Segadus „Kultuurikompassil“

Universaalsest disainist on kasu kõigile. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole kunagi võimatu, ehkki sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda.

LAURA LUIDE

Kultuurikorraldajate foorum „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ 8. IX Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinesid Piret Aus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä (Eesti meremuuseum), Astrid Hurt (Võru pensionäride päevakeskus), Leino Rei (Eesti noorsooteater), Ingrid Ulst (Alle-Saija teatritalu), Tiiu Tamm (Leigo järvemuusika festival), Nastja Pertsjonok (Tartu rahvusvaheline maja) ning Jane Vabarna (festival „Seto folk“). Vestlusjuht Jakob Rosin.

Nagu lisavajadustega¹ inimeste temaatika puhul tavaks, astuti ka Tartu 2024 foorumil „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ ühe jalaga õigel teel, ent jäädi teisega kraavisügavustesse kinni. Vältimaks „Kultuurikompassil“ esinenute seas levinud segadust ligipääsetavuse mõiste tegeliku tähenduse üle ja sellest eemaldumist, üritan mõistet kõigepealt mõne sõnaga selgitada, ehkki – laenates sõnu noorsooteatri esindaja Leino Rei ettekandest – ka minu tekst ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid põhineb mu enda kogemustel puudega neuroerineva inimese ja eneseesindajana.²

Rahvusvaheliselt kasutatakse ligipääsetavuse (accessibility) mõistet kirjeldamaks või hindamaks just seda, kui hõlbus on puudega, neuroerineval (neurodiverse) ja/või ka vanemal (edaspidi lisavajadusega) inimesel mingit toodet, seadet või teenust kasutada või mingis keskkonnas hakkama saada.³ Kuigi „Kultuurikompassi“ jälgides võis tekkida teistsugune mulje, ei ole ligipääsetavuse mõiste puhul tähtis pelgalt teatud vanusegruppi kuulumine ega keeleoskus, vaid spetsiifilised ja (tavaliselt) iseseisvalt ületamatud barjäärid. Sõltuvalt allikast või koolkonnast võivad need barjäärid olla tingitud näiteks inimese enda lisavajadusest või väliskeskkonnast (sotsiaalsed, seadusandlikud, suhtlusalased jm tõkked).

Seda selgitust ligipääsetavuse kohta seekordse „Kultuurikompassiga“ kõrvutades selgub, et Ingrid Ulst Alle-Saija teatritalust ei eksinudki, arvates, et ettekannetes räägiti ligipääsetavuse asemel palju kättesaadavusest. Lisan, et ligipääsetavuses (näiteks kultuurile) võib oma osa mängida ka kättesaadavus, ent üksnes kättesaadav kultuur ei pruugi olla ligipääsetav: kuulmispuudega inimesele on tasuta piletist subtiitrite või viipetõlgita kõne(keele)teatrisse vähe kasu. Puhtalt kultuuri kättesaadavusest või -saamatusest rääkis kõige pikemalt Leino Rei, kelle USA sõjaväevärbajalik ettekanne rääkis nii noorte teatrisse meelitamisest kui ka murest selle üle, miks noored ei lase end neist keelitustest eriti mõjutada. Kordan, et tegelikult ei hoia noori kui puhtalt vanusegruppi teatrist eemal ligipääsematus, vaid kätte­saamatus, mille eri tahkude – näiteks noorte suhestumine teatriga, teatri­kauguse sotsiaalmajanduslikud põhjused – üle võiks arutleda hoopis põhjalikumalt mõnes teises foorumis.

Ehkki asi ei olnud konkreetselt ligipääsetavuses, oli mul väga kummaline kuulata Rei (privileegi)tundetut juttu, kui ta võrdles teatrit noobli restorani ja kino kiirtoidukohaga, kus noored (väiksemad või suuremad lapsed) eelistavat käia. Võrdlus võib küll olla õigustatud, ent ei taba tõelist probleemi, sest noored ei käi kinos ega burgerirestoranis sellepärast, et nad ei oskaks teatrit või uhket söögikohta hinnata, vaid seetõttu, et esimesed on teistega võrreldes vähem elitaarsed ning seepärast ka kättesaadavamad. Tekib tunne, et kui (noorsoo)teater jätkabki sellist upsakat „teater on kõrgkultuur, kino on rämpstoit“ ja ajast maha jäänud joont, mitte ei arene koos potentsiaalsete tarbijatega, ei ole mõtet ka uusi teatrikülastajate põlvkondi saalidesse oodata. Selle otsa küsin veel Ingrid Ulsti ettekandest inspireerituna: kas kultuuri kommertsialiseerumine on alati halb ning kas oleks ehk võimalus korraga nii hinge paitada kui ka taskuid täita?

Ligipääsetavuse juurde naastes: mind häiris kõige rohkem see, et foorumi eesmärk jäi lõpuni laialivalguvaks, sest ettekannete ja vestlusringide sisu läks väljakuulutatud teemast liiga kaugele ning lisavajadustega inimesi polnud piisavalt kaasatud. Neid oli laval vaid kaks – vestlusjuht Jakob Rosin ja Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Astrid Hurt – ning pikema ettekande tegi vaid viimane. Ehk oli neid veel, kuid erinevalt vanusest on puude ja/või neuro­erinevuse puhul sageli keeruline lisavajadusest aimu saada, kui seda selgelt ei väljendata, nagu seda tegi näiteks Rosin. Mul tekkis kaks küsimust: miks ei olnud kõnelejate seas teisi lisavajadustega inimeste esindajaid ning miks rääkisid teised meie eest? Siinkohal tutvustan korraldajatele puuete ja neuro­erinevustega (ja teistegi) aktivistide seas levinud hüüdlauset „Nothing about us without us!“ ehk „Mitte midagi meie kohta ilma meie osaluseta!“. Niisiis, üritus, kus peaks räägitama meist ja meie vajadustest, võiks meid ka täieulatuslikult kaasata. Selle loosungiga ühtivad ka seekordse „Kultuurikompassi“ programmijuhi ja Tartu linnavalitsuse esindaja Kristiina Aviku lõpetussõnad: „See on meie ühine asi, mille lahendamiseks peame koostööd tegema“. Palun tehke rohkem koostööd lisavajadustega inimestega ja kutsugegi päriselt just neid inimesi kõnelema, kes teemast kõige rohkem teavad ning elavadki ligipääsematusest mõjutatud maailmas, mitte ei kujuta seda vaid tööülesande täitmiseks ette.

Kuna puudeuuringute (disability studies) vaatepunktist oli „Kultuurikompassil“ näha palju problemaatilist, siis võiksin iga esineja ettekannet pikalt ja põhjalikult lahata. Näiteks olid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lektori ja muidu ligipääsetavuse heaks palju tööd teinud Piret Ausi tekitatud näitlikud ligipääsmatusbarjäärid tegelikud tõkked ka lisavajadustega inimestele, kel võib ligipääs infole olla niigi raskendatud. Väga ebainimlikustav oli ka kuulda kedagi – eriti, kui sel inimesel on lisavajadustega pereliikmed – ütlemas, et ta ei olnud enne nägemispuudega inimesega koostöö tegemist varem kui peaaegu 40aastaselt mõelnudki, et „ka sellised inimesed on olemas“. Ma ei saa muidugi süüdistada Ausi selles, et n-ö peavooluühiskonna liikmena ei ole lisavajadustega inimeste teadvustamine talle normaalsus. Küll aga ilmestab see hästi seda, miks lisavajadusteta inimesed – olenemata sellest, kas neil on lähikondlaste seas lisavajadustega inimesi – ei ole alati kõige õigemad rääkima lisavajaduste ja seetõttu ka ligipääsetavuse teemal.

Neid põhjusi näitlikustab sama kõneleja suust kõlanu: „Kultuuriakadeemias õppejõuna olen viinud viimastel aastatel selle temaatika ka tudengiteni ja toonud tudengite juurde saali või auditooriumisse pimeda, kurdi ja ratastoolika. [—] Ja tudengid saavad katsuda, et ei olegi nii hirmus, see ei nakka. Ta on pime, aga ega ta sellepärast loll ei ole. Et täiesti võib nendega koostööd teha ja nende jaoks teha ja kui sa ütled pidu kõigile, siis kes need kõik on.“

Seda öelnuna ei kõla Aus, kes vahetult pärast eelolevat rääkis oma missioonist muuta kultuur Eestis ligipääsetavaks, mulle kui lisavajadustega inimesele kahjuks kuigi usaldusväärselt. Kuidas saab inimene, kes enda kirjelduse järgi teeb tudengitele lisavajadustega inimestest suutmissurvelist (ableist) välja­näitust (freak show), olla meie liitlane (vt allyship)? Miks on tema, aga üldisemaltki kohalik latt nõnda madalal? Ma väga loodan, et tegelikult mõtles ta väljaöelduga seda, et ta ise teeb lisa­vajadustega inimestega päriselt ka koostööd, kutsub neid külalistena loengutesse oma kogemusi ja teadmisi jagama ning tudengite küsimustele vastama.

Ehkki Meremuuseumi esindajad Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä laveerisid karide vahel üsna edukalt, ei õnnestunud ka neil neid täielikult vältida. Näiteks ei saa võrrelda käru või lapse­vankrit ratastooliga, sest peale selle, et need täidavad täiesti eri ülesandeid, on liikumisabivahendite maailm palju kirjum kui haiglakoridorist tuttav kohandusteta ratastool. Ka ei saa võrdsustada lühikest kasvu lapseeaga: mitte kõik lühikesed inimesed ei ole lapsed ning seda peaks arvesse võtma ka ligipääsetavusvõimaluste arendamisel. Iseäranis nende ettekanded olid väga head näited selle kohta, kui aeglaselt võib ka algteadmiste olemasolul areneda arusaam ligipääsetavusest ja kui kitsaks see tavaliselt jääb. Ligipääsetavusalast võhiklikkust ega sellealaste lahenduste pooliklikkust ei peaks ega saagi siin­kohal välja vabandada sellega, et „ka tuleviku jaoks peab jääma ideid, kuhu arendada“ – see kõlab sõnumina, et meid tegelikult väga avasüli külla ei oodata.

Mõnevõrra nauditavam oli kuulata Tartu rahvusvahelise maja esindajat Nastja Pertsjonokit, kelle ettekandest kultuuri kättesaamatuse kohta muukeelsete inimestele tundsin ära paralleele, mis on tuttavad ligipääsetavus­temaatikastki. Näiteks võivad ka omakeelsed ürituste tutvustustekstid olla arusaamatud ning sageli näib puudu jäävat väga algelisena tunduvatest, kuid siiski olulistest juhtnööridest. Näiteks „Kultuurikompassigi“ puhul ei saanud ma esmakordse osalejana algul aru, kas saan üldse registreerumata videoülekannet jälgida. Kusjuures, nagu Astrid Hurtki mainis, digilahendused olid lisavajadustega inimestele juba ammu enne pandeemiat väga olulised, kuna ka vahemaa võib osutuda ligipääsetavusbarjääriks, sest pikem sõit või isegi vaid kodust väljumine võivad olla vägagi väsitavad.

Väga kurb oli tõdeda, et teatrimaastikul on inimesi nagu Leino Rei, kes peavad ligipääsetavaid etendusi millekski, mille tegemiseks peab kedagi kohustama, eriti kui tema eesmärk on rohkem inimesi teatrisse saada ajal, kus lisavajadustega laste ja noorte arv üha kasvab. Ligipääsetavus ei peaks olema kohustus, vaid normaalsus, mida tehakse nurinata ja iseenesestmõistetavalt, ning meie ligipääs kultuurile ei peaks sõltuma pelgalt kellegi heast tahtest ega missiooni­tundest. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole iseenesest kunagi päris võimatu, ehkki adekvaatsete kohanduste suhtelise harulduse ning sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda. Kui ligipääsetavus muutub ühiskonnas tavalisemaks, on seda ilmselt palju kergem pakkuda ka väiksematel kultuurikodadel nagu näiteks Alle-Saija teatritalu.

„Kultuurikompassi“ ettekannetest ja lühikestest vestlusringidest selgus, et lisavajadustega inimestele ja ligipääsetavusele peab eraldi mõtlema. See omakorda tähendab, et tegelikult pole me siiani saanud tavapärase peavooluühiskonna osaks ning oleme siiani kuhugi ühiskonna äärealasse tõrjutud. Näiteks laulupidu sai kurtidele ligipääsetavaks alles 2019. aastal, kuid paljud moodsad ja uhked muuseumidki ei ole 2020. aastal ligipääsetavad: küll tekitavad probleeme rasked uksed, mida üksi lahti ei saa, või ka häirivad valgus- ja heliinstallatsioonid, mis teevad muuseumikülastuse võimatuks. Kuna lisavajadustega inimeste tõkked ligipääsetavuses võivad sarnaneda teiste pigem kättesaadavusega seotud barjääridega, on tegelikult alati hea teha juba eos koostööd ka meiega. Universaalsest disainist, mida mainis ligipääsetavusega seoses päris mitu „Kultuurikompassi“ esinejat, on teadupärast kasu kõigile, mitte ainult lisavajadustega inimestele.

Kultuur saab ligipääsetavaks vaid siis, kui kultuuriloojad õpivad eneseesindajatelt ning arvestavad eelkõige tegelike kasutajate ja nende tagasi­sidega. Vaid nii saavad lisavajadustega inimesed osa peavooluühiskonna kultuurist ning peavooluühiskond omakorda osa meie kultuuri(de)st.

1 „Lisavajadus“ on praegu laialt kasutatava sõna „erivajadus“ sünonüüm, ent „lisavajadusel“ pole erilisuse taaka küljes. Kõigil ongi erinevad vajadused, kuid osal meist on vajadusi rohkem.

2 Eneseesindaja (disability advocate, vt ka self-advocacy kui spetsiifiline lisavajadustega inimeste liikumine) esindab ja üritab kaitsta nii enda kui ka teiste lisavajadustega inimeste huvisid.

3 Neuroerinevus (neurodiversity) on üldmõiste neuro­loogiliste erinevuste (nt autism, ATH, Tourette’i sündroom, bipolaarsus, skisofreenia jpm) kirjeldamiseks. Tasub tähele panna, et neuroerinevus ei tähenda alati puuet.