Sada pensionisammast

Kaarel Tarand

  Statistikaamet teatas teisipäeval, et Eesti eksport kasvab jõudsalt. Kuigi meie väliskaubanduse defitsiit on igal kuul 2-3 miljardit krooni, peab ekspordi kasv igaüht rõõmustama. Kust mujalt saaks meie rikkus tulla kui oma toodangu müümisest endast rikkamatele! Kui ainult omavahel kaupleme, on rikkuse suurenemine illusioon.

Kultuurikaubad eraldi peatükina statistikas üldse ei eksisteeri. Tõsi, kaubajaotisest X leiame grupi 49 ehk “Raamatud, ajalehed, pildid jm trükitooted; käsikirjad, masinakirjatekstid, …”, mida 2004. aastal veeti välja 343 ja mullu 588 miljoni krooni eest. Selge see, et põhiliselt ei veetud välja mitte käsikirju, vaid ikka trükitooteid. Näiteks Soome kirjastajad armastavad meie trükikodades oma raamatuid trükkida.

Eesti kirjastused, vähemasti need, kus raamatuid välja antakse, ei ole kaugeltki nii rikkad, et minna rahvusvahelisi turge vallutama. Neil võib isegi portfellis olla väga heade eesti kirjanike väga häid käsikirju, aga turule tungimiseks vajalikku raha ega inimesi mitte. Pealegi, need käsikirjad on olulise puudega, nad on nimelt eestikeelsed. Välismaal on neid inimesi, kes oskavad eesti keelt ja tunnevad huvi kirjanduse vastu ning kellel on lisaks ka häid suhteid suurte kirjastustega, käputäis. Müts maha iga tõlkija-estofiili ees, kes on suutnud meie kirjandust teistesse kultuuridesse vahendada. Eestlased on nendest võimalustest maksimumi välja pigistanud.

Riigi poliitikadokumentidest leiame kultuuriekspordi kirje välisministeeriumi eelarvest. Nii umbes 10 miljonit krooni aastas. Selle avaliku raha toel käivad teatrid, orkestrid ja koorid välismaal esinemas, kirjanikud messidel, kunstnikud ja filmitegijad festivalidel. Tehakse näitusi. Aga see kõik on parimal juhul ühekordne tegevustoetus, mitte majanduslikule kasule rajatud sihipärane investeering. Eriti kirjanike puhul. Milline on tõenäosus, et pärast kuskil messiboksis eestikeelsete luuletuste või proosakatkete lugemist astub kirjaniku juurde kirjastaja ja ütleb: “Sa oled geniaalne, sinuga teeme nüüd suurt äri!”? Peaaegu olematu. Kirjanik ei saagi ise süstemaatilisele müügitööle pühenduda (tal puuduvad selleks nii oskused, himu, aeg kui ka raha). Ainus, kelle abikäsi võiks olla piisavalt tugev, ongi riik. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetab küll alanud aastast mõnel üritustel käimist (“Midem”, “Berlinale”, Frankfurdi raamatumess), aga nii veidrate asjadega nagu eesti kirjanike vaimsete saaduste ekspordi toetamine (veel) ei tegele.

Kui usume, et tekstid on tähtsad eestlaste loomuse mõistmiseks, siis peaksime piltide, helide ja aine kõrval katsuma ülemaailmselt ka sõnu levitada. Silmas pidades, et väikeriigi julgeoleku üks nurgakivi on positiivne tuntus üle maailma. Ja ei piisa sellest, et peaminister X tunneb liidukantsler Y-it ja diplomaat N agent P-d. Ei piisa isegi kaitseväe operatsioonidest kaugetes mäestikes ja kõrbedes. Lihtinimesed peaksid meist kuulnud olema ja harjunud meid mõttes omade hulka lugema. Kui valijad on kindlad, ei vea ka riigid raskel hetkel alt. Muidugi võiks Hollywoodist ka Eesti-ainelise kultusfilmi välja lobida, aga alustagem väiksematest asjadest.

Lihtsustatud skeem võiks välja näha umbes selline. Eesti elavate kirjanike, mitte surnud klassikute teoste hulgast valitakse (ekspertide abil, mitte üldrahvalikul mobiilihääletusel) välja näiteks 100 teost, millel oletatavasti on öelda midagi ka sihtturgude lugejatele. Need raamatud tõlgitakse maksumaksja raha eest valikuliselt inglise, saksa, prantsuse või hispaania keelde. Keskmise tõlke hind 100 000 krooni oleks tunduvalt suurem praegusest reaalsusest ja kokku läheks kõik maksma 10 miljonit krooni.

Aga see on alles algus ja maksimaalselt pool kulu. Osa ärikontaktide loomist võib veeretada kultuuriatašeede õlgadele, aga need on palgal ainult üksikutes suurlinnades. Eesti instituut võib teha pisikese osa tööst, samuti EASi välisesindused. Ent hoopis kindlam on palgata käsikirjaportfelliga tegelema mõni tunnustatud müügiagent New Yorgis, Londonis, Pariisis jne. Ütleme, et igale agendile tuleb maksta kokku miljon tingimusel, et ta müüb aasta jooksul edukalt maha 20 käsikirja. Seega on stardikulu 15 miljonit.

Mis me vastu saame? Kui tagasihoidliku autorilepingu järgi kuuluks kirjanikule 10% müügitulust, tähendaks see, et vähem kui 100 000 eksemplari läbimüügi pealt oleks autor kroonides miljonär ja riik oleks ainuüksi tulumaksuna oma investeeringu tagasi saanud. Kui kõik ei lähe nii laitmatult (näiteks ilmneb, et meil polegi sadat rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kirjanikku välja panna), siis on stardikulu lihtsalt väiksem. Aga need, kes katse läbivad, on pikaks ajaks kindlustatud, turul sees ja võivad edaspidi juba loomise käigus arvestada sellega, et mõistetav tuleb olla ka kaugetel maadel, mitte ainult kodukülas. Ja ükski neist ei ole vanuigi sotsiaalhoolekande kaudu maksumaksja kaela peal, vaid ise rikas. Lihtne.