Peruulase vaatevinkel inkade „kadunud linna” leidmisele

Ricardo E. Mateo Durand, Peruu Vabariigi aukonsul Eestis

Alati teeb rõõmu, kui looduse, kultuuride ja tsivilisatsioonide uurijad taasavastavad rikkusi, mille on meile pärandanud kauged eelkäijad, ning pühendavad aega, energiat ja vahendeid jõudmaks kaugusele vaatamata paikadesse, et viimastega kohapeal tutvuda. Just nõnda juhtus inkade „kadunud linna” Machu Picchuga, mida peetakse veel üheks maailmaimeks. Peruulasena tunnen heameelt, et Eestis leidub turismifirmasid, kes organiseerivad reise Peruusse ehk „Reise maailma äärele”, nagu Albioni Reisid seda reklaamib (PM 7. X). Reklaamist võisime lugeda: „100 aastat tagasi ületas noor Yale’i ülikooli ajalooõppejõud Hiram Bingham järsu nõlva Peruu Andides ning jõudis endalegi üllatuseks XX sajandi suurima arheoloogilise leiuni – Machu Picchuni.” Machu Picchu oli tõepoolest üks suurtest avastustest XX sajandi teadusmaailmas, ainult et Peruus oli see „avastus” põliselanike seas teada ja tuntud ammu enne seda, nagu ka kreoolidest mõisnike hulgas. Viimastest kõneldes oli just Augustín Lizárraga see, kes koos Luis Béjariga külastas Machu Picchut 1894. aastal ning pöördus sinna tagasi 1902. aasta 14. juulil koos Gabino Sáncheze, Enrique Palma ja Justo Ochoaga, nagu nähtub samal kuupäeval tehtud grafitist. Seal alaliselt elanud talupoegadest, enamasti anonüümsetest, on nimeliselt teada vaid Toribio Recharte ja Anacleto Álvarez. Hiram Bingham (1875–1956), kelle teejuhtideks olid peruulased Melchor Arteaga ja politseiseersant Fabián Carrasco, „avastas” Machu Picchu 24. juulil 1911. aastal, s.o üheksa aastat pärast Augustín Lizárraga ja tema kaaslaste retke. Seni teadaolevalt kuulub Hiram Binghamile arheoloogiliste kaevamiste alustamise au Machu Picchul. See on ka kõik. Teiselt poolt, suurest entusiasmist vanade linnade ja templite uurimise vastu, viis ta Ameerika Ühendriikidesse 46 332 hindamatu ajaloolis-kultuurilise väärtusega eset, mis olid pakitud 110 kasti ja mis ta unustas tagastada. Sada aastat pärast nimetatud „laenutamist” on Yale’i ülikool ja Ameerika Ühendriigid alustanud selle kultuuripärandi tagastamist selle seaduslikule omanikule Peruu riigile.

Kui juba avastamine jutuks tuli, siis märgiksin siinkohal, et saksa geograaf, loodusteadlane ja uurija Alexander von Humboldt jõudis Peruusse XIX sajandi algul, teades suurepäraselt, et piki Peruu rannikut voolab külm hoovus, mis tuleb lõunast, suundub algul põhja ja pöörab siis läände, et suure kaarega tagasi lõunasse pöörata. Ehtsa saksa ettenägelikkusega mõõtis ta hoovuse suunda, temperatuuri, tuuli, mõju keskkonnale, uuris Peruu kalavarusid jne, et pärast kodumaale tagasijõudmist kirjutada vastavasisulisi teadusartikleid. Euroopas hakati seda hoovust loomulikult Humboldti hoovuseks nimetama, mille vastu teadlane ise protestis, tehes selgeks, et tema teene oli ainult mõõta seda, mida kohalikud kalurid ja rannarahvas igiammustest aegadest teadis-tundis, ning et see hoovus ei pea kandma mitte tema, vaid Peruu nime.

Mulle tundub loogiline, et üles leida, avastada saab seda, mis on kadunud, tundmatu, peidus, hoomamatu, varjatud. Kõigepealt peab see miski aga ära kaduma, hälbima, hajuma, kaotsi minema, varjuma. Mitte midagi sellist ei juhtunud ei Machu Picchuga ega Peruu hoovusega.

Peruu rahvas avastas merehoovused, nende tsüklid, perioodid, faasid, tuuled ja ihtüoloogilised rikkused, ootamata, et seda teeksid nende eest mujalt tulnud inimesed. Samuti nagu polnud vaja välismaiseid arhitekte ja urbaniste, et rajada Püha Linn Caral – Ameerika seni teadaolevalt vanim linn –, mille ajalugu ulatub viie aastatuhande taha (UNE SCO maailmpärandis 2009). Palju hiljem, umbes VI-VII sajandil asutati Chan Chan (Päikeste Päike või Suur Päike, Hiilgav Päike, Särav Päike), mille UNE SCO kuulutas 1986. aastal ohus maailmapärandiks, sest tegemist on seismiliselt ohtliku piirkonnaga. See oli inkade-eelse Suur-Chimú riigi pealinn, maailma suuruselt teine adobe-tellistest linn, mis XIV sajandi algul andis peavarju ligi 100 000 inimesele, s.o kogu praeguse Tartu elanikkonnale.

Peruu territoorimil sündis kaks impeeriumi, esimesena Huari (Wari) impeerium, mis püsis VII–XIII sajandini, ja selle pärijana Inka riik kui toonase Ameerika suurim ja paremini organiseeritud riik. Ilma imporditud bioloogide ja geneetikute abita aretati kartulit ligi 10 000 aastat. Selle eri variante on Lima rahvusvahelises kartulikeskuses ligi 5000 ning kunagise pealinna Cuzco lähedal 10 000-hektarilises nn kartulipargis kasvatatakse neist 750. Malaaria raviks osati kasutada kiinapuu koort (Cinchona officinalis, Cinchona pubescens), mis on Peruu rahvuspuu ja figureerib ka riigivapil. Seda kõike õppisid eurooplased kohalike indiaanlaste käest. Loomulikult on see ainult väike osa vana ja tänapäeva Peruu saavutustest, aga piirdugem sellega.

Eelöeldu ei tähenda seda, et peruulased ei oskaks hinnata välismaiste uurijate teadustööd ja sellealast rahvusvahelist koostööd. Üks Peruu suurima sadamalinna El Callao tänavaid kannab Alexander von Humboldti nime. Hiram Binghami nimeline rong sõidutab turiste Machu Picchu ja Cuzco vahet jpm. Meie suurimaks sooviks on alati olnud südamlikud vastastikused suhted kõigi rahvaste ja kultuuridega, sellest me kõik ainult võidame. Eesti turistid on alati teretulnud! Ärge siis unustage külastamast äsja maailma seitsme loodusime hulka kantud Amazonase jõge, mille lätted asuvad Peruu Andides, ja selle ülemjooksu sümboolset pealinna Iquitost.