Ületõlgitud “Carmina Burana”
Vägisi leitud riimid ja traditsiooni eiramine ei päästa luuleteksti.
Meum est propositium in taberna mori,
ut sint vina proxima morientis ori;
tunc cantabunt letius angelorum chori:
“Sit Deus propitius huic potatori.”
Archipoeta
Carmina Burana. Tõlkinud Mati Soomre. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 25.
Loomingu Raamatukogu on viimasel ajal ilmutanud tänuväärset huvi antiikkeeltest tõlgitud teoste avaldamise vastu. Pean seda väites silmas näiteks eelkokkuleppeid Tartu ülikooli klassikaliste filoloogidega Lukianose dialoogide ja Tacituse “Germania” eestindamiseks. Veel enne nende antiikautorite tõlgete ilmumist jõudis suve lõpul lugejateni kogumik eestindusi, mis tehtud hoopis hilisemal ajal ladina (ja keskülemsaksa ning vanaprantsuse) keeles kirja pandud tekstidest, mis kuuluvad vagantide luuleks kutsutava poeesia hulka. Tegemist on keskajal kõrgelt haritud vaimulike ja õpetlaste loodud ilmaliku luulega, enamasti pilkavas või mänglevas toonis kirjutatud armastus-, joogi- ja mängulauludega ning satiiridega religioossetel ja moraaliteemadel.
Eestikeelse tõlkeväljaande aluseks on valik vagantide luulet sisaldavast küllap tuntuimast kogust “Carmina Burana”. Valik pole juhuslik: tõlgitud on samad kakskümmend neli luuletust, mille helilooja Carl Orff valis välja oma samanimelise tuntud kantaadi jaoks. Väljaande kasutajana näib seetõttu olevat esmajoones silmas peetud muusikainimesi ning muusika(ajaloo)huvilisi. Luuletekstide esitamine paralleelselt ladina ja eesti keeles ning küllaltki mahukas “Carmina Burana” kirjanduslikku traditsiooni puudutav järelsõna professor Anne Lillelt (koos väga vajaliku märkusega väljendi carmina burana õige häälduse kohta!) lubavad samas väljaannet kasutada nii koolides kui ülikoolides ka kirjanduse õpetamisel. Ent just sellesama ladina- ja eestikeelse paralleelteksti tõttu, mis on ühelt poolt nii tänuväärne Orffi kantaadi ladinakeelset esitust kuulates ning mis teiselt poolt peaks olema ühe kõrgkvaliteedilise filoloogilise väljaande tunnuseks, tekib ilmselt vähemalt klassikalise filoloogia haridusega inimestel kummastus ladina keelest tõlgitud osade suhtes. Sest kuigi Eestis ei ole ilmselt palju neid, kes ladina- ja eestikeelset teksti tõepoolest paralleelselt loeksid ja naudiksid, ei saa seda lugejasgruppi siiski täiesti ignoreerida. Keskne küsimus sedaviisi lugedes on vähemalt minu jaoks see, kui kaugele võib tõlkija oma interpretatsiooniga minna, seda eriti olukorras, kus tõlge jääbki ainsaks tunnistajaks tõlkijapoolsest tekstimõistmisest, kuna kommentaari lisatud ei ole.
“Carmina Burana” ülevoolav tujuküllasus näib olevat ka tõlkijat mitut tüüpi üleinterpreteerimistele ning liialdatud tõlkevabadustele ahvatlenud. Esimene silmatorkav probleemide ring paistab olevat tekkinud soovist iga hinna eest eesti keeles kauneid riime leida. Arusaamatuim näide pärineb luuletuse “In taberna quando sumus” (“Kui me külakõrtsis käime”, lk 36 – 39) viiendast ja kuuendast salmist, kus tõlkel pole kõrvallehel trükitud ladinakeelse tekstiga kohati mingit pistmist. Kui ladinakeelses tekstis on joojate loetelus kas siis vastanduvate või astenduvate paaridena emand ja isand, sõdur ja kirikhärra, meeste- ja naisterahvas, ori ühes teenijatüdrukuga, agar ja laisk, tubli ja nurjatu, meelekindel (interpreteeritav ka paiksena) ja ringihulkuv, harimatu ja nõidumiskunstidesse pühendatu (viiendas stroofis) ning vaene ja haige, väljasaadetu ja kuulsusetu, poiss ja hallpea, piiskop ja ülemmunk, õde ja vend, vanamutt ja ema, naiste- ja meesterahvas (kuuendas stroofis), siis tõlkes on neist vastandlikest paaridest alles veel vaid neli: mees ja naine, agar ja laisk, õilis ja lurjus, taat ja naga; mõningase mööndusega ehk ka piiskop ja pastor. Ülejäänud paaridest on tõlkija valinud siis kas ühe liikme ja teise osas riimuvatest sõnadest lähtudes muutusi tehtud (nt sõduri ja kirikhärra vastandusest on saanud hoopis sõdur ja kapten) või siis täiesti tõlkimata jäetud (nt ori teenijatüdrukuga) ja omapoolse variandiga asendatud. Seeläbi on teksti lisandunud joodik, kaine, terve, mölder, pagar, karske, purjus, patune, vaga, isa, peigmees ja pruut. Originaalis kuuel erineval viisil väljendatud tugev rõhuasetus kummagi soo joomislembusele on tõlkes taandunud teiste näidetega samale mahulisele tasemele; kahju on viienda salmi lõpust kadunud võimaliku enesekriitilise viite vagus (‘ringihulkuja, vagant’) nagu ka harimatu ja haritu vastanduse väljajätmise pärast. Ebaõnnestunuima üleinterpretatsioonina selles loetelus mõjub topeltlisandus, et joovad ka kaine/karske ning purjus/joodik. On muidugi selge, kuivõrd keeruline on leida konkreetse eluala või -viisi esindajatele eesti keeles riimuvaid nimetusi, pakutud lahendus vajanuks aga kindlasti kommentaari või tõlkimispõhimõtete lühidatki tutvustust.
Teiseks on ülepakkuv tõlkimine viinud eestinduse kohati vastuollu traditsiooniga. Eriti jääb see kripeldama luuletuse “Fortune plango vulnera” (“Haavu, mis Fortuna lõi”, lk 10-11) avasalmi lugedes. Siin võtab luuletaja nelja värssi (5 – 8) kokku juba antiikajal levinud ettekujutuse juhusejumalanna (Occasio) kahepalgelisusest: laubal silmile langevad kiharad, kukal kiilas (“Mida loetakse, on tõsi: laubal on tal kiharad, ent selle järel tuleb enamasti kiilaspäine juhus.” – minu tõlge, K. V.). Juuksed laubal on selleks, et vastutulijat kokku sattudes riivata, paljas pealagi tagab, et juhust märganu seda tagantjärele enam kätte ei saa, sest millestki pole kiirelt liikuvat jumalust haarata. Laubale langev juus peab aga varjama ka juhuse nägu, et keegi teda ära ei tunneks. Lisaks sellele kuulus juhusejumalanna traditsioonilise pildi juurde asjaolu, et ta ligineb meile ja möödub meist joostes kikivarvul, (tiivad seljal ja jalgade küljes), hoiab käes raseerimisnuga ja sellel kaale, näidates, et ta võib lõigata teravamalt ja ebaõiglasemalt, kui keegi oodata oskab, ning et ta väljasirutatud nimetissõrm hoiatab tuleviku eest.1 “Carmina Burana” seekordses Mati Soomre eestinduses (“Tõsi on, mis lugeda: ees tal ilme vaga, juukseid oskab sugeda, pea ent kiilas taga”) on pilt moonutatud vaga ilme sissetoomisega. Motiivitraditsiooni veidigi tundes tekib küsimus, millise põhjendusega tavapäraselt varjatud näoga juhus/saatus nüüd äkki vaga ilmega lugejale vastu põrnitsema on sattunud. Tõlget ilma originaalita lugedes jääb tegelikult samuti mõistetamatuks, kuidas vagadus seondub juuste sugemisega.
Liialdatud tõlkevabadust on tõlkija endale lubanud lisaks teksti väänamisele riimide leidmise nimel ja vähesele traditsioonitundlikkusele ka ladina keele grammatikat eirates. Näite võib tuua eelpool osundatud kõrtsiluuletuse kolmandast ja neljandast salmist. Siin on tõlkija täiesti segi ajanud kaks arvsõnadega väljendatavat tasandit. Ühelt poolt praalib luuletaja, et esmalt (primo, v 17) juuakse veini maksmise nimel ja seejärel (post hec, v 20) elavate nimel; teisalt järgneb rida määrsõnalisi arvsõnu (semel kuni tredecies), mis vastavad küsimusele “kui mitu korda”? ja näitavad, kelle nimel mitu toosti öeldakse. Tõlkes on määrsõnalistest arvsõnadest üks kord, kolm korda jne saanud järgarvsõnad kolmas, neljas jne ja algne gradatsioon on täiesti kaduma läinud.
Kuna keskaegset ladinakeelset luulet on seniajani väga vähe eestindatud (loodetavasti parandab olukorda mõnevõrra Varraku kirjastuses ette valmistatav keskaja kirjanduse antoloogia), pälvib iga tõlge, eriti raamatuna ilmudes, paratamatult erilist tähelepanu. “Carmina Burana” puhul olnuks eespool loetletud probleemide vältimiseks küll olnud mõistlik lisaks üldtoimetajale ka latinistist toimetaja abi kasutada või, nagu “Carmina Burana” kogumiku mitmekeelsus ju eeldab, hoopis tõlkijate kollektiiviga koostööd teha. Praegu saab tõlkeväljaannet lugedes küll aimu vagantide luules valitsevaist emotsioonidest ja teemadest, ent kahjuks näib nende tekstide emotsionaalsus olevat liialt haaranud tõlkijat ennastki. Et vagantide luulet on eesti keelde võimalik vahendada siiski ka ületõlkimisele kaldumata, näitavad ehk kõige paremini tosin aastat tagasi avaldatud Urmas Tõnissoni tõlked (Akadeemia 1994, nr 1, lk 99 – 106). Liiane poleks Loomingu Raamatukogu väljaandes olnud ehk ka viide U. Tõnissoni tõlgetele lisatud järelsõnale (samas lk 107 – 117), eelkõige selles sisalduva “Carmina Burana” senise eestindustraditsiooni ülevaate tõttu.
1 Kokkuvõtvalt selle kohta nt: Horst Rüdiger, Göttin Gelegenheit. Gestaltwandel einer Allegorie. – 1966, Arcadia, nr 1, lk 121 – 166.