Pandeemia ja tööelu mutatsioonid

Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi.

EEVA KESKÜLA

Covid-19 pandeemia on toonud ühiskonnas kaasa muutusi, mille kohta võime küsida, kas tagasi „vanasse normaalsusesse“ minemine on üldse veel võimalik või isegi soovitav. Üks suure muutuse läbi teinud eluvaldkond on töö: pandeemia on muutnud nii töö asukohta, riski eesliinitöötajatele kui ka hooletöö intensiivsust.

18.-19. juunil korraldasin Eesti Teadusfondi toetusel Tallinna ülikoolis virtuaalse töötoa „(Kaug)töö ja koroona: mobiilsus ja tööohutus pandeemia ajal“. Töötoas tutvustasid ligi 20 antropoloogi oma värskeid etnograafilisi uurimistöid koroona mõjust eri ühiskonnagruppide tööle. Miks (kaug)töö? Huvitas, millised muutused tõi pandeemia liikumises ja ruumikasutuses. Osale töötajaist sai põhiliseks töövormiks kaugtöö kodukontorist, kuid ettekanded käsitlesid ka neid, kelle töö laevadel ja naftapuurtornides või koduabilisena India linnades oli kaugel oma kodust. Osa liikumist linnades lakkas, kui paljud valgekraed jäid kodukontoritesse, kuid seda rohkem oli näha kullerite liikumist. See, kas keegi oli kaugel ja liikuv või püsis paigal, näitas tihti ka kuulumist teatud sotsiaalsesse klassi. Ruumi ning kaugel ja lähedal olemise tähendus pandeemiaolukorras muutus, nagu muutus ka see, kuidas tajusime aega.

Paljudel majandus- ja tööantropoloogidel ei lasknud pandeemia kasutada tavapäraseid teoreetilisi ja metodoloogilisi tööriistu. Teoreetilises plaanis oleme harjunud küsima, kuidas mõjutavad majandustsüklid ja kapitalistliku majanduse toimimine inimeste elu ja tööd eri kultuurikontekstides. Näiteks on palju uuritud 2008. aasta majanduskriisi mõju perede toimetulekule, inimeste leidlikkust hakkamasaamisel ja mitteametlikke abivõrgustikke, ka laenude ja kasinuspoliitika hammasrataste vahele jäämist.

Aga kui tegemist on hoopis looduslikest põhjustest tuleneva kriisiga, mis justkui ei allu kapitalismi loogikale? Oma avakõnes kasutas Austraalia globaliseerumisuurija Brett Neilson mutatsiooni metafoori. Nagu muteerub viirus, kogeme pandeemia käigus ka kapitalismi muteerumist. Loodusest alguse saanud kriis tekitab tööelu mutatsioone siiski käsikäes kapitalismi toimimise mustritega. Teiseks oli antropoloogidel raske materjali koguda: tavapärane osalusvaatlus, pikaaegne elamine koos uuritava kogukonnaga oli tihti võimatu ning appi tuli võtta näiteks interneti­etnograafia ehk netnograafia või koguda materjali pandeemia vaibumise hetkedel.

Kiirenemine, intensiivistumine ja venimine

„Vabandust, et ma ei saanud kogu konverentsi aja kohal viibida, sest pidin osa ajast olema teisel koosolekul. Selle asemel, et Tallinna sõita ja ennast täielikult ühele tegevusele pühendada, pidin samal ajal Barcelonas olema ja tegelema mitme asjaga korraga. Koroonapiirangute ajal kõik tegevused intensiivistusid, eriti arvestades, et kapitalismis on aeg raha, sõu peab jätkuma isegi siis, kui oleme füüsiliselt piiratud ja oma kodudes kinni. Me üritame rohkem asju oma päevadesse toppida, produktiivsemad olla. See on aja mitmemõõtmelisus, mida ma tõesti varem kogenud ei olnud,“ pani tähele üks konverentsi ettekandjaid, Barcelona ülikooli antropoloog Fabiola Mancinelli.

Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi. Hetkeks tekkis küll paus, osa töid ja tegevusi mõnes majandussektoris seiskus, kuid selle järel tekkis nii mõneski eluvaldkonnas tööd hoopis juurde. Ise tegin koroona esimese laine ajal välitöid Tais diginomaadide hulgas. Noored professionaalid, kelle töö programmeerimise, digitaalse turunduse või coaching’u vallas ei sõltu asukohast, kogesid tööpakkumiste arvu kasvu. Järsku oli kõigil poodidel vaja veebilehte internetikaubanduse jaoks, tööta jäänud või kodus karantiinis olevad inimesed tahtsid õppima hakata midagi uut, saada näiteks internetipõhiseks fitness-treeneriks, või vajasid mentorit, et oma karjäär ümber kujundada, haridusasutused vajasid uusi õppevideoid. Minu intervjueeritavatest jäi töö ajutiseks soiku vaid ühel inimesel, kes tegeles kruiisi­laevade ja luksushotellide personali värbamisega. Samal ajal kui saarel, kus kohvikud ja joogastuudiod suleti ning gruppidel keelati rannas koguneda, elu vaikis ja aeglustus, klõbistasid üksi oma bangalotes istuvad nomaadid lakkamatult klaviatuuridel.

Riigiti oli väga erinev, keda peeti eesliinitöötajateks, kas määratleti kategooria essential worker (hädavajalik või oluline töötaja) ning missugune tähendus sellele omistati.

ILO / F. Latief / flickr

Kuid tööd tuli juurde ka vähem privilegeeritud ja prekaarsematel töötajatel. Konverentsipaneel platvormitöötajatest näitas selgelt, et Wolti- ja Bolti-suguste platvormide töötajad tegid pandeemia ajal rohkem tööd. Paljudele oli see hea võimalus näiteks toidukullerina lisaraha teenida. Antropoloog Petra Žišti uuritud Venezuela päritolu toidukullerid, kes olid uute võimaluste ootuses Madeira saarele reisinud, kogesid esialgu restoranidele kehtivate piirangute tõttu head teenistust. Tööd oli nii palju ja tellimusi tuli täita nii kiiresti, et mootorrattaliiklusega varem mitte harjunud Madeira teedel toimus palju õnnetusi, üks kuller kaotas koguni käe ning sai platvormilt ainult imeväikse valuraha. Hea teenistuse perioodidele järgnesid aga kuni järgmise üldkarantiinini kasinad ajad. Juba ongi näha, et niisamuti nagu kapitalistlikul majandusel, on ka pandeemial oma tsüklid, mis mõjutavad töötajate teenimisvõimalusi.

Samuti tuleb välja tuua, et suurenenud tööhulk ei tähendanud alati lisaraha. Eesti tööuurija Kaire Holts näitas, et Eesti taksojuhtidel tuli pandeemiaeelse sissetuleku tagamiseks olla taksos tööpostil rohkem tunde, enamik neist lihtsalt uut klienti oodates. Tööd oli rohkem ja see oli pingelisem ka neil, kelle palgatöö ei muutunud palju, kuid kolis koduseinte vahele. Uuringud kogu maailmast kinnitavad, et eriti kannatasid pandeemia ajal naised, kelle õlule langes koolide-lasteaedade sulgemise järel enamjagu hooletööd. Ei olnud kasu ka muidu privilegeeritud seisuses olemisest.

Fabiola Mancinelli ja kolleegide uurimus töötavatest keskklassiemadest Barcelonas näitas, et isegi kui muidu said pered hästi hakkama, st neil olid majanduslikud vahendid, et saata oma lapsed heasse kooli, tugevad sotsiaalsed võrgustikud ning võimalus maksta lapsehoiuteenuse eest, siis pandeemiaolukorras, kui need hüved kadusid, olid emad need, kelle õlule jäi koduõpe, kuna õpetajad suhtlesid eelistatult ainult emadega. Kannatas ka nende päevatöö, sest emad töötasid tihti elutoast, kus lapsed edasi-tagasi saalisid ning abi palusid. Isad aga kippusid hõivama korteri eraldi ja suletava ruumi, põhjendades seda sagedaste videokonverentsidega. Ei aita ka suhteliselt kõrge positsioon ühiskonnas, sotsiaalset klassi tuleb pandeemia raamistikus uurida koos ristuvate näitajajatega, nagu sugu ja rahvus, seletasid teadlased. Igatahes intensiivistus naiste jaoks tihti nii oma töö kui ka hooletöö ning pandeemia ei lubanud kuidagi puhata ega aega maha võtta.

Tööperioodide pikenemist näitasid ilmekalt kaks merel töötamisega seotud ettekannet. Põhjamere naftapuurtornide töötajad, keda uurib Londoni majanduskooli doktorant Connor Watt, on juba aastakümneid töötanud USAs välja töötatud lepingute alusel, mis jätavad töötajatele vähe õigusi ning ametiühinguid pole vaestest industriaaltöö traditsioonita Šotimaa piirkondadest tulnud töötajatel kunagi olnud. Riskantsed, sotsiaalsete garantiideta lepingud ning jutt sellest, et kohe saab nafta otsa ning nende töö lõpeb, oli neid saatnud pikka aega. Niisiis polnud kriisiteema nende jaoks midagi uut.

Mis juhtus aga siis, kui pandeemia tavalise töörütmi sassi ajas? Need töötajad olid harjunud olema 2–3 nädalat korraga merel, töötades 12tunnistes vahetustes, ning siis jälle 2–3 nädalat kodus. Pandeemiaga venisid kodust eemal oldud ajad 5–6nädalasteks, aga koos karantiinidega kuni 16nädalaseks. Tööaeg venis ja pikenes. Veelgi tõsisemalt kannatasid selliste mittesoovitud aja väljavenimiste all aga konteinerlaevade töötajad: Johanna Markkula uuring filipiinlastest laevatöötajate kohta tõi näiteid, kus laevalt lahkumise piirangute tõttu oli üks tema uuritav konteinerlaeval kinni 20 kuud. Ei toimunud midagi uut, väitis Markkula, ebavõrdsus filipiinlastest ja eurooplastest laevameeskonna liikmete vahel ainult suurenes. Laevalt maale lubamine sõltus ka enne sellest, kas meremehel oli Filipiinide või mõne Euroopa riigi pass, ning pandeemia süvendas ebavõrdsust veelgi.

Süvenesid ka tervisehädad, mis olid ainult kaudselt koroonaviirusest tingitud: meremehed olid isoleeritud ja kannatasid depressiooni ja üksilduse all. Kui neid tabas mõni haigus, ei olnud võimalik maale minna ega abi saada. Nagu ka kullerite ning paljude teiste ametite puhul kandusid tööga seotud riskid veelgi enam tööandjalt töötajatele. Võib küsida, kas pandeemiaaegne töö intensiivistumine toob kaasa rohkemate töötundide ja viletsamate tingimuste legitimeerimise. Juhtub ju kriiside, eriti majanduskriiside varjus tihti see, et töötajate õigusi jääb vähemaks. See muutus toimub segastes oludes nagu muuseas, märkamatult. Niisiis võis intensiivistumine tähendada küll ajutiselt suurenevat rahavoogu, kuid tihti isikliku aja ning vaimse ja füüsilise tervise arvelt.

Eesliinitöötaja tunnustamata töö

Riigiti oli väga erinev, keda peeti eesliinitöötajateks, kas määratleti kategooria essential worker (hädavajalik või oluline töötaja) ning missugune tähendus sellele omistati. Brett Neilson tõi välja, et tema meelest kerkis pandeemiaga seoses esile kaks hädavajalikku töötajakategooriat: need, kes tagasid kaupade ja teenuste globaalse ringluse jätkumise, ning need, kelle kanda oli hooletöö nii haiglates ja vanadekodudes kui ka tasustatud või tasustamata töö kodudes. Vältimatu tähtsusega tööle ei järgnenud siiski alati väärilist tunnustust.

Kui Inglismaal plaksutati pandeemia esimese laine ajal igal õhtul riikliku tervishoiuteenistuse vaprate töötajatele tänu avaldamiseks, siis filipiinlastest laevameeskondadele ei plaksutanud keegi. Lendude vähenedes muutus laevaliiklus pandeemia käigus endisest veelgi olulisemaks, kuid keegi ei pööranud tähelepanu töölistele, kes end ohverdades maailmakaubanduse käimas hoidsid. Eks mängib siin olulist rolli ka see, kui palju pandeemiaoludes oluline töö välja paistab. Kaugel merel olnud meremeeste ning kodudes lakkamatult lasteaeda-kooli-sööklat-kodukontorit pidavate lapsevanemate töö jäi üldiselt nähtamatumaks kui näiteks arstide või kullerite oma. Kuid ega nähtavuski ei tähenda tingimata pandeemia oludes riskantse töö tunnustamist.

Sonja Ruud, kelle doktoritöö keskendub tasuta transpordi käikulaskmisele Luksemburgis, näitas, et kuigi bussijuhte ametlikult ülistati kui oma eluga riskivaid töötajaid, kes vaatamata haigestumisohule tööle tulevad, toimus nii bussijuhtide kui ka nende töötajate, kes endiselt bussidega sõitma pidid, häbimärgistamine. Olid need ju valdavalt töölisklassi esindajad, kes oma tööd kodust jätkata ei saanud, ning töö, mida avalikkus tavaoludes prestiižseks ei pidanud, ei saanud tegelikku tunnustust ka erakordsetes oludes. Nii mõneski olukorras oli hoopis lihtne süüdistada viiruse levitamises just neid, kes endiselt ringi liikusid.

Ruud seletas seda rändeantropoloogi Noel Salazari mõttega, et valet sorti liikuvust, olgu see ränne või liikumine linnades, katsutakse tihti jälgida ning liikujaid distsiplineerida ja korrale kutsuda, ning mittesoovitavaid liiklejaid häbistatakse ka avalikkuses ja ühismeedias. Samuti ei kaasnenud eesliinitöötajaks klassifitseerimisega tihti mingisugust materiaalset lisakompensatsiooni ning hädavajaliku töötaja mõiste ununes Luksemburgis üsna kiiresti pärast esimese pandeemialaine vaibumist.

Hea elu ja elatis keset pandeemiat

Aga kas pandeemia on siis ainult häda ja viletsus? Taisse diginomaadide hulgas populaarsele saarele „kinni jäänud“ töötajad, keda uurisin, tingimata nii ei arvanud. Varem närviliselt iga kuu tagant uude riiki lendamine peatus ning spirituaalsete huvidega noored kaugtöötajad said pandeemiaoludes tegeleda enesearenguga, samal ajal noppides kasu suuremast nõudlusest oma teenuste järele. Esimese karantiini aeg oli küll üksildane, kuid saare taasavanedes tundsid need noored, et on koos midagi erilist kogenud ning moodustasid veelgi lähedasema ja üksteist hoidvama kogukonna.

Minu enda välitöö lõppes umbes aasta tagasi, kui lennukid jälle lendama hakkasid, kuid osa minu uuringus osalenud inimesi ongi saarele jäänud (pandeemia olukorras pikendas Tai kuningriik kõigi viisat) ning seal endale kodu loonud. Näiteks Moskvast pärit Larissa, kelle töö naiste interneti kaudu sünnituseks ettevalmistajana sai oluliselt hoogu, kui venelannad enam haiglasse perekooli tundidesse minna ei soovinud või tegid pandeemia tingimustes korraldusi kodusünnituseks. Larissa mehe mööblivabrik töötab Moskva lähedal heade inseneride käe all omasoodu. Pere ostis esimest korda oma mitme Tai-talve jooksul sisustuselemente, et kõle bangalo koduks muuta, nende kuue- ja nelja-aastane laps käivad kohalikus vene lasteaias. Larissa usub, et neil on kindlasti parem, kui olnuks Venemaale naastes.

Peruu antropoloogi Cristian Terry ettekanne kandis hoopis provokatiivset pealkirja „Pandeemia on parim asi, mis meiega on kunagi juhtunud!“. Terry intervjueeris Peruu välitöö käigus inimesi, kes kaotasid töö turismisektoris, kuid leidsid uue tegevuse, mis neile palju rohkem rahuldust pakkus. Teiste näidete hulgas kirjeldas Terry noort meest, kes kaotas oma töö hotellis, üritas alguses turul teiste toodetud kaupa müüa, kuid leidis siis, et mõistlikum on ise midagi toota. Mehe loodud tšillikastmed ja hoidised muutusid äärmiselt populaarseks, peale selle sai ta turul kaubeldes olla tema ise, kandes meelepäraseid riideid ja näidates oma tätoveeringuid, mida hotellitöös katma pidi.

Ka teised pandeemia ajal alustanud väiketootjad tundsid oma toodete arendamisest mõnu, kuigi osa neist ei olnud majanduslikult nii edukad ning arvasid, et turismi naastes lähevad nad tagasi oma endise töö juurde. Kasu pandeemiast said aga ka teised, näiteks saksa lapsevanematest üliõpilased, kel oli rohkem paindlikkust oma laste järele vaatamisel, või ülikoolide administratiivtöötajad ning vene keskklassi töötajad, kes said esimest korda rahulikult oma tööd teha ilma kontorisse minemata.

Niisiis võib öelda, et pandeemia annab võimaluse kritiseerida tööd XXI sajandi kapitalismi kontekstis kahest vaatepunktist: ühelt poolt näeme ebavõrdsuste ja viletsate töötingimuste süvenemist nii tasustatud kui tasustamata hooletöö puhul ning teiselt poolt aitab see tõstatada küsimuse, mis on hea elu ja tähendusrikas töö. Kuidas oleks võimalik samal ajal elatist teenida ning oma elu elamisväärseks ja tähenduslikuks kujundada? Kriis on tihti moment, kus tuleb välja juba olemasolev ebaõiglus, aga ka hetk, kus saab nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis küsida, millist elukorraldust me soovime, mida tuleks tööelus muuta, et see oleks võimalikult paljudele inimestele mugavam, rahuldust pakkuvam ja turvalisem.

Viimaks soovitan mõelda, kuidas on kulgenud aeg pandeemia tingimustes. Ühest küljest aeglustus liikumispiirangutega seoses elu ning päevad perega korteriseinte vahel ei paistnud lõppevat. Teisest küljest pidime erinevaid rolle võttes olema samal ajal mitmes kohas ning meie töörütm tihti hoopis kiirenes. Samuti tundub, et nagu toidukulleridki, hakkame kogema kiiremate ja aeglasemate pandeemiaaegade tsüklilist vaheldumist. Kiirenemine, aeglustumine, pidev ootamine, millal piirangud leevenevad, laste tõttu katkestatud tööaeg. Samas ruumis sujuvalt vahelduv töö-, hoole- ja puhkeaeg. Lõpmatu kaupade ja teenuste ringlemine ja päevast päeva kestev tsükliline koduste tühjade kõhtude täitmine, samal ajal kui meie elud kulgevad ka veidrates tingimustes mööda lineaarset ajajoont. Antropoloog Laura Bear arvab, et töö on tihti just see, millega me oma elus üksteise otsas oleva aja ja rütmid üheks seome, olgu see siis töö merel, taksos või kodukontoris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht