Mehed, kellest ei saa mööda vaadata

Keresega kohtunud maletajate hulgas oli elukutselisi mängijaid, poolproffe, kaheala elukutselisi (male kõrvalalaks peamiselt pedagoogi või matemaatiku kutse), ajutisi proffe ja vintskeid amatööre.

TARMO TEDER

Kriitiku asi on kohe ninna karata ja mis mulgi parata: Erik Tergi mustade kaantega raamat on piibli mõõtu, aga trükitehniliselt ja kujunduslikult paras õnnetusehunnik. Autor on aastate jooksul ära teinud hiigeltöö, mis on nüüd vormiliselt pressitud justkui heinapalliks ja mille liimköide tõotab peagi pudeneda. A 4 formaadist natuke väiksemad 784 lehekülge on kaanest kaaneni täis tavapärasest pisemas ja kohati varieeruvas šriftis tihedat kirja, iga lehekülg kaheks veeruks poolitatud ning kaaned sama pehmest papist kui postkaart. Paul Keres on eestlastel omamoodi pühamehe seisuses, nii et suur raamat tema kolleegidest ja konkurentidest peaks seisma riiulis aastakümneid soliidsete kõvade kaante vahel, kuid ehk seisab ka nii, nagu odavamas trükis välja on kukkunud.

Sisult on Erik Tergi „Mehed teisel pool malelauda“ hoopis teine, kvaliteedilt palju terasem tubakas kui väliselt petlik heinapall. Teos on põhjalik ja üksikasjalik, massiivne ja kaine, tihke ja tüse, argumenteeritud ja metoodiline, heas mõttes teisenevalt kavakindel, pakub erinevaid käsitlusviise ja süsteemseid vaatlusi. Võiks resümeerida ka nii: vahelduvalt teaduslikus ja seltskondlikus toonis Keresega mänginud maletajate elulugude entsüklopeedia.

Kokku on Terk oma sule alla haaranud 76 isikut: malemaailma apostlid, prohvetid, pühakud, ketserid ja omakandimehed, kellega Keresel oli õnnestunud ligi 40 aasta jooksul mängida. Arvustaja jaotuses oleksid apostlid 10 maailmameistrit Capablancast kuni Karpovini, sest Tarrschi ja Laskeriga Keres ei mänginud ja Kasparovi täht süttis pärast Kerese lahkumist. Prohveteid, pühakuid, ketsereid ja omakandimehi on kokku 66 persooni, kelle tarvis jagub autoril lehekülgi üpris kõikuva mahuga. Näiteks apostel Botvinnikule kulub 48 lehekülge, pühak Bronsteinile 21, ketserid Kortšnoi ja Larsen mahuvad vastavalt kaheksale ja neljale, prohvet Najdorf 12 leheküljele ja omakandimees Laurentius neljale. Botvinnikuga laiutamine on sisuliselt õigustatud, kuna selles vahetükis avatakse 1930., 1940. ja 1950. aastate Nõukogude tippmale jõu- ja vaenujooni ning intrigaanist pretendent ja maailmameister, kes kaotas tiitli kaks korda ja võitis selle kaks korda ka tagasi, on võetud sügavama psühholoogilise vaatluse alla. Keresega kohtunud maletajate hulgas oli elukutselisi mängijaid, poolproffe, kaheala elukutselisi (male kõrvalalaks peamiselt pedagoogi või matemaatiku kutse), ajutisi proffe ja vintskeid amatööre.

Autor on teadlikult püüdnud hoiduda teosest teosesse korduvaist kuulujutu maiku särakildudest, kuid on neid isikumüütilisi seiku kahtleval viisil ikkagi oma sulega kaaluda võtnud. Üldiselt hoiab Tergi domineeriv teadlasesulg seltskondliku jutumehe hoo kaines vaos, kuid eritleb ikkagi individuaalpsühholoogilisi, poliitiliselt ja olmeliselt olulisi üksikasju. Seda tihti ja mõneti häirivalt joonealaustes märkustes, mis olid mulle enamasti huvitavad, ent mille lugemiseks tuleb lisaks prillidele appi võtta ka luup.

Oma pehme tellise alguses põhjendab autor lihtsalt ja selgelt, miks ta on selle raamatu kirjutanud: et aidata paremini mõista Kerese võistlusi ja võitlusi. Terk soovib ärgitada lugejaid mõtisklema male rolli üle ühiskonnas. Eestlastele on Keres tähtis rahvusvaheline mees, sümbol ja eeskuju, kelle suuruse mõistmiseks peab haarama laiema konteksti, kuidas sai üks tippmaletaja end XX sajandi muutuvates oludes teostada.

Terk selgitab, kuidas on oma raamatu kirjutanud, et teos püüab teadlikult istuda kahel toolil, olla korraga nii juturaamat kui teatmeteos.

Polügraafilisele hädale vaatamata on hiiglasliku raamatu maht läbimõeldult liigendatud. Küsitav on sõjas hukkunud Klaus Junge paigutamine ainsa mängijana eraldi peatükki „Malemängud sõja ajal“. Kui Junge välja arvata, on persoonid grupeeritud kuueks jaotuseks vastavalt ajastule ja isikute vanusele, mõneti ehk ka tüpaažile. Loogiliselt siduvaks teljeks on nendega ühel, teisel või kolmandal ajal mänginud Keres, kes muutub koos muutuva ajaga ja konkurentide-kolleegidega. Ühed mängijad jäävad vanemaks, loobuvad võistlusmalest ja ka surevad; teised kasvavad malekoolipoistest usinaiks turniirimängijaiks, ristavad vigurid Keresega, kes püsis ühena vähestest Caïssa titaanidest malemaailma tipus ja selle lähedal oma 59 eluaastast ligi 40 aastat.

Iga peatüki ette on autor kirjutanud vastavat maleajastut iseloomustava ülevaate. Aimu saab isegi maleareenist enne Esimest maailmasõda, aga XIX sajandi Morphy ja Tarraschi aega ei ole Terk kaevuma hakanud. Detailsem vaatlus algab XX sajandi alguskümnendiga: esimese ametliku malekuninga Steinitzi, pretendent Tšigorini ja teise kuninga Laskeri teedrajav roll on sidususe huvides põgusalt mainitud. Kerese-eelsesse nn võimsa põlvkonna triumfi ja taandumise kahe sõja vahelisse peatükki on mahtunud kõigest viis ässa: Capablanca, Tartakover, Löwenfisch, Alehhin ja Bogoljubov. Tundukse, et nad on Tergi käsitluses 1920. aastate hüpermodernistide ja uusromantikutega piisavalt seotud. Nimzowitschi ja Retiga Keres küll kahjuks ühtki partiid ei mänginud, aga nende oluline roll maleloos on välja toodud.

Viiekümneaastane Capablanca olevat 1938. aastal AVRO turniiril Botvinnikuga mängides üle elanud mikroinfarkti. Kerese vastu tegi Capa viis viiki ja kaotas ühe mängu. Hüpermodernisti ja maleliteraadi Tartakoveriga (1987–1956) jäi Kerese üldine sott 4,5 : 4,5 viiki, Löwenfischi (1889–1961), kes kerkis kunagise Tsaari-Venemaa mängijana NSV Liidus 1930. aastate lõpus mängutugevuselt maailma esikümne piirile, nokkis Keres kokkuvõttes 5 : 0. Hirmkõva ilmameistri Alehhini (1892–1946) vastu jäi Keres nelja punktiga miinusesse, Bogoljuboviga (1889–1952) aga neljaga plussi.

Paneme vahelduseks kollast ka. Majakovski tahtis 1925. aastal peetud Moskva turniiril näha, kuidas „meie Bogoljubov“, kes elas siis juba 10 aastat Saksamaal, „Capablancal näo üles lööb“. Vene-nõukogude males kestis siis veel suhteliselt rahvusvaheline aeg, mis hääbus 1930. aastatel NSVLi maleelu karmistumisega. Kultusliku taustaga vanade tsaariaegsete inseneride asemele kerkisid kodusõjajärgse komsomolipõlvkonna maletajad. XX sajandi üks geniaalseim maletaja, juristi haridusega paljude keelte valdaja Alehhin töötas 1920. aastate alguses kommunistina Komiternis tõlgina. Tekstiilitöösturite suguvõsast pärit ema kaldunud narkomaaniasse ja isa hasartmängurlusse ning ega nende poeg Aleksandrgi juba maailmameistrina viinapitsi sülitanud, oli neli korda abielus endast vanemate naistega, mida võiks tõlgendada emaarmastuse puudujäägiga. Bogoljubov aga jõudis 1938. aastal astuda natsionaalsotsialistlikku parteisse, seda küll formaalselt, aga ikkagi! Erik Tergi teos just ei kubise sarnastest pikantsustest, aga neid jätkub hulgi, eriti kui libistada luubiga mööda lehekülgede joonealuseid.

Vahemärkuseks: „Mehed teisel pool malelauda“ on haruldane maleraamat, kus pole ära toodud mitte ühegi partii notatsiooni, mõnel juhul on antud vaid avangu kolm-neli esimest käiku. Autor aga pakub külluslikult viiteid mängijate säravatele ja tulistele partiidele, mis mingil ajal ja kohas olid aset leidnud. Peaaegu kõik need leiab internetist ja arvutiekraanil klõpsides saab need ka läbi mängida. Tegin seda Tergi tüseda tüki kõrval ehk sada korda. Igatahes surematuid ja sajandi partiisid leiab kergesti, vaadake näiteks, kuidas 13aastane Bobby Fischer 1956. aastal sajandi mänguks nimetatud partiis Donald Byrne’i vastu lipu ohverdas ja mativõrgu üles punus!

Paul Kerese igat kolleegi ja konkurenti tutvustab Terk oma süsteemse meetodiga, tema kirjutamises võib eritleda viies-kuues astmes korduvaid komponente.

Esiteks antakse persooni tutvustus entsüklopeedilises lühikokkuvõttes. Teiseks Chessmetricsi graafik, mis annab aimu konkreetse mängija tugevusest läbi aastate: millal oli maailma esikümne piirimail või kahekümne viie hulgas või lausa maailmameister. Üldse tundub Chessmetrics olevat Tergile nagu aamen kirikus, aga teist enam-vähem objektiivset maletaja mängutugevuse hindamise süsteemi pole võtta. ELO reiting võeti kasutusele alles 1970. aastal. Chessmetrics loodi 2002. aastal malelooliselt mängija tugevust tagantjärele hindama, süsteem ulatub tagasi 1911. aasta eliitturniirini Karlsbadis (Karlovy Vary).

Kolmandaks toob autor persooni puhul esile parimad mängutulemused turniiridel, matšidel ja maleolümpiail. Seejärel algab neljanda ja mahukama komponendina n-ö juturaamatu osa. Kõigepealt sünd, mis perekonnas ja oludes, millal õppis selgeks käigud ja hakkas mängima, tulemused koolipoisi- ja tudengieas, esimesed suuremad võidud ja kohad turniiridel ning nii aina persooni jälgedes edasi. Unustuse hõlma vajunuid Terk ei uuri: selleks, et suurmeister Keresega mängulaua taga kokku saada, pidi üks või teine mängija ise ka parajalt kõvaks pähkliks kasvama. Pärast järgneb tavaliselt taandumine rahvusvahelisest tippmalest, mõned vanamehed mängivad aga veel kuue-seitsmekümneseltki, mõni kirjutab maleraamatuid või -õpikuid, töötab treenerina. Persooniloo lõpus antakse kokkuvõttev bilanss partiidest Keresega.

Näiteks maailmameister Mihhail Taliga mängis Keres 30 partiid, kusjuures meie mees võitis riialast kaheksa korda ja kaotas viis partiid. Mihhail Botvinniku vastu aga jäi Keres viiega miinusesse: võitis kolm ja kaotas kaheksa korda, üheksa mängu jäi viiki. Viktor Kortšnoi suutis Kerest võita ainult üks kord, kaotas ise neli mängu ja 12 jäi viiki.

Isikukäsitluse lõpetuseks annab autor mängija tähtsamate partiide nimistu: kellega kus kohas ja millal mängis.

Siis jälle raamatus järgmine suurmeister ette: tagasihoidlik mustvalge foto, daatumid, Chessmetricsi aega läbiv graafik, paremad mängutulemused turniiridel ja matšidel, elulugu üksipulgi, mängusotid Keresega. Niisugune on väheste mustvalgete fotodega teose vormiline muster.

Autor on ise üht mahuosa juturaamatuks nimetanud ning on seal ka paindlikum, kohati kas psühholoog või sotsiaalpsühholoog, eritledes ühe või teise ajastu omapära ja male konteksti selles. Ta kirjeldab veenvalt ühe või teise suurmeistri mängustiili ja võrdleb neid omavahel. Tundukse, et kirjutaja on ise enam-vähem meistrikandidaadi kraadiga mängija. Ei lase ta oma sule alt hulkuma käsitlusse võetud maletajat, keda vaatleb ja töötleb põhjalikult. Pean siin kordama, et allikmaterjali hulk võis olla üüratu, aga autor ei ole ise seda kvantiteeti millegipärast maininudki.

Tegin raamatut lugedes neli-viis lehekülge märkmeid, aga pean neist pudemeist loobuma, sest asi kisuks liiga eklektiliseks kätte. Märgin siiski need peatükid, millesse maletajad on grupeeritud: „Kerese-eelne põlvkond: tõus, triumf ja taandumine“, „Kerese kaasaegseid. Eneseteostusi enne ja pärast Teist maailmasõda“, „Olukord Kerese sisenemisel maleareenile. Sõjaeelne malebuum“, „Karmide aegade noorus“, „Rahvusvahelise maleelu kuldaeg“, „Kerese konkurendid ja kolleegid Eestis“.

Enne sõda Eestis suutsid üksikutes partiides Kerest võita Johannes Türn (1899–1993), baltisakslased Paul Schmidt (1916–1984) ja Gunnar Friedemann (1909–1943), Ilmar Raud (1913–1941), sõja ajal Harry Kord ja pärast sõda (1967) Hillar Kärner (1935–2017). Ivo Nei (sünd 1931) mängis Keresega seitse partiid viiki ja kaotas korra. Viik õnnestus Kerese vastu välja pigistada Leho Laurisel (1904–1998), Raul Renteril (1920–1992), Aleksander Arulaiul (1924–1995), Jüri Randviirul (1923–1996) ja Gunnar Uusil (1931–1981).

Kerese kohta Tergi raamatus midagi põhjapanevalt uut ei ole ega peagi olema, sest autor pole seda eesmärgiks võtnud. Kordan: tegu on omamoelise entsüklopeedia ja juturaamatu sünteesiga, mille siduvaks teljeks on asjaolu, et üks, teine või seitsmekümne kuues maletaja on mänginud Keresega.

Male roll praeguses ühiskonnas teeb natuke kurvaks. Juba aastaid on räägitud male kui õppeaine võtmisest kooli­programmi, aga paljaks jutuks on see jäänudki. Üheksa aastat on male Armeenia koolides teisest klassist alates olnud kohustuslik õppeaine, aga juba 2006. aastal võitis armeenlaste meeskond maleolümpial esimese koha! Võrdluseks: eestlased said 1939. aastal Buenos Aireses pronksi. Meie nüüdses hädises seisus ei jõuta enam nuttagi. Tegelikult kurtsin juba 17 aastat tagasi siinsamas Sirbis, et male, teadmised selle ajaloost ja korralik mängutase, on Eestis muutumas samasuguseks harulduseks nagu ladina keele oskus.

Ju on mõtet panna male kõrvale natuke kollast? Et Miša Tal võis kihlveo peale peast eksimatult korrutada suvalisi kolmekohalisi numbreid, kuigi oli hingelt humanitaar, kes tegi oma diplomitöö Ilfi ja Petrovi huumorikasutuse teemal. Et maailmameister Tal vaimustus Gogolist ja luges malevõistlustel partiide analüüsimise asemel Flaubert’i, Maupassant’i ja Bernard Shaw’d, valdas vabalt vene, läti, saksa ja inglise keelt ning rääkis Jugoslaavia televisioonis serbohorvaadi keeles. Ja nii edasi kärakalembuse, vahelduvate armukeste ja ametlike abikaasadeni.

Ühe asja tahaks lõpetuseks õiendada, ikka Fischeri asjus. Nimelt kirjutab Terk ühest riigisekretär Kissingeri kõnest, mille Bobby sai veel New Yorgis viibides, enne skandaalset 1972. aasta matši Spasskiga. Kissinger olevat Fischerile öelnud, et siin räägib maailma kõige halvem maletaja maailma kõige parema maletajaga, ja lõpetanud üleskutsega minna ja võidelda mitte ainult endaga, aga kogu Ameerika eest. Fischer viimaks Reykjavíki lendaski. Trall läks seal katastroofiliseks: pärast matši esimese partii justkui tahtlikku kaotust pretendent enam teisele mängule ei tulnudki ja sai jälle nulli kirja. Matši päästis peamiselt Spasski aumehelik (vastu NSVLi delegatsiooni tahtmist) käitumine ja FIDE presidendi Max Euwe meeleheitlik diplomaatia. Ühe olulise asjakese ehk erilise vedru on Terk siin kahe silma vahele jätnud. Nimelt tegi Kissinger Fischerile ka teise kõne, Ameerikast Islandile, kui Bobby oli oma jäärapäisusest 0 : 2 taga. Riigisekretär ergutas teda kindlasti mängima ja näitama Nõukogude süsteemile kätte nende kohta males. Sellest Kissingeri teisest kõnest on kirjutanud Fischeri biograaf Frank Brady oma „Lõppmängus“.

Oli, mis oli, aga Erik Tergi „Meestest teisel pool malelauda“ ei saa mööda vaadata ükski mängija, kes ennast vähegi maletajaks peab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht