapääs. Nüüd korraldatakse igal aastal uusi sadama-ala planeerimise konkursse, aga seisame ikka ja jälle tõsiasja ees, et maksab ainult investori soov oma raha võimalikult kiiresti tagasi teenida.

Valdaval osal Eesti valitsejatest puudub lai haare, oskus näha suurejoonelisi visioone. Selleta jäämegi siia elama nagu kärbsed sitahunniku otsa, nagu ütles unustamatu Sauna-Madis.

Ent küsimus on Sirbi arvates ka suhtumises. Üks tuntud ja rikas poliitik ja majandustegelane tähendas hiljuti, et mis need kultuuriinimesed virisevad, uue kunstimuuseumi nad ju said…