Põhjalastud seaduste tallermaal

K?ud J?n Rooste ja Kaarel Tarand

Raivo Palmaru: “Kultuurile on järgmise aasta eelarves väga raske piisavat raha leida.”  

Lihtsustatud kujul saab iga ministri tegevust mõõta selle järgi, kui palju ta oma valitsemisalasse igal aastal raha juurde toob ja kui palju seal tegutsevate inimeste elu kergendavaid õigusakte jõustab. Valimiste tõttu pole pikemast perspektiivist kui aasta mõtet palju rääkida. aga mida meil selle lühikese aja jooksul loota on, esiteks eelarve ja teiseks uute seaduste osas?

Raivo Palmaru: Rahal on kaks poolt. Asju saab teha raha eest ja mida rohkem raha on, seda parem. Teine pool on raha kasutamine, sest tema eest saab ka lollusi teha. Raha põhiomadus on, et teda on alati vähe ja kultuuris eriti.

Kultuuriministeeriumi 2005. aasta eelarve oli 1,67 miljardit ja ta oli olemas ammu enne mind. Mul õnnestus eelarveaasta jooksul lisaeelarvest ja mujalt juurde tuua pisut rohkem kui 100 miljonit. Selle aasta kultuurieelarve on 1,9 miljardit. Võrreldes mulluse kinnitatud eelarvega oli juurdekasv 230 miljonit krooni. Selle suure summa sees oli nii-öelda vaba raha, millega kultuuripoliitikat teha, suhteliselt vähe. Sest kasvu sees on ka kultuurkapitali raha, töötasud 50 miljonit, välisabi vahendid 45 miljonit. Vaba raha jäi ainult 54,8 miljonit. Eduvaldkonnad olid palgad, muuseumid, teater, sport.

Sel aastal on vaba summa suurem. Oluline samm, mis on õnnestunud teha (kuigi see ei ole veel lõplik), on see, et kultuur hakkab saama raha struktuurifondidest. Tulevases finantsperspektiivis on sees 20 suuremat kultuuriobjekti kogusummaga 2,2 miljardit. Praegu moodustab välisraha Eesti kultuuri eelarvest ainult 0,15%. Seda on vähe ja enne uut ELi eelarvet 2007. aastal see olukord paraneda ei saa.

 

Kas see 2,2 miljardit sisaldab ka Eesti oma kaasfinantseerimist või tuleb selle kasutamiseks siduda oma raha lisaks?

See on puhtalt sealt. Aga niikaua, kui mina siin majas olen olnud, on küll kehtinud põhimõte, et kui väljast on raha tulemas, siis ei tohi see jääda kasutamata ainult seetõttu, et me siit seest raha ei leia. Euroopa raha on asja üks pool. Teine aga see, et ma olen püüdnud avada turgu. Seetõttu sõdin ma viieprotsendilise käibemaksu eest kontsertide ja spordiürituste piletitele, tegelen loomemajandusega. Sel nädalal paneme kokku töögrupi, mis hakkab tegelema maksuküsimuste ja sponsoreerimisega. Fakt on see, et eelarvest ei rahasta kultuuri ära. On vaja saada välisraha ja on vaja käivitada turg.

 

Kas Eesti Rahva Muuseumile lubatud 750 miljonit (mida on niikuinii häbematult vähe, arvestades seda, kuidas kasvab ehitushinnaindeks) peab tulema struktuurifondidest või omavahenditest?

Tegelikult selgus eelmisel nädalal, et saame mitte 750, vaid 500 miljonit. Ma küsisin küll 750, aga noh, küsida võib kõike! See pool miljardit on ELi raha. Ülejäänu peame ise juurde panema. Ja siin on üks Eesti kultuuripoliitika ja ka laiemalt poliitika suurimaid probleeme. Eesti riik on tüüpiliselt postsotsialistlik. Suurem osa kultuuri rahast tuleb riigieelarvest. Omateenitud vahendid moodustavad ainult 6,2%, välisabi on peaaegu olematu. Pluss omavalitsuste vahendid, mis on kohati siiski märkimisväärsed.

Mujal, eriti Põhjamaades finantseeritakse kultuuri nii: 1/3 riik, 1/3 omavalitsused, 1/3 teenitakse ise, lisaks sponsorlus. Eestis, võtame näiteks teatrid, ollakse puhtalt riigi ülalpidamisel. See, millega väiksemates kohtades omavalitsus osaleb, on tavaliselt tort esietendusel. Olukord on ebanormaalne, aga põhjus pole omavalitsuste tahtmises, vaid nõrkuses. See on samamoodi hariduses, sotsiaalelus. Kümme aastat on püütud teha haldusterritoriaalset reformi ja täpselt ühesuguse tulemusega – asi ei ole kuhugi liikunud. Peab olema eriti kõva peaga, et mitte aru saada, et see lahendus lihtsalt ei tööta.

Lahendus on tegelikult teise tasandi omavalitsus. Maksubaas alla, funktsioonid alla ja siis saab ka kolmandikuliste osadega kultuuri rahastada.

 

See on ju utoopia. Ükski poliitiline jõud ei hakka haldusreformi tegema ega sellest isegi rääkima. Sest haldusreformi jaoks on kogu aeg “enne valimisi”, mil ei saa olulisest rääkida. Kui kahetasandiline omavalitsus on ainus mõistlik lahendus kultuuri rahastamiseks, siis on ju siin selge sõnum: lähiaastatel pole võimalik kultuuri rahastamist mõistlikult korraldada.

Ma olen väga kindlalt veendunud, et vanaviisi me edasi ei saa. Eesti riiki ei saa juhtida ühest punktist. Kõik kujutlused kohaliku huvi arvestamisest näevad ette seda, et riik peaks sinna lihtsalt rohkem raha välja käima. See on eilne mõte. Isegi traditsiooniliselt väga tsentraliseeritud riikides nagu Prantsusmaa käivad tugevad detsentraliseerimise-suunalised reformid.

Eestilgi pole muud võimalust, küsimus on ainult selles, kui palju kulub aega, enne kui aru saadakse.

 

Ikkagi, kui palju siis järgmiseks aastaks on raha küsitud. Selleks aastaks saadi 1,9 miljardit. Millega arvestame 2007. aastal?

Esialgsed paberid, mis me välja saatsime, olid väga optimistlikud. Aga me ei ole veel saanud rahandusministeeriumist kontrollarve, ehk selguvad need nädala lõpuks. Minimaalne vajadus on umbes +300 miljonit. Kultuurisfäär on suhteliselt keerukas seisus. Investeeringute vajadus on praegu vähemasti 2,5 miljardit. Samas, ehitusvõlg ulatub juba üle 1 miljardi.

 

Ja võlg edaspidi kasvab, sest ka järgmised asjad ehitatakse laenuraha eest? Pealegi läheb kõik niikuinii planeeritust hoopis kallimaks.

Ma ei ole seda sorti ehitamise vastane. Idee on selles, et teeme ühe raksuga ära mingi kindla hinnataseme juures. Probleem on selles, et võib-olla on niiviisi ehitamisega liiale mindud. Praegu on võlgu juba üle poole aastaeelarvest.

 

300 lisamiljonit võib maksimaalselt hoida ära edasise languse, aga arengut see kaasa ei too.

Jah, tegelik vajadus on vähemalt poole suurem, aga tuleme maa peale, seda raha saada ei ole võimalik.

 

Läheme edasi seaduste juurde. Kust kultuurivallas kõige rohkem king pigistab, kus on õigusruum ajast maha jäänud?

Ega ta ei ole maha jäänud, pigem on vastupidi, olulised seadused on kõik vastu võetud. Minu ajal on vastu võetud autoriõiguse seaduse muutmise seadus, samuti on muudetud sundeksemplari seadust, loovisikute ja loomeliitude seadust, spordiseadust. Praegu on riigikogus muutmisel autoriõiguse seadus, kooskõlastamisel rahvaraamatukogude seaduse muutmine, ettevalmistamisel kultuuriväärtuste välja- ja sisseveo seadus, samuti rahvusringhäälingu seadus ja ringhäälinguseaduse muutmine.

 

Need viimased ju on ette kõlbmatuks kuulutatud.

Ringhäälinguseaduse muutmine on väga vajalik. Digitaalne ringhääling tuleb. Ja see tähendab, et kogu lubade süsteem ja sellega kaasnev tuleb ümber teha. Praegu on igal telejaamal üks luba, aga kõik jaamad hakkavad peagi edastama mitut programmi.

 

Aga rahvusringhäälingu seaduse eelnõu hinnatakse ette väga halvaks. Ja see on erutav teema, sest väga suur osa ühiskonnast on rahvusringhäälingu tarbijad.

Kui ma siia aasta tagasi aprillis tulin, leidsin ma eest valmis rahvusringhäälingu seaduse eelnõu. Asjahuvilisena lugesin selle tähelepanelikult läbi ja leidsin täiesti kõlbmatu olevat.

Algul üritasime siin kambakesi seda ringi teha, aga see osutus mõttetuks. Siis otsustasin alustada uuega ning kutsusin appi Euroopa spetsialisti number üks, doktor Werner Rumphorsti. Augustiks tegigi Rumphorst, kellele meie ideed väga meeldisid, seaduseelnõu ise valmis ning saatis siia. Viisime selle siin Eesti seadusandlusega vastavusse ning ma andsin selle käiku. See lasti täiega põhja! Põhjendusega, et seal on reklaami tagasitoomine, kuigi see oli ette nähtud väga piiratud mahus. Aga seal oli palju muid ideid, näiteks, et ringhäälingunõukogu koosneks tsiviilühiskonna esindajatest jne. Huvitav oli järelevalvesüsteem.

Kuna see põhja lasti, võtsin ma sahtlist välja sellesama asja, mille ma oli valmina leidnud ja lasin selle kooskõlastusringile. Mispeale teised poliitikud lasid ka selle seaduse auklikuks, sest see oli tõesti kõlbmatu. Seepeale arutas asja kabinet ja hakkas ette valmistama uut seadust. Ma teen kõik, et see seadus oleks maikuuks valmis ja et see jõuaks riigikogusse veel enne suvepuhkuse algust. Jah, teatud otsused selle seaduse suhtes tehti kabinetis. Mitte kõigega sellest ei ole ma isiklikult nõus ega leia, et need oleksid väga head lahendused. Aga niisugune on kollektiivne otsus.

 

Ideaalis võiks rahvusringhäälingu seadus uueks aastaks jõustuda? Mida see rahalises plaanis tähendab? Kas see on eelarve tegemisel juba arvesse võetud?

Seadus ei näe raha ette. Põhimõtteliselt see, et minu ja Rumphorsti seadus põhja lasti, seadis kogu rahvusringhäälingu äärmiselt raskesse seisu. Sest praegused 340 miljonit aastas tähendavad lisaks raadiole ühte analoogkanalit. Aga tulemas on digitaalne televisioon. ETV räägib praegu neljast kanalist, aga selle raha eest ei rahasta kolmegi. Pole muud võimalust kui tuua turult raha juurde. Praegu on ka telemajas jõutud selle arusaama juurde.

 

Kas võib arvata, et parlamendis saadakse aru, et see konkreetne seadus on ka väga suure raha küsimus?

Minu meelest on ka parlament sundviskes. Digitaliseerimine on ukse ees, tuleb teha tehnoloogiline ja organisatsiooniline pööre. Meil ei õnnestu erandlikuna kogu Euroopas säilitada vana süsteemi. Ei õnnestu.

 

Teises kultuurielu rahanurgas, nimelt hasartmängumaksuga seotud kasiinodes, on riik asunud rahandusministeeriumi ja suuremate linnade initsiatiivil uut korda kehtestama. Kas selle kohta on ka olemas mingeid arvutusi? Mida tähendab kasiinonduse piiramine hasartmängumaksu laekumisele ja seega kultuurkapitali tuludele? Praegu on kõne all, et kasiinod kolivad rohkem äärelinnadesse, väiksemad üldse suletakse. See toob kaasa mängulaudade ja -automaatide, s.t maksustatavate ühikute vähenemise.

Ma ei ole näinud mingeid arvutusi. Aga fakt on see, et üsna tähelepanuväärne osa kultuurile ja spordile minevast rahast tuleb sealt. See allikas on meile oluline, nagu see on ka teistes riikides.

Ma ei ole arvutusi näinud, ma näen ainult, kuidas mõtted vilkalt käivad. Keegi pole siit majast küsinud.

 

Kui praegu jõuliselt ei sekku, siis kas pole pärast hilja? Tehakse mingi plaan ära, mis meeldib maksuametnikele ja kasiinoettevõtjatele. Kui aga kannatajaks on kultuurkapital, siis on juba ette teada, kelle kraesse see läheb.

Ega ma ei suuda juhtida või tabada mõtteid, mis kellegi peas käivad. Ma pole praegu näinud ühtegi konkreetset plaani. Kui ma saan paberil mingi ettepaneku, siis ma loomulikult reageerin.

 

Läheme nüüd detailsemaks. Igal aastal, nagu ka praegu, seisab plaanides tõdemus, et rahvaraamatukogudel on tarvikute soetamiseks liiga vähe raha.

See on minu järgmise eelarveaasta üks prioriteete. Ma tahan saada umbes 10 miljonit rahvaraamatukogudele juurde.

 

Kas selle lisaraha pakkumisel võetakse midagi ette ka kirjastuste kasumiga? Praegu ostetakse massiivselt sisse nii-öelda seebikavaramut, mis ongi selleks tehtud, et seda palju ostetaks ja kirjastused kasumit saaksid. Kas rahvaraamatukogudele on raha kasutamise osas mingi reguleerimiskava? Sama küsimus puudutab ka laenuhüvitiste süsteemi, millest küllalt suure tüki haukavad nendesamade seebikate tõlkijad-kujundajad.

Laenuhüvitiste süsteem on praegu noor. Laseme tal natuke tuksuda, enne kui teda muudame. Selle fondi raha kavatseme järgmisel aastal miljoni võrra suurendada, teist samapalju peaks tulema juurde haridus- ja teadusministeeriumist. Kirjanikud on teinud ettepaneku moodustada komisjon, et jaotamise põhimõtteid täpsustada.

Sama süsteem on kasutusel ka Põhjamaades, aga ma ise ei pea seda väga heaks süsteemiks. Ma konstrueeriksin hoopis honoraritoetuste süsteemi, aga ma ei tea täpselt, kuidas see peaks välja nägema.

Kirjutatud tekstid on igas kultuuris olulised ja nendest tekstidest sõltub kinode, teatrite ja paljude teiste alade olukord. Nii peaks kultuuri edendamine suures osas tähendama kirjanduse edendamist. Aga ma ei tea praegu väga häid vorme. Seda ei saa siin kabinetis välja mõelda, tegu on süsteemiga, mille kirjanikud ise peaksid välja pakkuma.

 

Väga olulise hulga kultuuritekstidest moodustab kultuuriajakirjanduses ilmuv ja selle tarvis loodu. Kas kultuuriajakirjanduse toetamisel on ka mingit arengut ette näha? Siinkohal pole mõeldud ainult toetussummat, et paneme 5 miljonit juurde. See on lihtne asi, mida niikuinii tuleb teha. Silmas tuleks pidada ka kaudsemat toetamist ja mitte ainult väljaandmise, vaid ka lugemise. Praegu näiteks ei telli kaugeltki kõik rahvaraamatukogud kultuuriajakirjandust, sest eelistavad teisi, loetavamaid asju. Tähendab, tellimus sõnastatakse massimaitse järgi. Riik annab küll raamatukogudele kultuuriotstarbelist raha, aga samas muudab kvaliteetse osa informatsioonist ise perifeerseks, jättes selle turu ja massimaitse meelevalda.

Ma tegin mõni aeg tagasi ülesandeks luua süsteem, et kultuuriasutustesse läheks kultuuriajakirjandus enam-vähem automaatselt. Kooliraamatukogud on teine rida, mida ma otse mõjutada ei saa. Kuid ma ei ole muude asjade pealetuleku tõttu järele vaadanud, mis sellest sai.

 

Peaasi, et kulu ei kukuks jälle kultuurkapitali kaela, millele on niikuinii aastate jooksul kuidagi nagu iseeneslikult sokutunud nii sotsiaalhoolekandelisi ülesandeid või tegelikult püsiva iseloomuga kulusid, mida kultuurkapital pannakse käsitlema kui projekte. Kas oleks mõtet seda süsteemi natuke puhastada ja võtta kohustused, mis kultuurkapitalile ei kuulu, ikka õigete asjaosaliste kanda, vabastades nii raha kultuurkapitali algse põhiidee teostamiseks?

Ma ei taha kultuurkapitali osas eriti sõna võtta. Talle on tulnud uusi funktsioone, suurim neist ehitus. Aga see on tulnud riigikogu otsusega ja koos rahaga. Tõesti, osaliselt toetatakse sealt institutsioone. Aga need on iga kord vastavate kapitalide otsused. Siia majja tagasi tuua pole väga midagi võimalik, sest ka siinne raha seis on teada.

Kui kultuuriministeerium 1996. aastaks taasloodi, siis oli kultuuripoliitika ainsaks sisuks olemasoleva institutsionaalse struktuuri säilitamine ja selle finantseerimine. See kõik on väga ilus, aga see toimiks ainult siis, kui süsteem ei areneks. Kui ta areneb, muutub struktuur aina keerulisemaks. Eelarves avaldub see aina uutes ja uutes ridades ja tänapäevaks on jõutud seisu, kus kogu seda struktuuri ei rahasta ära. Kultuuris on vaja fusiooni, asjade liitmist, et ta ära rahastada.

Olukorras, kus eelarve on pingeline, iga sada tuhat krooni on seotud tohutute emotsioonidega, ei näe ma võimalust võtta kulkalt funktsioone ära ja hakata ministeeriumis midagi tegema.

Üldse on probleem innovaatilise ja säilitava vahekorrast Eesti kultuuris äärmiselt tõsine probleem. Kogu kultuuri rahastamise süsteem on säilitav ja elitaarne. Põhimõtteline muudatus, mille me tegema peame, on see, mis igal pool Euroopas on tehtud, ehk kultuuri laiem tõlgendamine. Ja sellest tulenevalt suurendama ka innovaatilise toetamist institutsionaalse kõrval. Aga poliitika üldine loogika on see, et muudatusi tehakse kahe aasta jooksul pärast valimisi ja enne valimisi ei tehta midagi.

 

Aga vahetult enne valimisi saab ja tasub alati lahkemalt raha jaotada. Haritud inimeste hääled jagunevad muidugi paljude erakondade vahel, aga ainuüksi loominguliste liitude liikmed määravad kokku ära ühe koha saatuse riigikogus. Paneme juurde muud kultuuritöötajad ja saame paar kohta juurde. Iga erakond peaks ju olema huvitatud, et neid kolme kohta riigikogus endale kindlustada. Ja siin ei ole summad sugugi nii suured kui näiteks võitluses pensionäride häälte eest.

Tegelikult olen ma järgmise aasta eelarve pärast päris mures. Ma näen, kui suured summad lähevad sotsiaalsfääri, sisejulgeolekule. Kui tahame eurot, tuleb mingi raha reservi jätta. Ja ma kardan, et väga raske on kultuurile järgmisel aasta eelarves piisavat raha leida.