Püsitud nimed

Määratlenud Eesti pärimusliku ökoloogilise kooslusena, on Hasso Krullil lootus, et isegi rahvusel võiks (takkajärgi) olla oma otstarve.

MARGUS OTT

名可名非常名

Nimetatav nimi ei ole püsiv nimi.

Laozi, §1

Nimetu kogukond ja trikster

Igal asjal on kaks otsa, käes- ja väesolev. Käesolev ots on tema kõrvutuv ja järgnevuslik liigendus. Näiteks, et minu keha liigendub organiteks või rakkudeks ning et tal on oma rütmid (uni, veresuhkru tase jne). Või et ühiskonnas on eri ametid ja asutused ning pidustustega markeeritud rütmid, majandustsüklid jne. Teisest otsast aga need liigendused läbistavad üksteist, neil on üksteisega pistmist: mu kehaosad mitte lihtsalt ei vedele üksteise kõrval ja tema rütmi uus faas ei alga eimiskist, vaid nad tungivad mingil määral üksteisesse, läbistavad üksteist. Ja ühiskonnaga samamoodi, üksteisega läbikäimine on üksteisest läbikäimine ses mõttes, et me selle läbikäimisega ka konstitueerime, moodustame üksteist isiksustena.

Käesoleval küljel saab eristada mitmesuguseid kujusid, vorme ning neile nime anda. Minu käsi. Eesti Vabariigi valitsus. Väesolev külg aga on kujueelne ja seetõttu ka nime-eelne ning sellest ei saa rääkida samal moel nagu käesolevast, vaid see nõuab sootuks teistsugust kõnelemisviisi: poeetilist, filosoofilist, mütoloogilist, topoloogilist.

Hasso Krullil on sellisteks püsituteks nimedeks „nimetu kogukond“ ja „trikster“ (nipitaja, vägilane). Need viitavad individuatsiooni ja kollektiivi väesolevale, sulanduvale otsale. Väesolevas nimetus kogukonnas käivad jaotused üsna teistmoodi kui käesolevas; nõnda võib sinna kuuluda „inimesi, kuid ka loomi ja vaime, laule, rituaale, müütilisi jutustusi“ ning ka „[p]uu või kivi“ (lk 188). Teisisõnu, iga olend oma väesolevat otsa pidi osalebki nimetus ehk eel-nimelises kogukonnas. Ja sel määral, mil ta suudab üles sulatada oma käesolevat vormi ning saada kontakti seda vormi loovate jõududega, läheneb ta triksterile ehk nipitajale. Too nipitaja on kogu maailmas levinud tegelane, kes suudab asju ja ennast uudsel moel kätte tuua või kombineerida. Näiteks, kui pistrik mõtleb, et „teeks mõned inimesed“, ning õhutab koiotti nippe rakendama nende tegemiseks (ses loos on nipitaja kaks aspekti, algatus- ja loomevägi, kehastunud kahes eri tegelases). Või kui Kaval-Ants Vanapaganat tüssab või Vanapagan end tüssata laseb. Või kui Zeus muudab end härjaks, sipelgaks, kotkaks, vihmaks, tuleks jne, et oma ihaobjektile külge ajada. Hasso Krull on triksterit aastaid uurinud ning tal on sel teemal valmimas mahukas käsitlus. Kõnealuses kogumikus on rõhuasetus pigem nimetul kogukonnal, keda nipitajad moodustavad.

Ajaaspekt

Asjade käes- ja väesoleva otsa ajalisus erineb. Käesolevale otsale vastab ajalooline aeg, mis on sõdade, kannatuste aeg: „Ajalukku jäävad just sündmused, mis ületavad vastuvõtuvõime piiri, tekitades trauma. Head asjad ei jää „inimkonnale“ kunagi sama hästi meelde“ (lk 54). Ajalugu „koosneb suuremalt osalt sõdadest, hukkamistest, tapatalgutest, pikalt vinduvatest konfliktidest ja järsku plahvatavast vägivallast“ (lk 100). Käesolevad kogukonnad ongi moodustatud vägivallaga, „kollektiivne mälu juurdub vägivallas“ ning Krull viitab Nietzschele, kes on „juhtinud tähelepanu sellele, et julmus on primitiivne mälutehnika“ (lk 54). Valulike initsiatsiooniriituste, tätoveeringute jms kirjutatakse inimese ihusse, et ta on kultuurne olend ja kogukonna liige.

Väesolevale küljele vastab aga esiteks „müütiline esiaeg“, mis tuleb „kuskilt teiselt poolt, kaugelt maailma põhjast, esivanemate juurest“ (lk 97), ning teiseks isikliku kogemuse aeg. Seega ületatakse ajaloolist aega kahest suunast: isiklikust küljest ja esivanemate küljest. Üldisusi saab üles sulatada esiteks püüeldes sisima kogemuse poole ning teiseks üleüldisse ehk üldist, piiratud ökonoomiat ja tavaratsionaalsust ületavasse mütoloogiasse sukeldudes. Ja „[k]ui esivanemate aeg isiklikku [sic!] kogemuse ajast läbi voolab, virgubki kosmiline mälu“ (lk 98), nii et mütoloogia saab isiklikuks ja teisipidi, isiklik mütoloogiliseks.

Indiviid, kes on mingil olulisel määral vabanenud oma olemise kunatise vormi lummusest ning end üles sulatanud, küündinud teda tootvasse eel­individuaalsesse, muundub vabamalt ja nüansikamalt. Ning säärased isikud moodustavad „metamorfoosi-meie“. See uus subjektiivsus „kujundab ka uue mineviku, sest tuleviku oletamine oleneb mineviku mõistmise viisist“ (lk 73).

Vanade vormide ja kujutlusraamide ülessulatamist on hädasti vaja, sest nii ökoloogiliselt kui ka sotsiaalselt¹ liigub inimkond kollapsi poole, „[m]aailm lõpeb varsti“ (lk 72). Ühis- ja keskkond (eriti viimane) ongi teose kaks keskset teemat.² Paradoksaalsel kombel võib meilt (inimkonnalt ja paljudelt teistelt olenditelt) tuleviku röövida naiivne usk, et meil on veel tulevikku, et me saame jätkata endistviisi. Niimoodi omandabki Krulli mütoloogiline mõte ökoloogilise ja ökonoomilise relevantsuse. Mütoloogia, esivanemad, nipitajafiguur võiksid aidata meil oma kesk- ja ühiskondliku mõtlemise vorme üles sulatada ja tekitada uut solidaarsust – ja mitte üksnes inimeste, vaid ka inimeste ning muude olendite ja maastike solidaarsust.

Lahti- ja taasalastamine

Sellega jõuame Krulli teose ühe pingekohani, ambivalentsuseni, mis põhineb olemisel enesel. Nimelt ei ole küll olemine ehk muundumine seotud ühegi vormi külge, vaid alati sulatab need taas üles, hävitab, tekitab uusi, aga teisest küljest kehastub olemine ehk muundumine kunatistes vormides, võtab alati mingi olgu või hakatusliku kuju.

Selle küsimuse ajab eriti teravaks praegune majanduslik-poliitiline süsteem. Kapitalism on osutunud äärmiselt muutumisvõimeliseks majandussüsteemiks, mis pöörab kõik enda kasuks, isegi katastroofid (sest need loovad tühja koha, mida saab jälle hakata kaupadega täitma). Kapitalism põhineb mitmesugusel lahtialastamisel (deterritorialiseerimisel) ja dekodeerimisel.³ Traditsioonilised ühiskonnad seevastu tuginevad kontekstisõltelisele krediidimajandusele: mina tulen sinu talgutele maja ehitama, sest ma usun, et kui mina hakkan maja ehitama, tuled sina koos teiste külameestega mulle appi. Krediiti võivad sümboolselt kinnistada ka mingid märgid: nt haihambad vms, aga need ei tähenda väljaspool oma konteksti mitte midagi. Kui tekib juba sularaha, siis saab seda üsna kontekstivabalt kulutada impeeriumi eri osades või isegi raja taga. Ning kui tekib kapitalipõhine majandus, siis logistatakse nood vood veelgi rohkem lahti aladest ja kontekstist: talupojad aetakse oma maadelt välja, rajatakse hiigelsuured lambaaedikud, vill viiakse manufaktuuri, kus töötavad noodsamad lahtialastatud talupojad. Toodang turustatakse omakorda üle maailma, kusjuures hind viiakse alla vägivallaga, kõrvaldades paikkonna protektsionistlikud meetmed. Inimesed, ressursid, kaubad vallanduvad aina enam, dekontekstualiseeruvad, voolavad üle maakera. Selle kõige keskmes on kapital, mida reinvesteeritakse ja kasvatatakse. Selline voolude vabastamine on toimunud järjest uutes eluvaldkondades: esmalt tööstuses ja põllumajanduse harudes, seejärel meelelahutuses, spordis, akadeemilisel tasemel jne.

See on ühis- ja keskkonnas kaasa toonud enneolematu hävitustöö ning on selge, et puhtal kujul selline süsteem hävitaks ennast. Seetõttu on mitmesugused taasalastamised kapitalismi lahutamatu osa: rahvus, rass, „traditsioonilised väärtused“ jne. Ent see kõik mitte ei ohjelda kapitalismi, vaid vastupidi, annab veelgi suurema voli laastamistööks. Näiteks Venemaa või Ungari reaktsiooniline uusdespotism pole sealset kapitalismi kuidagimoodi kahjustanud, vastupidi: võimude lahususe ja roteerimismehhanismide kaotamisega saavad omajopekapitalistid (crony capitalists) ühis- ja keskkonna kurnamiseks veelgi suurema voli.

Nõnda kumab ka Krulli raamatust läbi pinge: ühest küljest üleskutse sulatada üles igasuguseid vorme (praegused vormid viivad meid katastroofi): „see uus, kosmopoliitne „meie“ ei sõltu riigist, rahvusest ega klassist: see „meie“ pole Euroopa ega Aasia, ida ega lääs, kodanlus ega proletariaat. Päris kindlasti ei ole see „meie“ Eesti ega Läti, Venemaa ega USA, Hiina ega India. Ei mustad ega valged, punased ega rohelised, kristlased ega muslimid“ (lk 74). „Rahvuslus on uute vabastusliikumiste silmis pigem tõkestava iseloomuga“ (lk 29).

Aga teisest küljest püsib hõllandus taasalastada rahvusel: „Eestil on vaja uut ärkamisaega“ (lk 82), püsib unistus „dünaamilisest rahvuslusest“ (lk 109). „[E]estlane tajub väga selgelt, et maastike röövmajandus kahjustab nende rahvuslikku identiteeti. Oleme uhke rahvas, kes võitleb ikka veel oma maa pärast“ (lk 110, tsitaat Valdur Mikita raamatust „Eesti looduse kannatuse aastad“, lk 58). Määratlenud Eesti pärimusliku ökoloogilise kooslusena, on Krullil lootus, et „isegi rahvusel võiks (takkajärgi) olla oma otstarve“ (lk 69). See hõllandus sobib hästi kokku praegu domineeriva trendiga. Nimetul kogukonnal näib ikkagi olevat nimi.

Asudes püsiva ja püsitu nime pingeväljas, on Krulli raamat ühtaegu revolutsiooniline ja reaktsiooniline ning võiks huvi pakkuda kaunis vastandliku ilmavaatega lugejatele.

1 Sellele aspektile on arvustades keskendunud Mats Volberg, vt „Kas neoliberialism on pelgalt ahnuse ratsionaalne põhjendamise meetod?“ (Postimees 25. V 2020). Pealkiri põhineb Krulli raamatu tsitaadil, ehkki, kui tähte närida, siis on siin, nagu Jaan Kangilaski on ühismeedias välja toonud, väike viga: nimelt on Krullil „ratsionaalse põhjendamise“ (lk 70).

2 Üks jõulisemaid ja mällu sööbinud sõnamänge sellega seoses on „Püha majanduskasvaja“, lk 135-136.

3 Vt Gilles Deleuze ja Félix Guattari, Anti-Oidipus. Tlk Mart Kangur, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017; David Graeber, Debt. The First 5000 Years, Melville House Printing, New York 2011.