Mitmekihilisuse väärtus

Mõtestades meieni kandunud ehituspärandit, saame paremini tuttavaks vana ajaga.

KATERIIN AMBROZEVITS

Inimesele ikka meeldib elada mitme­kesises keskkonnas. Ühele on see huvitav, teisele kinnitus iseenda pärinemisest, juurtest, aga enamikule nii tavaline, et ei osatagi oma ümbrust üks­luisemana ette kujutada. Maal vahelduvad põllud-kraavid-järved-turbaväljad-metsad-karjäärid lautade, kuivatite, küünide, mõisavaremete ja hajataludega, siin-seal mõni lehmakari, hobusekoppel või miniloomaaed. Väljaspool maaelu on eri materjalidest hooned mis tahes kuju, suuruse ja funktsiooniga, on puiesteed-pargid-tänavad-jalgrajad-mänguplatsid-tühermaad, sillad ja tunnelid, pardi­tiigid. Nii on see ikka olnud.

Need pusletükid on kokku pandud igal ajal ja igasuguse põhjendusega, on püütud lahendada omaaegseid vajadusi või vähemalt ära kasutada toonaseid võimalusi. Seeläbi on need justkui dokumentatsioon omaaegsetest vajadustest ja võimalustest, toonasest eluolust.

Tartus on Keskpark, sest linnaarhitekt Arnold Matteus püüdis selle rajamisega ajaloolisest südalinnast eemal hoida ehitatavad suured kortermajad. Soode vahel on mahajäetud asundused, sest pärast mõisate võõrandamist oli tekkinud suur hulk maataotlejaid, kellele Eesti vabariik püüdis maad anda, kuid need asundused hääbusid harimis- ja elamiskõlbmatu loodus­keskkonna tõttu. Võru kesklinna tänavavõrk on regulaarne ruudustik, sest nii nõudis XVIII sajandil linna rajamise uusim ettekirjutus. Paldiskis niisamuti. Valgal on olnud raskem kasvada, sest pärast tsaaririigi lagunemist jäi linnaelu toetav tagamaa Läti poolele. Nood aga omakorda on pidanud hakkama saama ilma halduskeskuseta, mis jäi sealtpoolt vaadates teisele poole piiri Nii sündis Valka. Igal nähtusel on põhjus ja kõik on kõigega põimes.

Need pusletükid on kokku pandud igal ajal ja igasuguse põhjendusega, on püütud lahendada omaaegseid vajadusi või vähemalt ära kasutada toonaseid võimalusi.

 Piia Ruber

Maa- ja linnaruumi kujunemise ja kujundamise põhjusi teades mõistame nähtavat paremini ja mõtestades meieni kandunud ehituspärandit saame paremini tuttavaks vanaga. Vallamaju ei vajatud enne otsustusõiguse delegeerimist kohalikule tasandile, külakoole ei rajatud enne maarahvale hariduse andmise tähtsustamist, Maja ei ole korrastatud ehitusmaterjalikuhi, park ei ole pelgalt organiseeritult istutatud taimed. Neis on katsetamisjulgust, ehmatamispüüet, esteetikataotlust, sundi ja hirmu ja lootust. Neis on lood, mis tekitavad huvi avastada, imestada ja inspiratsiooni saada. Mõistmine on väärtustamise aluseks ning väärtustamine toob hoolimise.

On paratamatu, et ühiskonna arengus muutuvad kombed, ootused, tõekspidamised. Mõned muutused on orgaanilised ja teised mitte ning nii võivad sel ajal kujundatud keskkonna külge haakuda negatiivsed tunded. Pisut üle saja aasta tagasi mässas talurahvas mõisate vastu, põletades ja rüüstates härrasrahva kodusid kui sümboleid ning pidi mööduma üle poole sajandi, et õpitaks baltisaksa pärandit väärtustama. „Unustatud mõisate“ külastusmäng on nüüd igasuvine oodatud meelelahutus. Mõistagi laseb ajaline distants olnut käsitleda laiemates seostes.

Nüüd oleme sama kaugel Nõu­kogude pärandist, kuid selle tajumises on meie areng kõvasti maha jäänud. Näiteks perioodiliselt aina tärkavad aru­telud Teises maailmasõjas hävinud Tallinna Harju tänava hoonestuse ja Narva barokklinna taastamisest ning hoonetelt ajastuomaste sümbolite eemaldamise kohustuse kehtestamise püüe.

Asjaolu, et meie ei oska toona ladestunud ehituskihistust omaenda iseolemise loona väärtustada, ei tähenda sugugi, et võiksime selle võimaluse ära võtta neilt, kes tulevad meie järel. Neil on õigustatud ootus rikkalikule keskkonnale, mis oma paljude kihtidega võimaldab jutustada lugu sellest, kuidas nemad oma arusaamadeni on jõudnud. Rääkimata, et okupatsioonimälestust ei kanna üksnes viisnurgad, sirbid ja vasarad, vaid enamgi veel – lugematud tüüpsed magala­majad pea igas linnas, kolhoosielamud pea igas külas, kollektiiv­põllumajanduse tööstushoonete mahajäetud kolossid pea igal pool.

Ärgem kartkem selgitada, konteksti luua, ümber mõtestada. Sõjajärgsele ajale iseloomulike vabaplaneeringuliste kvartalite hoonetevahelise ruumi tervikliku arendamise toonaseid ideid on taas hakanud jutlustama rohepöörde ja hoonete rekonstrueerimise eest seisjad.