Retoorikaõpik ühel veerul

Tiit Hennoste

Viimased nädalad on Eesti Vabariigis läinud võimsate allkirjakampaaniate tähe all. Samba poolt ja vastu. Parlamendi palgatõusumudeli poolt ja vastu. Siis käib järjekordne (ei mäletagi mitmes) vaidlus kollase ajakirjanduse üle. (Huvitav, miskipärast ei vaielda kollaste poliitikute või kollase poliitika üle. Mille poolest erineb nt Jürgen Ligi blogi kollasest ajakirjandusest? Mille poolest erineb nt Pärnu linnapea kollasest ajakirjanikust?) 

Kõiki neid vaidlusi ühendab kolm joont. Esiteks, need on teravad konfliktid kahe poole vahel. Teiseks, need meenutavad pigem kaklust kui vaidlust. Ja kolmandaks, kõik need näitavad ühte: eesti avaliku elu retooriline kultuur on NULL.

Kuigi aastate jooksul on ilmunud karjakaupa kõnepidamise, tekstitegemise jms õpperaamatuid, mis ka maha on müüdud, pole suurem osa ostjaid neid pärast kojutoomist ilmselt kordagi avanud. Eesti parlamendipoliitikute retoorilisest tasemest (kui üksikud erandid välja arvata) pole mõtet üldse kõnelda.

Ometi on retoorika olnud kaks ja pool tuhat aastat Euroopa juhtimise, valitsemise, vaidlemise, mõnes mõttes kogu ühiskonna ja kultuuri alus. Muudes kultuurides on asjad teisiti. Nii võib isegi öelda: kui tahta olla eurooplane, tuleb retoorikat vallata.

Ometi on parlament olnud sajandeid retoorika keskne kodu. Ja on seda demokraatlikes riikides ka praegu. Lugege või kuulake USA presidendivalimisi, kas või Obama hiilgavaid kõnesid.

Proovin korraks kehastuda õpetajaks ja anda retoorika ja konfliktilahendamise õpetuse ühel veerul.

Retoorika käsiraamatutes on sadu lehekülgi, aga selle alused on armetult lihtsad ega ole aastatuhandete jooksul muutunud.

Retoorika ei ole kaasasündinud anne. See ei ole demagoogiavõtete arsenal, kuigi neid mõnigi kord kasutatakse. Retoorika on kuulajate ja lugejate veenmise võttestik. Veenmisel on kolm põhiviisi: ethos, pathos ja logos.

Ethos toetub autori pildile lugejas. See peab tekitama autori vastu usalduse ja sümpaatia. Osa sellest on muidugi varasemad eelhoiakud, aga seda saab alati ka konkreetses tekstis mõjutada. Eduka ethos’e aluseks on väärtustamine ja samastumine.  Kirjutaja peab näitama enda selliseid omadusi, mis panevad lugeja teda kõrgelt hindama. Kirjutaja peab tooma välja need osad endast, milles ta on lugejaga maksimaalselt sarnane.

Pathos toetub kuulajate emotsioonide ärakasutamisele. See tähendab, et tuleb äratada lugeja emotsionaalne side kuulaja ja faktide vahel. Mida need faktid minu jaoks tähendavad? Kuidas see mind puudutab? Mida mina saan teha? See toimib üksnes siis, kui kirjutaja on sõbralik, konkreetne, selge ja täpne.

Logos toetub loogikale ja argumentidele ning on alati olnud Euroopa retoorika tuum. Selle põhisoovitused on lihtsad. Argumenteeri, ära demagoogitse. Lase faktidel kõnelda, ära esita pelki üldistusi faktide asemel. Ära jäta vastase argumente toomata. Ja ründa alati vastase tugevaid argumente, mitte nõrku.

Siit jõuame konfliktini. Konfliktide lahendamise tee võib olla väga raske ja pikk. Aga sellegi tee käimise alused on sama lihtsad. Esimene neist kõlab: ärge kiirustage, kui tahate tõepoolest lõppu jõuda.

Teine võiks olla: keskenduge tegelikule probleemile. Tehke selgeks, kus on hellad kohad. Milliseid olulisi teise poole põhimõtteid, arusaamu jne konflikt rikub. Muidugi, selleks tuleb probleem ja hellad kohad enne üles leida. Muuseas, probleemi leidmine toob alati välja, et suurem osa arusaamu on pooltel ühised. Ja siit rakendub oluline põhimõte: alustage vaidluses alati sellest, mis teid teise poolega ühendab.

Ja kui probleem on leitud, siis peaks kuklas kogu aeg tiksuma kaks reeglit. Esiteks, otsige lahendust, mitte süüdlasi. Ja teiseks, vältige kaotajaid. Ärge suruge teist osapoolt nurka, kust tal enam väljapääsu pole. Tal peab olema alati võimalus au kaotamata kaotusest välja tulla. Ja teil endal ka.

Ja lõpuks: kontrollige pidevalt, et teine pool ikka kuulis teie selgitusi ja sai neist aru. Inimesel on kalduvus lasta vastase jutt lihtsalt kõrvust mööda. Kuidas seda teha? Siin oleme retoorika juures tagasi.

P. S. Mulle on üha enam hakanud tunduma, et eesti ühiskonnas tooni andvad isikud mõtlevad kaotajakeskselt. Neile ei piisa, et nemad võidavad. Ja mõnikord pole neile isegi võit oluline. Neile on tähtis, et teine kaotaks. Sellisest ühiskonnast ei saa kunagi võitjate ühiskonda ega Euroopat.