Mehed ja feminism

Marion Pajumets

Ajale ei ole jalgu jäänud Eesti mees, vaid domineeriv jäik mehelikkus.

Marion Pajumets: Kas poleks aeg tõdeda, et elame post-feministlikul ajastul?

Christian Veske: Kindlasti ei ela me post-feministlikul ajastul. Naiste staatusega seotud asjaolud on ühiskonnas päevakorras ka praegu.

Marion Pajumets: Miks mitte? Eesti naistel on valimisõigus juba peaaegu sada aastat, kõrgharitud naisi on palju rohkem kui mehi, naiste tööhõive, kusjuures täiskoormusega hõive, on väga suur, rasestumisvastased vahendid nagu ka abort, ka kvaliteetne lastehoid on kättesaadavad – kas feministlik võitlus pole juba ammu võidetud?

Christian Veske: Sa mainisid küll positiivset, kuid vaikisid maha valdkonnad, millega peab kindlasti tegelema, olgu naiste poliitilise esindatuse, naistevastase vägivalla või Euroopa suurima palgalõhega. Meeste upitamine naistest kõrgemale väljendub ka näiteks keeles: „esimehed”, „ärimehed” väljendavad suhtumist sugudesse.

Raili Marling: Täiendaksin veel Christiani loetelu tõsiasjaga, et naised käivad küll kõik tööl, kuid töö- ja pereelu ühitamise pinged ja kodutööd langevad samuti eelkõige naiste õlule ning selle topelttöökoorma taustal kordab meedia naistele, et tselluliidivabad reied on olulisemad kui mis tahes muud saavutused. Kusagile pole kadunud ka naiste keha kaubastamine – pigem on see intensiivsemgi.

Barbi Pilvre: Ajalugu pole teatavasti progress: kui miski on kunagi tehtud, ei tähenda see, et nüüd pole enam vaja midagi teha. Sookorda sekkumine õigluse huvides on pidev protsess.

Marion Pajumets: Kas mees saab sekkuda sellesse protsessi ja olla feminist? On neid, kes väidavad, et ei saa, sest mees pole läbi elanud allasurutust, mida on kogenud naised.

Christian Veske: Kui mehel on piisavalt empaatiat, siis saab.

Raili Marling: Kivinenud soolised arusaamad ei muutu enne, kui mehed pole dialoogi kaasatud.

Lauri Läänemets: See on väär arusaam, et mees ei ole kogenud allasurutust. Häda ongi selles, et näiteks Eestis uuritakse ja tegeletakse naiste küsimustega juba piisavalt palju, kuid meeste probleeme ei osata veel märgata. Iga inimene, sõltumata soost, võib kogeda allasurutust, diskrimineerimist, ahistamist jne ja paljudele meestele on see ka osaks saanud.

Karel Parve: Tõepoolest, mehed on traditsiooniliselt olnud pigem rõhuja rollis. Aga mehed pole mingi monoliitne grupp. Ka meeste seas on neid, kes on tundnud, et nad ei vasta mehe šabloonile (valgenahaline, heteroseksuaalne, cis-sooline). Isegi kui meeste tõrjutuse kogemust ei saa võrdsustada naiste kogemusega, võimaldab see neil siiski naisi mõista.

Raili Marling: Jah, mehed ja naised siiski ei ela erinevatel planeetidel.

Marion Pajumets: Aga siiski, kas feminism pole mitte loodud naiste poolt, naistest ja naiste jaoks? Kas end feministidena esitlevad mehed ei valluta tegelikult üht väikest territooriumi, mille lõid naised endile, trotsides vaeva? Kas enese feministina määratlemine on nendest meestest eetiline teguviis? Karel Parve: Feminism saab alguse väärtussüsteemist või maailmavaatest, mille kandvaks alustalaks on arusaam, et mehed ja naised on võrdsed. Pole vahet, kas sellise arusaamaga mehed määratlevad ennast feministideks, pro-feministideks, meninistideks või maskulinistideks.

Barbi Pilvre: See on pigem USA teema. Eestis pole pingutust ja trotsi seoses territooriumi loomisega olnud. Mingit trügimist pole, et kes saab feministiks. Muide, feminismist võidavad praegu kõige enam vahest reklaamibürood, kes mitmesuguse välisrahastuse toel teevad soolise võrdõiguslikkuse kampaaniaid. Osavad poisid, kes esinevad „feministidena”, ajavad „meie” võitluse vilju taskusse.

Raili Marling: Teoreetiliselt saan ma sellest debatist aru, aga minu arvates ei vii essentsialistlik segregatsioon kuhugi. Kui mees positsioneerib ennast feministina, meenutab ta meile, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on meie kõigi mure. Muidu me ei saagi kunagi lahti stamparvamusest, et naiste õigused on ainult naiste asi.

Marion Pajumets: Jätkuks on kohe hea teilt küsida: kas meesuuringud on teie hinnangul naisuuringutega samaväärne paralleel või alaliik?

Lauri Läänemets: Ma kardan, et praegu, vähemalt Eestis, on alaliik, sest meeste küsimustega tegeletakse peamiselt sellepärast, et seda on naisuuringute endi jaoks vaja. Ma loodan, et ühel päeval näeme ka soouuringute konverentsi, mis peegeldab tasakaalustatumat olukorda.

Christian Veske: Viimastel aastakümnetel on meesuuringud olulisemaks saanud. Tean, et USAs avatakse paari aasta pärast meesuuringute magistriprogramm.

Raili Marling: Minu hinnangul on need mõlemad soouuringute (gender studies) alaliigid ning leian, et mehi ja naisi tuleks alati uurida koos, sest kõigis ühiskondades on naiselikkuse ja mehelikkuse avaldused omavahel seotud ning nende lahutamine eri uurimisvaldkondadesse viib tähelepanu eemale n-ö suurest pildist ja sellega kaasnevatest ideoloogiatest. Samuti nagu me ei saa klassisüsteemi uurides vaadata ainult töölisklassi.

Marion Pajumets: See „töölisklassi” paralleel on vahva. Kas seda tuleks võtta nii, et naissugu on soosüsteemi töölis­klass või hoopis meessugu? Ja kumba sugu käsitleda „kodanlusena”? Muuseas, kas teile ei tundu, et Eestis on mees muutumas „nõrgemaks” või „õrnemaks” sooks? Näiteks tuuakse sageli meeste ja naiste haridustasemete erinevus.

Barbi Pilvre: Eks meestevahelised erinevused on ka väga suured. Enamik mehi ei ole üldse haavatavad, vaid meestel läheb väga hästi. Mehed domineerivad nii rikaste TOPis kui eluheidikute hulgas. Teaduste akadeemias ja maapoodide taga on mehed. Arvukas harimatu mass mehi on muidugi Eestis probleem. Kerge saak targematele meestele. Ilmselt Eestis siiski haridus ei maksa piisavalt, et suur osa mehi saavutab madala haridustasemega edukuse ja piisava raha. Vaatame näiteks töömeeste hinnataset. Mingit mandumist siin pole!

Marion Pajumets: Samas viitab meeste haavatavusele ka nende suhteliselt lühike oodatav eluiga võrreldes naistega, viletsavõitu tervis; kohtud määravad pärast lahutust hooldusõiguse isadele…

Lauri Läänemets: Nõustun, et Eesti mees on mõnes mõttes juba pikemat aega olnud nõrgem pool. Ühiskonnas hinnatakse mehi valdavalt nende edukuse, vapruse ja jõukuse põhjal. Tulemuseks on see, et mehed ei tunnista endale oma nõrkusi, ja see süvendab paljusid probleeme veel rohkem. Naised vähemalt teavad, mis on nende mured, ja tegelevad nendega, mehed mitte. Meeste probleemid on tõsine asi ja neist jagusaamiseks on vaja, et oma suhtumist muudaksid mehed, aga eelkõige naised, kes mehi „valesti” käituma motiveerivad.

Raili Marling: Paanika meeste nõrkuse teemal on ülepaisutatud, eriti kui vaadata Eesti võimukoridoridesse, kus domineerivad mehed, kes suunavad ühiskonda, kus teised mehed hammasrataste vahele jäävad. Ka arvamusküsitlused ning riskikäitumine näitavad „kõva” mehelikkuse domineerimist. Mina pigem ütleksin, et alternatiivsed mehelikkuse vormid (ma ei näe mingit põhjust neid halvustavalt „õrnadeks” nimetada) on meil vähe aktsepteeritud.

Christian Veske: Kindlasti ei ole ma nõus väitega, et meessugu Eestis mandub. See oleks liialt lihtsustatud. Pigem on probleemiks süsteem, mis toodab kihistumist selle erinevates vormides.

Marion Pajumets: Kas soovite kommenteerida Eesti meeste sperma kvaliteedi langemist viimastel aastakümnetel? Selle fakti on tuvastanud androloogid.

Barbi Pilvre: See on vist probleem kogu läänemaailmas. Ja see on seotud halva toidu ja vähese liikumisega, alkoholi ja tubaka tarbimisega. Seega, rangem alkoholipoliitika olgu meesõiguslaste teema number üks!

Marion Pajumets: Palun kommentaari ka ühele teisele uuele suunale, nimelt lõi Sotsiaaldemokraatlik Erakond hiljuti meesteühenduse – kuidas seda mõtestada?

Lauri Läänemets: Jah, meie meesühenduse loomisel on kaks eesmärki. Esiteks soovime rohkem tõstatada meeste hariduse-, tervise-, töö- ja pereprobleeme poliitilises debatis. Tihtilugu peetakse meeste küsimusi n-ö tugevama poole teemadeks, mis lahenevad iseenesest. Teiseks püüame võrdõiguslikkuse debatti rohkem tasakaalustada. Paljud näevad võrdõiguslikkust kui mingeid naiste nõudmisi. Meestel on siin ka sõna sekka öelda. Näiteks ei nõustu me arvamusega, et naine on parem lapsevanem kui mees.

Karel Parve: Iseenesest on huvitav see, et mitmete erakondade juures on naiskogud, nüüd siis SDE-l ka meeskogu, aga mitte ühegi erakonna juures ei tegutse meestest ja naistest koosnevat soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevat kogu.

Marion Pajumets: Ja kuidas kommenteerite selle organisatsiooni otsust pealkirjastada oma järgmine seminar „Kas Eesti mees on ajale jalgu jäänud?”?

Lauri Läänemets: Kui naise roll on viimasel sajandil palju muutunud ja sellele on ka pidevalt tähelepanu pööratud, siis see toob tahes või tahtmata kaasa meeste rolli muutumise. Vähemalt Eestis pole sellele piisavalt tähelepanu pööratud ja see tähendab konflikti: mees peab olema uues rollis, kuid teda hinnatakse vanade kriteeriumide järgi. Konverentsiga tahame öelda, et elutervema ühiskonna huvides on vaja tegeleda mehe ja mees olemise lahtimõtestamisega.

Raili Marling: Ajale ei ole jalgu jäänud Eesti mees, vaid domineeriv jäik mehelikkus.

Marion Pajumets: Mida oleks teie hinnangul meestele ja Eesti soosüsteemile praegu kõige rohkem vaja?

Christian Veske: Kindlasti on vaja tasakaalustatud arutelu ja rohkem avara mõttemaailmaga inimesi.

Raili Marling: Eesti soosüsteemile oleks hädasti vaja meeste (pro-)feminismi, sest maskulinismi on meil niigi palju ning selle lisandumine süvendaks ainult lõhet tänapäevase reaalsuse ja iganenud ideede vahel. Küsimus on selles, kas väike ühiskond suudab oma inimkapitali hästi ära kasutada ning tagada harmoonilise elukeskkonna nii naistele kui meestele. Antagonism pole lahendus.

Barbi Pilvre: Soolise võrdõiguslikkuse poliitika on mõnes mõttes rappa jooksnud ja tegeldakse soosüsteemiga, nagu see oleks mingi asi iseeneses. Soosüsteemile tuleks läheneda kaudselt, korraldada mõistlikumalt nt sotsiaalasjad, hoolitsustööd ühiskonnas (care work), siis on ehk ka sooliseks võrdõiguslikkuseks mingi alus loodud. Pole vahet, kes ennast kuidas tituleerib, kui tasuta hoolitsustöö koorem välistab naised avaliku elu võimumängudest ja tippkarjääriredelitelt.

Marion Pajumets: Ja lõpetuseks väike ennustamismäng – millal saab Eesti naissoost peaministri ja millal naissoost presidendi? Mis soost võiks olla järgmine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik?

Lauri Läänemets: Ma loodan, et järgmine volinik on mees. Meil on praegu kahjuks nii, et mehe väljaütlemisi võetakse mõnikord tõsisemalt. Kuna peamiselt on naised – ja vahepeal ka väga äärmuslikult – võrdõiguslikkuse eest seisnud, siis mehe eestvedamisel sellest teemast rääkimine aitaks sellele teistmoodi tähelepanu pöörata.

Barbi Pilvre: Mingitel põhjustel on sellised naised, kes oleksid võimelised Eestis peaministrirolli täitma, ennast sättinud Euroopa struktuuridesse. Ei usu, et see tendents pöördub.

Lauri Läänemets: Arvestades praegust olukorda, arvan, et naispeaministrit enne 2019. aastat ei tule ning presidendiga läheb veidi rohkem aega.

Christian Veske: Minu arvates on aeg ammu küps nii naissoost peaministri kui ka presidendi jaoks. Eestis leidub palju naisi, kes oleksid võimelised neid funktsioone täitma. Voliniku osas kehtib sama. Arvan, et on olemas ka suurepäraseid meeskandidaate.

Raili Marling: Ma tahan kokkuvõtteks veel rõhutada, et naiste rollid on tegelikult viimase 20 aasta jooksul tugevalt muutunud, meeste omad mitte. Ja isegi kui väga paljud mehed saavad kasu mehekesksest soosüsteemist, siis mitte sugugi kõik. On vale arvata, et mehed peaksid olema ükskõiksed naiste käekäigu suhtes – naised on ju meeste emad, abikaasad, õed ja tütred.

Vestlusringis osalejad ei väljenda oma tööandjate seisukohti.