Sabiinitaride röövimine ehk Kõik teed ei vii Rooma

Jaan Lahe

Rooma üldajaloo uurimises on toimunud paradigmamuutus, kuid Mati Õuna raamatut lugedes seda ei hooma. Mati Õun, Rooma. Üliriik sõdades. Ühinenud Ajakirjad, 2012, 184 lk. Rooma riigi tähtsust Euroopa kultuurile ei ole ilmselt võimalik alahinnata: oli ju Rooma esimene suurriik, mis ühendas arvestatavalt suure osa Euroopast ja sellega piirnevatest aladest Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ühtseks poliitiliseks süsteemiks ning lõi seeläbi eeldused ka ühtse Euroopa kultuuriruumi kujunemiseks. Kuigi Eesti ala ei seo Rooma riigiga peaaegu midagi peale siit leitud Rooma müntide (mis on sattunud siia kindlasti vahendajate kaudu ega ole tõendiks muinaseesti hõimude ja Rooma riigi kaubanduskontaktidest), on meilgi põhjust tunda huvi Rooma ajaloo ja kultuuri vastu, sest kuulume ju Euroopa kultuuriruumi. Et see huvi on olemas, näitab ainuüksi juba Roomat käsitlevate tõlkeraamatute hulk, mis on viimase kümne-kaheteistkümne aasta jooksul silmatorkavalt kasvanud. Ehk illustreerib seda kõnekalt ka fakt, et kui veebiajakiri Kirik&Teoloogia (www.kjt.ee) avaldas sel aastal meie ühe parema antiigieksperdi Marju Lepajõe artikli monastilisest teoloogiast – nagu Marju Lepajõe näitab oma raamatus „Roomlaste taltsutamine” (Ilmamaa, Tartu 2011), ei ole õige vastandada antiikkultuuri ja kristlust, sest viimanegi tekkis ja arenes Rooma riigis ning on osa antiikkultuurist –, osutus see üheks loetumaks artikliks kogu ajakirja vähem kui aastase ilmumisaja jooksul. Tõlkeraamatutega võrreldes on algupäraste eestikeelsete Rooma ajalugu ja kultuuri käsitlevate teoste hulk väike. See on tingitud asjaolust, et inimesi, kes on võimelised selliseid raamatuid kirjutama, ei ole palju. Viimane on omakorda tingitud juba ainuüksi meie rahvaarvust, aga olukorda teravdab ka Eesti teaduspoliitika, mis ei toeta antiigiuuringuid, orientalistikat ega üldse humanitaarteadusi, mis ei ole vahetult seotud Eestiga. Mati Õuna uus raamat väärib äramärkimist kui uus algupärane eestikeelne Roomat käsitlev teos. Tõsi, tegemist on aimeraamatuga, mitte teadusliku uurimusega, kuid meie kultuuri seisukohast on oluline ka populaarteaduslike raamatute avaldamine.

Raamatu autor on sõjaajaloolane ja seepärast pöörab ta, nagu ütleb raamatu alapealkirigi, eriliselt tähelepanu Rooma sõdadele. Ta annab ülevaate kõigist Rooma tähtsamatest sõdadest kõige vanemast ajast kuni Rooma riigi hääbumiseni, kirjeldab detailiselt üksiklahinguid, räägib Rooma sõjaväe struktuurist, relvastusest ja pisut ka sõjaväelaste eluolust. Mati Õuna raamat on esimene neile probleemidele pühendatud algupärane eestikeelne teos (muudes, suuremates keeltes on neid aukartust äratav hulk ja see kasvab pidevalt). Ja tuleb tunnistada, et kõike sõjandusega seotut käsitleb autor suure asjatundlikkusega. Kuigi sõdadel on olnud Rooma nagu iga teisegi riigi ajaloos oluline koht, ei olnud sõjad ometi teistest ajaloosündmustest isoleeritud nähtus – ja nii ei olnud see ka Roomas. Ka Rooma sõjavägi ei olnud nähtus omaette, vaid seotud tihedalt Rooma ühiskonna teiste institutsioonidega.

Pole ilmselt juhus, et viimase poole sajandi jooksul ilmunud Rooma sotsiaalajaloo käsitlustes on sõjaväele pööratud erilist tähelepanu (viitan selles seoses näiteks G. Alföldi, M. Speideli, F. Vittinghoffi, J. B. Campbelli ja J.-M. Carrie’ põhjapanevatele uurimustele). Sõjaväelased kui sotsiaalne grupp oma kindla grupiidentiteediga, sõjaväe roll provintside romaniseerumises – need on teemad, mida puudutab oma raamatus ka Mati Õun. Ometi oleks võinud autor lahingutegevuse kirjeldamise ja analüüsimise kõrval käsitleda pisut põhjalikumalt ka Rooma sõjaväge kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust – umbes nii, nagu teeb seda näiteks Yann Le Bohec oma kuulsas monograafias Rooma armeest (ilmus esmakordselt 1989. aastal) või nagu teeb seda Jean-Michel Carrie oma essees „Sõdur” (teoses: Andrea Giardina, „Vana-Rooma inimene”, lk 112–151). Siiski ei pea ma raamatu suurimaks puuduseks mitte kitsalt militaarajaloolist vaatenurka, vaid hoopis seda, kuidas autor läheneb oma teema laiemale kontekstile ehk Rooma ajaloole kui sellisele.

Nagu igas teaduses, on ka ajalooteaduses toimunud aja jooksul palju muutusi. Päevavalgele pole tulnud mitte ainult uusi leide, vaid ümber on hinnatud ka paljud senised vaatenurgad. Kui põhjalikult on ümber hinnatud näiteks paljud senised seisukohad Rooma religiooni ajaloos, olen ma näidanud oma ajakirjas Tuna (2011, nr 3) ilmunud artiklis „Paradigmamuutustest Rooma religiooniloo uurimises”. Samasugune paradigmamuutus on toimunud ka Rooma üldajaloo uurimises, kuid Mati Õuna raamatut lugedes seda muutust paraku ei hooma. Tema ajalookäsitluse konventsionaalsus ja vähene arvestamine uuemate vaatenurkade ning vaidlusküsimustega oli raamatut lugedes häiriv.

Mati Õuna käsitlus Rooma ajaloost algab Rooma linna rajamise ja Rooma kuningriigi ajajärku käsitlevate pärimustega. Nii õpetati Rooma ajalugu gümnaasiumides enne Teist maailmasõda ja küllap nõukogude ajal veel Tartu ülikooliski. Ometi ei ole selline lähenemine Rooma ajaloole juba aastakümneid endastmõistetav. Enamgi veel – arvestades praegust uurimis- ja diskussiooniseisu, mõjub Õuna käsitlus Rooma ajaloost mitte lihtsalt vanamoelisena, vaid kohati pehmelt öeldes lausa anakronistlikuna. Näiteks arutleb autor I osa 1. peatükis „Rooma asutamine legendides ja tõelisuses” tõsimeeli sabiinitaride röövimise loo üle: „Kerkib muidugi küsimus, palju neid sabiini tüdrukuid tollal mehele pandi. Plutarchos oli selle kohta lugenud kolme lugu. Esimene versioon on, et koos Hersiliaga (üks röövitud sabiinitaridest pärimuses – J. L.) olnud neid vaid 30, aga see tundub olevat vähevõitu. Reaalsemad arvud on 527 ja 683, kuna mehi oli Rooma rajajate hulgas mitmeid tuhandeid” (lk 13). Kui Mati Õun avaldab mitmete varase Rooma ajalooga seotud sündmuste puhul Herodotose kombel kahtlusi stiilis „ei tea, kas see asi ikka nii oli” (vt näiteks varaste Rooma kuningate ajaloolisuse kohta lk 18), siis sabiinitaride röövimise puhul jääb vägisi mulje, et autor peab seda reaalseks ajalooliseks sündmuseks. Ta kirjutab: „Sabiinitaride röövimise lugu on üldtuntud ja ma ei peatuks sellel pikalt, aga tuletan meelde, et sellega on seotud esimesed roomlaste peetud sõjad. [—] Selline tüdrukute rööv solvas sabiini isasid südamepõhjani. Ühest küljest muidugi oli mure murtud ja tütred mehel, kuid teisalt oli seda tehtud kättemaksu nõudval moel. Esimesena võttis tasumisretke ette Roomast 30 km põhja poole jääva sabiinide linna Capena kuningas Acron” (lk 12-13).

Veidi hiljem (lk 18) tuleb Õun sama teema juurde tagasi ja ta kirjutab: „Rooma sõjavägi kogunes esiaegadel Marsi väljakule (Campus Martius), mis asus linnast väljas. Seal korraldati ka rahvakoosolekuid ja spordivõistlusi; võib-olla toimusid seal ka eelmises peatükis nimetatud Neptunuse pidustused, kus sabiini tüdrukud ära rööviti?” (lk 18). On ilmne, et Õun ei pea sabiinitaride röövimise lugu isegi mitte lihtsalt üheks ajaloos aset leidnud sündmuseks, vaid Rooma sõjaajaloo seisukohast oluliseks sündmuseks.

A. Schwegler tõestas juba XIX sajandi keskel, et Liviuse, Halikarnassose Dionysose, Diodorose jt nn annalistide vahendatud pärimused Rooma linna rajamisest, Rooma kuningatest ja ka vabariigi tekkimisest ei ole ajalooliselt usaldusväärsed ja peegeldavad nimetatud sündmustest palju hilisema perioodi ettekujutusi Rooma varasest ajaloost. J. Rüpke on veenvalt näidanud, et selleks perioodiks oli hilise vabariigi ja varase keisririigi ajajärk ja ta ütleb, et need lood pole olulised mitte varase Rooma ajaloo, vaid hilise vabariigi ja varase keisririigi ajajärgu mõtteviisi mõistmiseks. Seepärast on tänaseks loobutud nende pärimuste kasutamisest Rooma varase ajaloo rekonstrueerimisel. Küsimus ei ole enam ammu selles, et Rooma linna rajamise daatumit ega Rooma kuningate valitsusaastaid ei peeta usutavateks (millele juhib lk 12 tähelepanu ka Õun) ja et Rooma kuningaid ei peeta reaalseteks ajaloolisteks isikuteks (millest autor teatab lk 18 esimese nelja kuninga kohta otsekui mingist sensatsioonilist uuest avastusest), vaid selles, et Rooma linna tekkimist ei vaadelda enam ammu lühema aja jooksul aset leidnud sündmusena („linna rajamisena”), vaid pikaajalise ja komplitseeritud protsessina, mille üksikasjad ei ole selged, kuid mille kohta võivad anda usaldusväärset informatsiooni vaid arheoloogilised allikad. Viimastele tuginevad ka uuemad Rooma varase ajaloo rekonstruktsioonid. Arheoloogiliste leidude põhjal teame näiteks, et Palatinuse künkal (üks Rooma ajalootraditsioonist tuntud „seitsmest künkast”) oli inimasustus olemas juba paleoliitikumis. Siiski paigutatakse latiini hõimude kujunemise algus pronksiaja lõppu, I aastatuhande algusesse eKr – aega, millest pärineb ka vanim püsiasustus Rooma linna territooriumil (vt lk 10-11). Praeguse uurimisseisu valguses võib ka öelda, et linnaline asula hakkas Rooma territooriumile tekkima VII sajandil eKr, kuid urbaniseerumine oli pikemaajaline protsess, mis kestis sajandeid. Seetõttu pole põhjendatud ka Õuna väide, et „Rooma linna tegelik asutamine toimus aastail 600–575 eKr” (lk 15). Kuna kuni tänaseni pole eesti keeles olemas ühtegi tõsiseltvõetavat Rooma ajaloo üldkäsitlust, mis vastaks ligilähedaseltki praegusele uurimisseisule – järelsõnas (lk 176) mainitud N. Kanni „Üldine ajalugu” (1930) ja N. Maškini „Vana-Rooma ajalugu” (1962) on mõlemad tänaseks lootusetult aegunud –, oleks autorilt oodanud väikestki ülevaadet varast Rooma ajalugu käsitlevatest allikatest ja Rooma linna arheoloogilistest uuringutest. Neid teemasid oleks saanud käsitleda ka populaarteaduslikus formaadis. Paraku on Õun eelistanud selle asemel refereerida lugusid, „mida teavad kõik kirjaoskajad ja intelligentsed inimesed” (lk 9). Nendel lugudel (millest sabiinitaride röövimine on vaid üks) on põnev folkloristlik taust, mida eesti keeles on käsitlenud Jaan Puhvel (ptk 9 „Vana-Rooma” raamatus „Võrdlev mütoloogia” (Ilmamaa, Tartu 1996, lk 149–169, vt ka Georges Dumezil, „Indoeurooplaste müüdid ja jumalad” (Varrak, Tallinn 1992). On kahetsusväärne, et Õun oma raamatu lõppsõnas, kus ta annab kirjandussoovitusi, Puhvli raamatule kordagi ei viita (Dumezilist rääkimata). Sama kahetsusväärseks pean sedagi, et autor ignoreerib sellist väljapaistvat eesti keelde tõlgitud Rooma ajalugu käsitlevat raamatut nagu Andrea Giardina koostatud „Vana-Rooma inimene” (Avita, Tallinn 2004, viimases on ka peatükk „Sõdur”, mis haakuks hästi Õuna raamatu üldteemaga), mis on kirjutatud maailma parimate Rooma ajaloo asjatundjate poolt (Claude Nicolet, John Scheid, Jean-Michel Carrie, Paul Veyne jt), soovitab aga H. Palametsa raamatut „Bütsantsi ja Araabia kalifaadi kultuurist ja olustikust” (1991), mille Bütsantsi käsitlev osa on lihtsalt pehmelt öeldes akadeemiliselt ebapädev, samuti mitmeid teisigi tänaseks iganenud seisukohti esitavaid aimeraamatuid.

Ka siis, kui jätta kõrvale varase Rooma ajaloo legendaarsed sündmused ja tulla reaalsete ajaloosündmuste juurde, on häiriv Õuna ajalookäsitluse konventsionaalsus. Nii kirjutab ta näiteks Kolmandast Puunia sõjast rääkides Kartaago hävitamise kohta: „Rooma ärimeestele oli aga Kartaago jätkuvalt pinnuks silmas, kuna peale kõige muu kannustas neid kadedus ülemerenaabri jätkuva jõukuse üle. On üldtuntud seik, kuidas Rooma riigimees, mõisnik, kirjanik ja ajaloolane Marcus Porcius Cato Maior Censorinos ehk lühidalt Cato Vanem lõpetanud oma kõned senatis alati lausega: „Muide arvan ma, et Kartaago tuleb hävitada!” Vähem teatakse seda, et oma kuulsat lauset hakkas ta korrutama aastast 153. eKr, mil ta kohapeal Kartaago põllumajandusega tutvus ja Rooma vana konkurentlinna heal järjel leidis olevat” (lk 45).

Juba XIX sajandi keskel sõnastas Th. Mommsen teesi, mille kohaselt roomlased olevat Kartaago hävitanud majanduspoliitilise rivaliteedi tõttu ja sellest sai järgneva ajastu ajalooteaduses lausa dogma, mida korratakse raamatust raamatusse. Kuid juba U. Kahrstedt seadis oma kolmeköitelises „Kartaago ajaloos” (ilmunud 1879–1913) selle väite kahtluse alla ja mitmed Kartaago territooriumi uurinud arheoloogid on seisukohal, et Kahrestedti väide võib olla õige, sest arheoloogilised leiud viitavad sellele, et ajal, mil Kartaago hävitati, ei olnud see linn majanduslikult enam kuigi õitsval järel. Seega võib Kartaago hävitamist mõista ka militaaraktsioonina, mida ei pea seletama tingimata Rooma ärimeeste kadedusega linna õitsva majanduse suhtes.

Sellesarnaseid konventsionaalseid väiteid leidub raamatus veel rohkesti, kuid arvustuse mahust tingituna ei ole võimalik neid kõiki välja tuua. Kõik need väited ei pruugi olla küll läbinisti valed, kuid ajalugu saab oluliselt elavam, kui tuuakse ära erinevaid, konkureerivaid hüpoteese. Ma saan aru, et populaarteaduslikule raamatule ei saa esitada päris samu nõudeid, mida teaduslikele käsitlustele, kuid populaarteaduslike raamatute kirjutajad võiksid tugineda siiski teadustöödele, mitte varasematele populaarteaduslikele raamatutele – see tõstaks suuresti populaarteadusliku kirjanduse usaldusväärsust ja kvaliteeti ning oleks õiglane ka haritud ja kriitiliste lugejate suhtes.