Pealelend

Birute Klaas, Eesti keelenõukogu esimees Kas Eesti võõrkeelepoliitikas on eraldi tähelepanu pööratud ka Eesti regionaalse suhtluse ja koostöö tõhustamise vajadusele, s.o lähinaabrite lätlaste ja leedulaste keele õpetamisele? Eraldi valdkond on sugulasrahvastega suhtlemine ja nende keelte õpetamine. Kas võõrkeelepoliitikas kajastub ka see suund? Või jääb see kõik väljapoole Euroopa Komisjoni keelepoliitilisi plaane, millest meie keelepoliitika kujundamisel ju lähtutakse? Eesti keelevaldkonna arengut määratlevad strateegilised dokumendid, mis seonduvad võõrkeelte õpetamisega ja eestlaste mitmekeelsuse soodustamisega, on üldjoontes “Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010” ja juba konkreetselt “Eesti võõrkeelte strateegia”. Regionaalse suhtluse tõhustamiseks lähinaabrite keele õppimine on ka Euroopa Komisjoni keelepoliitiline suundumus, ent kummaski Eesti ülikoolis, ei Tartus ega Tallinnas, pole läti ja leedu keele süstemaatilist õpet. On küll episoodilisi kursusi, mida on läbi viinud vahetusprogrammidega Tartusse saabunud kraadiõppurid, õpetatakse Leedu ja Läti ajalugu. Leedu keele lektor töötas Tartu ülikoolis 90ndate keskpaigani. Eesti riik on küll teinud olulise otsuse õpetada eesti keelt ja kultuuri Vilniuse ülikoolis, rahastades seda juba neljandat aastat. Leedu pole aga veel seni akadeemilise välisõppe programmi käivitanud, kuigi plaane on peetud juba mitu aastat. Leedu keel kui praegu räägitavatest indoeuroopa keeltest kõige arhailisem, on leidnud koha paljude ülikoolide indoeuropeistika programmides ka ilma Leedu riigi toetuseta. Ka Tartu ülikool oleks valmis balti keelte õpetust vähemalt kõrvalaine mahus taastama, kuid ilma Leedu-Läti riikliku toetuseta on seda rahaliselt raske teha. Eesti võiks küll toimida nagu teised Euroopa Liidu riigid, kus on sätestatud riiklik vajadus kõigi liidu liikmesriikide keelte akadeemiliseks õpetuseks-uurimiseks vähemalt ühes kõrgkoolis. Nii on näiteks Tšehhi otsustanud, et Praha Karli ülikool on just see koht, kus asutatakse eesti keele ja kultuuri programm, mida rahastab Tšehhi riik ja mida luuakse ja edaspidi ka viiakse läbi koostöös Tartu ülikooli õppejõududega. Analoogilist, ühisõppekavana toimivat, kavandame ka Viini ülikoolis. Lähinaabrite keelte-kultuuride õpetuse helgema tuleviku vallas on küll väga suur samm edasi hiljutine kokkulepe haridus- ja teadusministeeriumi, Tartu ülikooli ja Tallinna ülikooli vahel, kus vastutus näiteks skandinaavia keelte ja kultuuride õpetuse eest otsustati ühiselt anda Tartu ülikoolile, kus on jõutud ka esimeste doktorikraadideni ja kus Rootsi riigi rahalisel toel on töötanud juba üle 10 aasta ka külalisprofessor. Toetus Eesti riigi poolt väikeste erialade lisarahastamise näol sai samuti kokku lepitud. Edasi võiks võtta päevakorda ka toetuse balti keelte akadeemilisele õppele.

Sugulasrahvaste keelte õpetamise vajadus on võõrkeelepoliitilistes dokumentides samuti ära nimetatud. Seda toetavad ka Eesti, Soome ja Ungari haridusministri poolt alla kirjutatud riiklikud lepingud, mille otseseks tulemuseks on see, et Tartu ülikoolis on juba aasta töötanud soome keele professorina hetkel rahvusvaheliselt üks kõige tuntumaid keeleteadlasi Tuomas Huumo. Kui ungari keele ja kultuuri õpingud on Tartus olnud juba aastaid üliõpilaste seas väga populaarsed, toetatud üliõpilasvahetuslepingutega ja eelkõige kraadiõppuritele mõeldud ülikoolidevahelise võrgustikuõppega, siis väiksemate ja kaugemate sugulaskeelte õpetus vajab hädasti juurde nii uurijaid kui üliõpilasi. Eelkõige vajab see tugevat liidrit, kes valdkonnale taas elu sisse puhuks. Venemaal elavate sugulasrahvaste keelte-kultuuride uurimine ja õpetamine peaks olema ju samuti meie kohus.