Millal on poliitika?

Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas?

OTT PUUMEISTER

1.

Ikka ja jälle kostab „kaine mõistuse“ kojast hüüatusi, et ei tohiks kõike politiseerida. Ei olevat kohane politiseerida laulupidu, 20. augusti pidustusi, sugu, kliimamuutust jne. Mida tähendab „politiseerimine“, kui kutsutakse üles sellest hoiduma? Ennekõike muidugi seda, et ei tohiks tavapärast asjade toimimise viisi kuidagi kahtluse alla seada. Asjad on nii nagu on, sest nii on õige. Nii on õige, sest nii on harjutud, selline on traditsioon. Igasugune kriitika, igasugune ettepanek asju muuta nimetatakse „politiseerimiseks“ ja üritatakse nurka seisma panna, häbenema oma radikaalsust.

Säärase halvustava „politiseerimise“ kasutuse eelduseks on arusaam, et poliitikat peab tegema ainult selleks määratud paikades ning et seda peaksid tegema ainult need, kelle amet seda lubab – poliitikud. Poliitikat tehakse riigikogus, erakondades, omavalitsustes. Vahel teeb poliitikat ka rahvas, kui tal lubatakse näiteks referendumil või valimistel hääletada või kui teda on tarvis mõne poliitiku seisukohta kinnitama. Aga täpselt, ka rahvas peab esile kerkima neis juba välja kujunenud raamides ja paikades, peab end saama väljendada traditsiooniliste protseduuride teel (arvamusküsitlused, valimised jne). Nende protseduuride kaudu annab rahvas poliitikutele mandaadi enda nimel kõneleda. „Mandaat“ on võlusõna, millega poliitik saab teiste, mitte-poliitikute politiseerimiskatseid tõrjuda ja enese seisukoha kinnistada. Näiteks puudub Martin Helme sõnul Eesti Vabariigi presidendil Kersti Kaljulaidil „mandaat riigikogule ettepanekuid teha“.¹ Teisisõnu, riigipea ei tohi sekkuda poliitikasse! Võime muidugi ette kujutada, milline oleks Martini seisukoht siis, kui riigipeaks saanuks Mart Helme …

Eelmise aasta 20. augusti presidendi vastuvõtt roosiaias sai tänu Sveta Grigorjeva kõnele tõeliseks sündmuseks. Tavapäraselt tähistatakse vastuvõtul lihtsalt Eesti taasiseseisvumist, kiidetakse riiki, kaitstakse vabadust, vaadatakse helgesse tuleviku … Pidi toimuma kiidulaul, aga peole sadas ootamatult sisse kriitika. Toimus presidendi vastuvõtu „politiseerimine“. Aga kuidas saab politiseerida midagi juba üdini poliitilist? Kus siis veel esitataks ametlikku riiklikku seisukohta – poliitikat – kui mitte taasiseseisvumise (või iseseisvuse taastamise) tähistamisel? Niisiis, kui hurjutatakse politiseerimise pärast, siis tuleks seda mõista pigem nii: ei tohi teha ametlikust seisukohast teistsugust poliitikat ning poliitikat ei tohi teha keegi peale poliitikute.

Sveta Grigorjeva (kuri)kuulus kõne politiseeris harjumuspärase ametliku poliitika. Enda sõnutsi kõneles „lihttööliste ja eesti-vene segaperekonnast pärit noor naisterahvas“.² Mida tähendas sellise kõnepositsiooni haaramine? See tähendas integratsiooni või lõimumise objekti sissetung kõneareenile. Vene keelt kõnelev vähemus on Eestis harjunud olema haldusobjekt – objekt, keda tahetakse muudkui lõimida, kelle probleemsest olukorrast on kirjutatud aruandeid, uurimistöid ja kelle puudulikust haridusest ei lakata kõnelemast, kes on alatasa arengukavade ja projektide probleemseks keskmeks. Lõppeks aga tähendab integratsioon seda, et ta peab omaks võtma eestluse, samastama end selle rahvaga, keda põhiseadusest lähtuvalt ikka esile manatakse ja kelle vabadust harjumuspärane poliitika kaitseb.

Kui kõnepult usaldatakse inimese kätte, kelle kaudu saab väljendusõiguse rühm, kellest mõeldakse ümarlauapoliitika objektina, s.t ühiskondliku probleemina, tekib teatud nihestus. See, kellest me oleme nii palju rääkinud, kellega tegelenud, kelle peale aega kulutanud, keda majandanud, teeb suu lahti ja ütleb: „Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.“ Aga kuidas? Pärast kogu seda vaeva, mis me lõimumisega näinud oleme, ütleb meie haldusobjekt, et ta ei ole meie riigiga rahul? Pole õige eestlane! Või lausa roppusi pilduv valelik luuletaja, nagu väljendus Uute Uudiste anonüümne repliik.³

Siin peitubki „õiges“ kohas tehtava poliitika ja alati vales kohas praktiseeritava politiseerimise üks põhilisi eristusjooni. Esimene on anonüümne, s.t üldiselt harjumuspärane, laialdaselt vastuvõetud, mandaadiga paika pandud tegemisviis. Anonüümne just nimelt selles mõttes, et ei ole vahet, kas lõimumisest kõneleb Reinsalu, Kallas või Helme – on paika pandud, et meil on eestlased ja siis need, keda on tarvis integreerida. Räägib õigupoolest dokumentide, protseduuride, deklaratsioonide, seaduste institutsionaliseeritud kõnepruuk. Ametlik poliitika on institutsioonide eestkõneleja. Seetõttu ongi ametlikku poliitikat niivõrd lihtne tavamõistusega segamini ajada. Politiseerimist ei saa aga kõnelejast lahutada, see ei saa kunagi olla anonüümne. Politiseerijal on alati konkreetne vaatenurk, mida ei saa taandada nn kainele mõistusele, s.t traditsioonilisele mõtteviisile. Ta esindab kedagi, ta on kellegi või millegi konkreetse eestkõneleja. Ja tema kõne kaudu tungib avalikku ruumi keegi või miski, kellel – institutsionaliseeritud poliitika seisukohast – ei tohiks olla õigust seal viibida. Niisiis, politiseerimine sisestab avalikku ruumi harjumatu(lt) kõneleva subjekti.

Võib julgelt öelda, et see, mida tihtipeale halvustavalt politiseerimiseks nimetatakse, on õigupoolest üks tähtsamaid poliitika tegemise viise. Sest mida teevad professionaalsed poliitikud? Nad haldavad, majandavad, administreerivad ja kõige selle käigus loodavad, et ei tekiks uusi probleeme, millega peaks tegelema, uusi ebamugavusi. Kõik peab olema paigas: raha peab ringlema, palgad peavad kasvama, õnneindeks kõrge püsima … Vene keelt kõnelev vähemus oli just nimelt juba vana probleem, mille kohta sai öelda: me teame, tegeleme sellega, integreerime … Aga kus on õigupoolest venekeelse vähemuse koht dokumentides, mis kõik kuulutavad enese eesti rahvust, keelt ja kultuuri kaitsvaks (k.a „Eesti 2035“ arengukava)? Tal ei ole muud rolli peale takistuseks olemise.

Kui see takistus, probleem ühtäkki kõnevõime omandab, s.t kui tema eest hakkab keegi kõnelema, siis muutub haldusprobleem jälle poliitiliseks, avalikkuse probleemiks. Grigorjeva kõnel oli paljastav toime: poliitikud lootsid, et tegemist ei ole enam poliitilise probleemiga, et enam ei pea avalikkust kaasama, et asja saab ära lahendada mugavas kabinetivaikuses, et see on nende eraasi. Aga poliitika ei lõpe kunagi, nagu Martin Helme on tabavalt märkinud. Vanad probleemid, mida usuti juba kontrolli all olevat, võivad leida uued eestkõnelejad, mis nad taas poliitiliseks muudavad, ja seega uusi lahendusi ja lahendajaid nõuavad. Poliitikutele ei ole see loomulikult mugav positsioon – nemad on ju ametisse määratud, ja mandaadiga! Nüüd aga selgub, et asja, mis oli juba paigas, lahendamiseks on tarvis kedagi teist.

2.

Lähtuvalt Grigorjeva kõneteost, kuid veidi üldisemaks liikudes võime suunduda kahte teed mööda. Esiteks ruumi suunas: need kohad, kus tavapäraselt esitatakse ametlikke (riiklikke) seisukohti, märgistatakse mittepoliitilisena, s.t tavamõistuslikuna. Kui keegi siiski julgeb seal kõnelda poliitiliselt, sildistatakse see kähku radikaalseks politiseerimiseks. Poliitika on kohatu. Teiseks aga aja poole: küsimus ei ole ainult kohas, vaid ka ajas. Kohad ei ole ajatud, igavesed. Küsimus on traditsioonis: nii on välja kujunenud, nii asjad lihtsalt käivad. Meil ei ole kombeks pidupäevadel kritiseerida … Meil ei ole kombeks lasta (vanadel) probleemidel (uuesti) sõna võtta … Traditsioon muudab kombed, harjumused enesestmõistetavuseks. Poliitika on ajakohatu, s.t ta kas loob uue või taaselustab aegade hämarusest vana probleemi, millega kohtumiseks ei olda valmis; ja probleemi sõnastades loob selle, kes räägib, kes teeb poliitikat.

Poliitilise ruumiga on palju tegeletud. Aristotelese algne eristus polis’e (avaliku) ja oikonomia (privaatse) vahel on tänapäevani jõus ja toidab poliitikateooriat – ehkki see tegeleb enamjaolt polis’e ja oikonomia vaheliste piiride hägustumise ja piirjoonte tõmbamise luhtumisega. Siin on iseloomulikud säärased hüüdlaused nagu „Isiklik on poliitiline“, mille eesmärgiks on tähelepanu tõmmata eraelu läbipõimumisele avalikuga (lähisuhtevägivald ei ole mitte kellegi isiklik, vaid ühiskondlik probleem). Teisalt aga võimaldab just nende piiride luhtumine näha, et igasugune avalik otsus mõjutab isiku elu, rakendub privaatsele (kõige otsesemalt nt abordikeeld Poolas). Ehkki eristus avaliku ja privaatse vahel on mõeldav, ei ole neid enam võimalik eristada. Eristus, mis pani aluse poliitilisele ruumile, on lagunenud – ning on väga keeruline öelda, mis ja kus on õigupoolest poliitiline. Kui kõik saab poliitiliseks, muutub väga keeruliseks öelda, mida tähendab poliitilisus.

Seepärast on Bruno Latour esitanud teistsuguse küsimuse: millal on poliitiline? Selle küsimuse esitamise eelduseks on poliitika mõiste ümbersuunamine identiteedilt asjadele. Poliitika on asjadele suunatud (object-oriented politics).⁴ Asja tuleb siin võtta mitte subjektile vastanduva objektina, vaid ühise asjana – res publica – ehk probleemina, mis nõuab, et temaga tegeletaks. Poliitika lähtekohaks ei ole seega rahvas ja tema tahe (identiteet), vaid probleemne asi, „mis toob inimesed kokku seetõttu, et ta neid lahutab“.⁵ Latour viitab siin inglise thing’i ja saksa Ding’i etümoloogiale, millest lähtuvalt on omale nimetuse saanud nii mõnedki parlamendid. Eesti keeleski ei tähenda asi lihtsalt eset, vaid ka probleemi, juhtumit, lahendamist vajavat küsimust, aga ka tööd ja tegevust – asju lahendatakse, klaaritakse, aetakse; oma nina topitakse teiste asjadesse.

Asi on ka põhjus, vajadus – midagi tehakse ikka asja pärast. Tuleb küsida: mis asja pärast on tarvis hakata tegema poliitikat? Ikka siis, kui asi kipub käest ära minema või kui meil ei ole veel asjast selget pilti. Miski hakkab meie elu mõjutama, kuid ei ole selge, mis ta on ja kuidas mõjutab. See miski võib olla veel määramatu, häguste piiride ja tagajärgedega, aga ta nõuab tähelepanu. Avalikkuse tähelepanu nõudes muudab ta ka avalikkuse enese probleemiks. Avalikkus kui probleem seisneb selles, et meil ei ole veel neid, kes hakkaksid probleemiga tegelema – see kooslus tuleb alles moodustada. Igasugune poliitiline „meie“ moodustub – kaardub – asjade ümber.

Selline orientatsioonimuutus nihestab poliitika määratluse identiteedipoliitikalt asjade trajektooriks: „Poliitika ei ole mingi olemus; see on miski, mis liigub; miski, millel on trajektoor.“⁶ Poliitika on asjade avalik kulg või elukaar. Ja poliitiline subjekt – „meie“ – on see, kes selle asja ümber koondub, kes temaga tegeleb. Nii kui kerkivad esile uued probleemid – või vanad uuel kujul –, peab ka avalikkuse kuju muutuma. Sest erisuguseid asju ei ole võimalik ühtse mõõdupuuga mõõta, ühtemoodi lahendada. Igal asjal oma elu. Ja igal elu astmel leiame eest erineva viisi teha poliitikat. Nagu Latour ütleb: sama probleem, viis määratlust poliitikale:⁷

Poliitika₁ on algne kogumine, kohtumine: inimeste ja mitteinimeste vahel moodustuvad uued suhted, mis võimaldavad või nõuavad teistmoodi toimetamist, asjatamist. Näiteks avastatakse uus viirus, mille toimet ja mõju täpselt ei teata. Moodustatakse uurimisrühmad, muretsetakse arvutid, mõõtmisriistad jne. Sellest ei mõelda tavapäraselt kui poliitikast. Poliitiline tahk jääb siin latentseks; see aktualiseerub siis, kui selgub, et viirus ei ole enam teadlaste eraasi. Eelnevalt oli viirus avastatud küll mõnel inimesel, kuid nüüd on see laiemalt levinud; viiruse ohjeldamiseks peab hakkama kaasama teisi organeid, institutsioone, tehnikaid. Siis on meil tegemist poliitika₂-ga. Tekib pakiline probleem, mis nõuab avalikkuse tähelepanu. Aga avalikkust ei ole: kelle peaks kaasama, kelle välja jätma (inimesed), mida peaks kasutama (mitteinimesed)? Poliitika₂ kehtestab avalikkuse kui probleemi. Poliitika₃ jõuab kätte trajektoori punktis, mil valitsuse masinavärk üritab probleemi selge küsimusena sõnastada, küsimusena, millele on võimalik vastata. Asi hakkab selginema. Meil on tegemist pandeemiaga, mille ohjeldamiseks on tarvis liikumist piirata, välja töötada vaktsiin, suurendada haiglate jõudlust … Poliitika₄ on see punkt, kus jõutakse probleemi lahendamiseni. Asjast teadlikud kodanikud, eksperdid, poliitikud kogunevad, arutavad asja, rakendavad meetmeid, panevad koolid kinni, jätavad kaubanduskeskused avatuks, hakatakse välja töötama vaktsiine, neid tarnima jne. Siin on seega juba kooslus moodustatud, piirid tõmmatud – kõik ei tohi enam sõna võtta. Poliitika₅ on punkt, mille puhul saaksime rääkida, et asi on lahendatud või toimiv. Vaktsiini jätkub kõigile, tarne töötab tõrgeteta, pea saabub aeg, mil saame hakata rääkima kriisist väljumisest … Ka siin ei nähta tihti enam poliitikat, vaid puhtalt tehnilisi ja administratiivseid otsuseid, lahendusteid.

Aga loomulikult segavad end jälle vahele poliitika₂ ja poliitika₃ ning küsivad: kas ikka kogu avalikkust puudutab probleem võrdselt? Võib-olla tuleks probleem ümber sõnastada hoopis poliitilise suveräänsuse terminites – nagu on tehtud näiteks Iisraelis, kus vaktsineerimise tempo on küll ülikiire, kuid millegipärast palestiinlastele seda ei jätku … Uus probleem võib pakkuda ka võimalust vanade eristuste kinnistamist – meditsiiniline ja tervishoiu valda kuuluv asi (vaktsiin) leidis väljundi Iisraeli suveräänse positsiooni kinnistamisel palestiinlaste elu üle otsustamisel. Alati on seega võimalus, et uued asjad/probleemid haaratakse vanasse raamistusse: tekib uus kooslus, uued suhted (poliitika₁), mis ähvardab hakata tekitama avalikkuse probleemi (poliitika₂), kuid siis hüpatakse probleemi sõnastamisest (poliitika₃) üle ja väidetakse, et meil on juba vajalikud organid ja tegutsemisviisid olemas.

Niisiis, trajektoor ei ole poliitika puhul kunagi sirgjooneline. Kõrvalekalle, eriolukord on norm.⁸ Vastu­pidiselt uute probleemide kaaperdamisele vanasse raami võivad ka asjade märkamatusse toimimisse (poliitika₅) sekkuda eelmised momendid ja asja uuesti tõeliselt poliitiliseks muuta, uuesti üles kergitada avalikkuse probleemi. Seetõttu ei piisa poliitikast rääkimisel ruumilisest tahust – asjad kipuvad muudkui uuesti liikvele minema, taaspolitiseeruma, esitama end uutest tahkudest.

Kui jääda ruumilise kirjelduskeele juurde, jäämegi segaduses otsima seda kohta, kus ikkagi on see õige poliitika. Leides, et poliitika võib olla igal pool, peame ütlema, et kõik ongi poliitiline. Kui aga lisada pildile aja liikumine, keskenduda asjade avalikule kulgemisele, peame hakkama tähelepanu pöörama sellele, mis tundub ajakohatu – mis katkestab tavapärase kulgemise, sunnib väljuma traditsiooni pimestavast särast. Kõik võib olla poliitiline, aga mitte kogu aeg: poliitika on liikumine, mitte olemus. Kui räägitakse poliitikast tavatähenduses, räägitakse ikka ainult poliitika₄-st – juba väljakujunenud viisidest, kuidas asju lahendada. Politiseerida saabki neljandat ja viiendat punkti asjade avalikus elus. Just poliitika esimesed kolm tähendust on need, mis võimaldavad mõista, kuidas meid ja meie maailma tükikaupa, katse-eksituse meetodil kokku pannakse. Ikka üks (kõne)tegu korraga. Ja lõppu pole kusagil näha, sest alati on oht, õigemini sund, algusesse tagasi pöörduda, alati kellekski teiseks saada, küsides: milles asi?

Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas? Võib-olla, hoolimata aastakümnete pikkusest kooselust ei ole veel jõutud isegi avalikkuse probleemini (venekeelne vähemus kui julge­olekurisk ei ole ehk hästi sõnastatud probleem), hoolimata pidevast projekteerimisest, arendamisest, integreerimisest? Või pigem on avalikkuse probleemi selge sõnastamise faasist üle hüpatud ja hakatud kohe lahendama … „Aga jällegi – peab mõtlema, kuidas tuua inimesed kõik kokku, see on see tähtis asi.”⁹ Ja just nimelt: kuidas tuua inimesed kokku, et vähemasti üksteisega mitte nõustuda. Sest see liidab – ja sunnib liikvele.

1 https://www.err.ee/1608070450/helme-kaljulaidi-ettepanek-on-johker-voimu-kaaperdamise-katse

2 https://www.err.ee/1126051/sveta-grigorjeva-unistan-riigist-kus-igauks-saab-unistada-suurelt

3 https://uueduudised.ee/arvamus/repliik/mida-opetasid-meile-mikk-parnits-ja-sveta-grigorjeva

4 Bruno Latour, From Realpolitik to Dingpolitik or How to make things public, rmt-s Bruno Latour ja Peter Weibel (toim), Making Things Public: Atmospheres of Democracy, Karlsruhe: ZKM Center for Art and Media; Cambridge, MA: The MIT Press, 2005, 14–41.

5 Samas, lk 23.

6 Bruno Latour, Turning around politics: A note on Gerard de Vries’ paper, Social Studies of Science 37(5), 811–820, lk 814.

7 Samas, lk 815–818.

8 Bruno Latour, An Inquiry into Modes of Existence: An Anthropology of the Moderns. Tlk Catherine Porter. Cambridge, MA; London: Harvard University Press, 2013, lk 347–348.

9 https://www.err.ee/1217119/sveta-grigorjeva-mulle-tundub-et-tanases-eestis-peab-valima-poole