Sirbi laureaadid 2018 – Gregor Taul

REET VARBLANE

Gregor Taul

Erakogu

Gregor Taul on pälvinud laureaadinimetuse 2018. aasta kirjutiste eest nii kunsti- („Performatiivse monumendi sünd“, 5. I; „Monumentaalsus kuubis luubi all“, 7. IX ja „Elitaarne kunst“, 23. XI) kui ka arhitektuurivaldkonnas („Protsendikunst kui ühisruumi tööriist“, 9. III; „Kus lõpeb monument ja algab tänavakivi“, 8. VI). Aga mitte midagi ei oleks valesti, kui need oleksid ilmunud sotsiaalia rubriigis.

Gregor Tauli kirjutised on sisult valdkonnaülesed selle sõna kõige laiemas mõttes: ta mitte ainult ei ilusta oma mõtteavaldusi kirjanduslike lisandustega, ei püüa anda neile sügavamat sisu populaarsete suurmõtlejate tsitaatidega, ei käsitle päevakajalisi teemasid ja nähtusi, vaid ta on ka tõesti asetanud need suurde pilti, avarasse konteksti.

Ega ükski tõsiseltvõetav kunsti- ja arhitektuurinähtus või probleem mahu oma valdkonna piiresse. Neist süvitsi rääkimiseks, nende analüüsimiseks ja tõlgendamiseks ei piisa vaid oma valdkonna – kunsti ja arhitektuuri ajaloo või ka praeguse olukorra tundmisest. Ühiskonna protsesside mõistmiseta jäävad käsitlused poolikuks, ning mis veel hullem, analüüsitavad nähtused surutakse hermeetilisse keskkonda, vandliluutorni. See jutt võib tunduda elementaarne, lausa leierdatud põhitõena, kuid ega hästi kirjutatud sisutihedaid valdkonnaüleseid käsitlusi kahjuks väga tihti ette ei tule.

Gregor Taul hakkab lõpetama doktoriõpinguid, eelkaitsmine oli sel nädalal. Tema dissertatsiooniteema on Eesti, Läti ja Leedu hilisnõukogude monumentaalkunst 1980ndatel, mil riigi ideoloogia ja tavaelu lõhe oli iseäranis märkimisväärne. Kui ta varem on selle teemaga tegelenud eelkõige kunstiajaloolase vaatepunktist – kuigi ka selles ei puudunud avar pilk ja laiem kontekst –, siis doktoriõpingud on kulgenud Portugali katoliikliku ülikooli kultuuriuuringute osakonnas.

Dissertatsioonis toetub Taul Henri Lefebvre’i pärandile, aga ka John Langshaw Austini kõnetegude teooriale, et, nagu ta ise on väitnud, „tulemus oleks teoreetilisem ja rangemalt raamistatud“ ja et „ta peaks mugavustsoonist välja tulema“. Seda nii kunstist kirjutamise kui ka elamise mõttes, sest Lissaboni-elu on andnud Gregor Taulile võimaluse kodule, Eestile ja Euroopale teise nurga alt vaadata.

Budapesti Ludwigi muuseumi ungari-eesti kunstnike ühisnäitust „Keelesugulased“ analüüsides tõi Gregor Taul sisse Michel Foucault’ lansseeritud parrhesia mõiste ja seda tüüpilise parrhesiasti Theodor Adorno vaimus arendades jõuab ta arvamuseni, et kultuurikriitiku (tõekuulutaja) amet on „üsna ülbe“, kuid teatud olukorras, nagu praegu Ungaris, on see häda­vajalik.

Elitaarne näitus
Monumentaalsus kuubis luubi all
Performatiivse monumendi sünd
Protsendikunst kui ühisruumi tööriist
Kus lõpeb monument ja algab tänavakivi?