Mõtle end terveks või tööta haigeks

Marek Strandberg

Psühholoogilised faktorid mõjutavad valu kujunemist. Valuvaigistiteta ja aeglaselt pöörleva puuriga hambaraviajastul soovitas tohter mõelda millegi muu peale – ikka selleks, et valu ja ebamugavust mitte tähele panna. Sellest nähtusest on lähemalt lugeda Scientific Americani (SA) võrgupäevikus, kus meenutatakse varem psühholoogide avastanud tõsiasja, et mõtete iseloom mõjutab valutunde iseloomu ja tugevust. Nüüdseks on ajakirjas Current Biology avaldatud uurimus (Christian Sprenger, Falk Eippert, Jürgen Finsterbusch, Ulrike Bingel, Michael Rose, Christian Büchel „Attention Modulates Spinal Cord Responses to Pain”, Current Biology, 17.V 2012), mis sellele selgituse annab. Nimelt sellele, kuidas ärritajad suudavad väärata valusignaalide jõudmise kesknärvisüsteemi. SA võrgukülg vahendab uurimuse autorit Christian Sprengerit Hamburgi ülikooli kliinikust, kes on osundanud, et paljudes varasemates uurimustes vaadeldakse seljaaju tundlikkust ja erutusmehhanisme valuga seotult. Teisalt on jällegi hästi teada, et just teatud psühholoogilised faktorid mõjutavad valu kujunemist. Sprengeri töörühm kaasas oma katsesse 20 meessoost vabatahtlikku. Katset, milles nad osalesid, kirjeldati osalistele kui keskendumisvõime ja mälu uuringut. Aju närviprotsesside intensiivust ja ruumilist jaotust uuriti neis katsetes funktsionaalse tuumamagentresonatstomograafia abil (fMRI). Selle meetodiga saab määrata, milline on rakkude veretarve, sest hapnikku kandvate vererakkude ja hapnikust vabanenud vererakkude magnetilised omadused on erinevad (hapnikuga hemoglobiinimolekul ei ole magnetiline, kuid hapnikust vabanenud hemoglobiin seevastu on mõjutatud magnetväljast).

Katseisikud pidid läbi tegema testi, mille käigus uuriti fMRI-meetodiga nende mäletamisvõimet. Ülesanne oli meeles pidada ja taasesitada järgnevas tähtedereas (näidatakse ühte tähte korraga sellest reast) kas üks või kaks sammu tagasi esitatud tähti. Kaks sammu varem esitatu meenutamine on keerukam ülesanne kui samm tagasi esitatu ja sellega saadi andmeid erinevate mälumehhanismide kohta.

Pärast iga testi tekitati katseisiku käsivarrel põletusasiting väikese kütteelemendiga, mis oli kiiresti kuumenenud 47 kraadini. Sellest piisab, et tekitada valuaisting, aga mitte põletuskahjustust.

Katseisik pidi kirjeldama oma valuaistingut 100punktisel skaalal, kus 0 tähendas valu puudumist ja 100 väljakannatamatut valu. Mälutestita olnuks sellise kuumaimpulsi valumääraks 60 punkti. Tulemuseks saadi, et need, kes olid teinud kaks sammu tagasi esitatud tähe meeldetuletuse, määratlesid valu väiksemana kui need, kes pidid meenutama, milline oli samm tagasi esitatud täht.

Kuid see ei ole pelk peas tekkiv kujutelm. Ühe tagasisammu testi tegijatel kulgesid valuimpulsid seljaajust ajju, kuid nagu näitas fMRI -test, neil, kel oli vaja meenutada kaks esitlussammu tagasi olnud tähte, olid valuretseptorid füüsiliselt blokeeritud seisundis. Uurijate arvates lähetas aju selleks asjakohased signaalid inimkehha, mis võimaldaski vältida tegelikku valu ja keskenduda keeruka ülesande lahendamisele.

Sellest tähelepanekust innustununa laiendati katset ning osale katseisikutest süstiti organismile kahjutut füsioloogilist lahust ja teistele naloksoonilahust, mis on opioidsete ühendite (leevendavad organismis valu) antagonist, pärssides nende toimet.

Nende katsete tulemusena õnnestus kindlaks teha, et aju mitte ainult ei kontsentreeri oma tähelepanu valult kõrvale, vaid pärsib ka opioide, sünteesides valuretseptorite vahetut tegutsemisvõimet, sest naloksooni saanud katseisikutel vähenes aju valu maskeeriv võimekus kaks-sammu-tagasi-testis 40%.

See tähelepanek on uudne ja näitab aju mittetajulist rolli valu ja muude funktsioonide vahel valikute tegemisel ning võimel kontsentreeruda ajuti valu maskeerides keerukate ülesannete lahendamisele.

Sprenger on oma kolleegidega varem uurinud ka platseeboefekti olemust, mille sisuks on samuti aju tähelepanu mujale viimine. Platseeboefekti puhul tuvastati, et küsimus ei ole mitte teadlikus, vaid sageli alateadlikus kogemuses, mis on ajul n-ö meeles, et raviprotseduuri tulemuseks on paranemine. Hämmastaval moel on selline teadlik ja alateadlik kogemus ja selle initseerimine platseeboravimiga suuteline muutma kehas toimuvaid protsesse.

Võib loota, et tegemist on ühe esimese sammuga avastamaks muudegi valu tekke ja pärssimisega seotud protsesside tegelikku loomust.

Kerge hambavalu puhul on loomulik, et tuleb tohtrit külastada, küll võib aga nüüd juba teaduslikumalt põhjendatumal moel püüda tegelda keerulisemate mõttemängude ja nuputamisülesannetega selmet haarata valuvaigisti järele.

Siin on muidugi teine oht: liigne keskendumine vaimsele pingutusele võib valu ka märkamatuks jätta. Valul on aga oma roll mingist veast õigel ajal teada anda. Siis ei ole imestada, miks vahel väga keskendunud vaimse töö tegijad mõne tõsisema ihuhäda märkamata jätavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht