Läti Kultuurkapital ja eriolukord

Edgars Vērpe: „Lätis pole sellist „pead“, kes ütleks, et kultuurivaldkonnad, sõltumata sellest, kas suudavad tagada rahavoo, on tähtsad, sest loovad riigi kuvandi.“

DAIGA RUDZĀTE 

Läti Kultuurkapital asutati 1920. aastal kultuurifondi nime all ja taastati 1998. aastal paljuski Eesti Kultuurkapitali eeskujul. Praegu, mil erarahastus on peaaegu täielikult ära langenud, lasub just kultuurkapitalil kultuuri elushoidmisel suur vastutus. Läti kunstiportaali arterritory.com peatoimetaja Daiga Rudzāte  vestlus Läti Kultuurkapitali tegevjuhi Edgars Edgars Vērpega ilmus kunstiportaalis 17. IV.

Kas kriis on mõjutanud Läti Kultuurkapitali rahastamisprioriteete, ja kui, siis mil moel?

Prioriteete mitte, aga praegu on kardinaalselt muutunud meie töösuunad. Viimasel koosolekul töötasime välja kondikava, kuidas praeguses olukorras toimida.

Järgmise taotlusvooru tähtaeg kukub maikuus. Miks see tähtaeg on kriisiolukorras edasi tõstetud?

Seda tehti seepärast, et oleks aega erakorralises olukorras esitatavate projektide kavandamiseks ning valmistada ette taotluste esitamist üksnes e-keskkonnas. Meie elektroonilise taotlemise süsteem on ainult osaliselt valmis. Praegu on rutuga loodud ajutine platvorm.

Kultuurivaldkond, selles hõivatud inimesed ja asutused on surutud sügavasse kriisi. Kas seetõttu on suurendatud ka jagatavate toetuste kogusummat?

Rahastuse kogusumma on jäänud samaks. Läti Kultuurkapital viib aastas läbi kolm taotlusvooru, jagatavate toetuste kogusumma on umbes viis miljonit eurot. Suvises taotlusvoorus jagatakse alati kõige rohkem toetusi. Kui suvise taotlusvooru summasid veelgi suurendada, siis jääb sügiseks vähem raha. Eksperdid peavadki praegu otsustama, kas suviste toetuste kogusummat suurendada või mitte. Visuaalkunsti sihtkapitalile1 eraldati 2020. aastaks taotlusvoorude ja sihtprogrammide tarvis 958 880 eurot. Taotlusvoorude kaudu jagatakse 638 897 eurot. Esimeses taotlusvoorus toetati projekte 228 639 euroga, teiseks ja kolmandaks taotlusvooruks jääb 410 258 eurot.

Praegu ei ole päevakorras suviste toetussummade suurendamine, vaid see, kui sihipäraselt neid kasutatakse. Mõistagi on praegu kõik seiskunud. Suvises taotlusvoorus jagatava raha puhul lähtutakse juba ajast, et kultuurivaldkond on hakanud viirusest tingitud seisakust taastuma ning naaseb tasahaaval tavarütmi. Vähemalt ma loodan seda. Sestap peab olema täiesti selge, keda ja kuidas toetada. Arvan, et visuaalkunsti toetused peaksid minema stipendiumideks, et kunstnikel oleks võimalik elada ja luua. Iga valdkonna sihtkapital peab paika panema oma prioriteedid.

Edgars Vērpe: „Praegu ei ole esmatähtis mitte suviste toetussummade suurendamine, vaid kui sihipäraselt neid kasutatakse.“

Anrijs Požarskis / erakogu

Kas kultuurkapitali ekspertide otsused on objektiivsed?

Ekspertide otsused ei ole objektiivsed. Eksperdikomisjoni otsus on seitsme subjektiivse otsuse summa. Eksperdid peavad tundma oma sihtkapitali valdkonda ja selles tegutsejaid. Kunstis polegi ülepea objektiivseid kriteeriume, sest keegi ei suuda objektiivselt hinnata kunstiteost, mis ühele võib olla geniaalne, ent teisele täielik mõttetus. Või meeldida kõikidele ning olla ühtaegu täiesti keskpärane. Kultuurkapitali taotlusvoorudes ei hinnata juba loodud kunstitöid, vaid ideid, taotlusi. Mõni võib küll oma ideed ülimalt säravalt serveerida, ent ei suuda seda sama säravalt realiseerida. On sellised, kelle idee küpseb viljaks alles töö käigus, aga projekti kujul näib mannetu.

Hiljuti esitas Läti Kunstimuuseumi direktor Māra Lāce Läti kultuuriportaalis Arterritory.com järgmise mõtte: „Praegu on kultuurkapital ainuke ülioluline kultuuritoetusinstrument, mis on meile veel jäänud. Sestap lasub kultuurkapitali ekspertidel senisest veelgi suurem koorem ja moraalne vastutus. Nad peavad hoomama tervikut (mitte ainult seda, kuivõrd mingi taies/projekt on tähtis ühele autorile). Eksperdid peavad rohkem kui eales varem subjektiivsuse kõrvale lükkama, olema ettenägelikud ja kandma vastutust. Ekspertide juhtmotiiviks peaks saama solidaarsus.“2 Tema lausutu tõendab, et taotluste hindamisel ning rahastusotsuste langetamisel käib leeride võitlus. Kuidas sellest hoiduda?

Selle väitega ma täielikult ei nõustu, ent aeg-ajalt esineb probleeme mõnes sihtkapitalis. On väga halb, kui ekspert ei suuda sihtkapitalis töötades oma eelistustest üle olla. Need on halvad eks­perdid.

Muidugi on ebareaalne nõuda kunsti­projektide hindamisel täielikku objektiivsust. Aga kultuurimeedia väljaannete hindamisel suudetakse ju lähtuda kindlatest kriteeriumidest. Kui analüüsida 2018. aastast saadik meediaväljaannetele antud toetusi, siis selgub, et valdkondadevaheline sihtkapital3 on heldelt toetanud kõige erinevamaid väljaandeid, seevastu visuaalkunsti sihtkapitali strateegia on arusaamatu ja hägune. Mis või kes osutub nii erinevalt rahuldatud taotluste puhul kaalukeeleks? Kas sihtkapitalide eksperdid, portaalikülastuste või avaldatud algupäraste tekstide arv? Kas keegi ülepea märkabki mingeid erinevusi ning hindab tulemusi?

Raske vastata, kuna ma ei osale ühegi sihtkapitali hindamisprotsessis. Visuaalkunsti sihtkapitalis töötavad ühed inimesed, seevastu valdkondadevahelises sihtkapitalis sootuks teised. Nad peavad hindama väljaande osa valdkonna arengus, analüüsimises, kriitikas jne ehk kuivõrd konkreetne meediaväljaanne on valdkonnale vajalik. Ülesanne pole lihtne, peab ju otsustama, kui palju eraldada loometöö toetamiseks, kui palju institutsioonide toetusteks, kui palju meediaväljaannetele. Sihtkapitalide nõukogu määrab kindlaks proportsioonid. Kahjuks käib see iga sihtkapitali puhul eri moodi. Kultuuriministeerium moodustas just äsja töögrupi, kes valmistab ette kultuuri meediaväljaannete toetusmeetme. Isegi sellisel juhul on kriteeriumide suhtes konsensust raske saavutada. Ka seal, kus osalevad meediaväljaannete esindajad, seisab igaüks enda huvide eest, solidaarsusest ja ühise kasu nimel tegutsemisest on asi kaugel. See on ka kultuurkapitali sihtkapitalide probleem. Eelmise kriisi ajal olid sihtkapitalide eksperdid seisukohal, et kultuuri meediaväljaannete toetamine on väga tähtis ja nad püüdsid võimaluste piires neid elus hoida. Pea samaaegselt Läti Kultuurkapitali asutamisega olid tegevust alustanud paljud kultuuriväljaanded, kuna toonased eksperdid olid seisukohal, et valdkonnad vajavad oma väljaandeid, et nendeta pole võimalik. Siis jõudis kätte aeg, mil kultuuriväljaanded heitsid hinge just seetõttu, et olid tulnud eksperdid, kellel oli kultuurimeedia kaudu saadavast tagasisidest ükskõik. Ülepea oli neile ükskõik, mida nende kunstist arvatakse.

Läti kultuuri aastaid elujõulise ja tegusana hoidnud kultuurimetseenlus (ABLV pank,4 Boriss ja Ināra Teterevi fond5 ja Jānis Zuzāns6 on nüüdseks kokku varisenud. Kas näed viise, kuidas tekkinud olukorda riigi tasandil lahendada? Saksamaal tuldi välja väikeettevõtete ja vabakutseliste abipaketiga. Milline võiks olla Läti kultuuripoliitika n-ö Roosevelti plaan?

Praeguses olukorras, kus Läti Kultuurkapital on jäänud pea ainsaks kultuuri­toetusinstrumendiks (veel on kohalike omavalitsuste kultuurirahastus), on vastu võetud kummalisi otsuseid. See, et erasektor on kultuuri rahastajana paariks aastaks ära langenud, on minu arust valitsuse ränk möödapanek. Ettevõtetel pole annetuste tegemiseks mitte mingisugust motiivi. Muidugi tähendab see sedagi, et annetaja peab olema altruistlik, tal peab olema soov kunsti hüvanguks annetada. Annetamine pelgalt pakilistele ärihuvidele lobitegemiseks jätab kultuurivaldkonna tuulte loopida ja räsida. Kui täna, siin ja nüüd toimuvast rääkida, siis on tunne, et otsustajad peavad silmas üksnes makseid, ent mitte tervikpilti. Nad näevad, kust raha tuleb, kuhu liigub, aga ei suuda (või ei tahagi) näiteks näha kogu turismivaldkonna sidemeid kultuuriprotsessidega. Turismisektor on välja surnud ega paista, et midagi päästa tahetakse. Pigem kumab vastu suhtumine, et ise olete süüdi, kui sellises valdkonnas töötate.

Võimalikke instrumente on ju väga mitmesuguseid …

Esimene instrument on pea. Kui seda ei ole, siis teisi lihtsalt ei kasutata. Meil pole sellist „pead“, kes ütleks, et on valdkonnad, mis, sõltumata sellest, kas suudavad tagada käegakatsutavat või vahendatud rahavoogu, on ikkagi ülimalt tähtsad, sest nende eesmärgiks on kas või riigi kuvandi hoidmine.

Aga vahest on kultuurivaldkond ise süüdi, et on olnud riigiga läbirääkimistel liiga mannetu?

Ei arva, et kultuurivaldkond on mannetu. Ega praegune olukord sadanud ju üleöö kaela. Hulk aastaid on räägitud sellest, et seadusega tuleks kehtestada kokkulepitud protsent ehitustööde maksumusest kunstiteoste tellimiseks (protsendikunst – tõlkija märkus). Need, kes neid protsente jagavad, on huvitatud sootuks teistest asjadest. Protsendikröömikest janunevad kunstnikud – tolkaneid jutule ei võeta.

Praegune kriis võib isegi neile kunstnikele, kes on niigi harjunud kriisis elama, osutuda ülemäära karmiks proovikiviks, mida nad ei pruugi üle elada.

Ei tea … Viimase šokiannuse sain paar päeva tagasi, kui äsja määratud tehnokraadid7 jätsid Riia linna eelarvest välja välismaistele filmitegijatele ette nähtud tagasimaksesüsteemi.8 See on noahoop selga. Ning seda tegid kolm intelligentse välimusega noort. Kahjuks kinnitasid nad mu eelarvamust tänapäeva bürokraatide põlvkonna suhtes, kelle puhul on tegemist kitsa maailmapildiga diplomeeritud õnnetusehunnikutega. Nad ei suuda tabada seoseid. See on praeguse aja suur häda. Aga vahest on tegemist täiesti pragmaatilise otsusega, arvesse võttes, et niikuinii ei tule sel aastal midagi välja. Kui 1920. aastal asutati Läti Kultuurifond, praeguse Läti Kultuurkapitali otsene eelkäija, oli sõda just-just lõppenud. Valitses nälg, jänkid saatsid toidupakke, aga kultuurifond ikkagi asutati, et kultuuriinimestel oleks võimalik Euroopasse reisida ning näha, kuidas seal töötatakse. Stipendiumide najal sõitsid kunstnikud Pariisi ja Rooma töötama. Kultuurifondi esimesse nõukokku kuulus kolm inimest: Kārlis Ulmanis,9 Konstantīns Čakste10 ning tollane haridusminister Juris Plāķis.11 Nad mõistsid, et kultuur on noorele riigile eluliselt vajalik. Ehk isegi rohkem vajalik kui jänkide antud leib. Toona oli see arusaamine olemas, praegu kahjuks mitte.

Läti keelest lühendatult tõlkinud ja kommen­teerinud Hannes Korjus

1 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri ning kujutava kunsti ja rakenduskunsti sihtkapitalile vastavad Läti Kultuurkapitali puhul disaini ja arhitektuuri sihtkapital ning visuaalkunsti sihtkapital.

2 Daiga Rudzāte „Muuseum nullpunktis“. Jutuajamine Läti Riikliku Kunstimuuseumi direktori Māra Lācega. Avaldatud 7. IV Läti kunstiportaalis https://arterritory.com/

3 Selle vasteks võib Eesti kultuurkapitali puhul pidada kultuurkapitali nõukogu.

4 ABLV Banka oli 1993. aastal asutatud Läti kommertspank. 2006. aastal asutatud sihtasutus ABLV Charitable Foundation rahastas nüüdiskunsti- ja haridusprogramme, samuti kodanikuühiskonna programme. ABLV Banka probleemid algasid 13. II 2018. aastal, kui USA rahandusministeeriumi finantskuritegudega tegelev üksus FinCEN teatas, et kahtlustab panka rahapesus ning Põhja-Korea sanktsioonide rikkumises. FinCEN märkis, et ABLV võimaldas Põhja-Koreaga seotud ülekandeid pärast seda, kui 2017. aasta suvel hakkas kehtima nulltolerants selle riigi suhtes. Lisaks märgiti, et 90% ABLV klientidest oli kõrge riskiga ning huvitatud anonüümsusest.

5 2010. aastal asutatud Läti heategevusfond.

6 Jānis Zuzāns on Läti hasartmängufirma Alfor juhatuse esimees ja kunstitoetaja. Toetas igal aastal kunsti-ja kultuuriprotsessi umbes miljoni euroga. 20. III keelas Läti seim COVID-19 epideemia ajaks Zuzānsile kuuluvate traditsiooniliste kasiinode ja internetikasiinode tegevuse. Zuzāns teatas seejärel, et lõpetab kunsti- ja kultuuri toetamise.

7 Läti seim saatis 13. II keskkonna- ja regionaalarenguministeeriumi algatusel Riia linnaduuma (volikogu) laiali. Kuni Riia linnaduuma (volikogu) erakorraliste valimiste tulemusel uue linnavalitsuse ametisse kinnitamiseni juhib Riia linna seimi määratud ajutine administratsioon.

8 Filmivaldkonna tagasimaksefondid on teatavasti maailmas levinud. Eestiga sarnastel põhimõtetel toetavad filmitööstust pea kõik Euroopa Liidu liikmesmaad, samuti Põhja- ja Lõuna-Ameerika riigid.

9 Kārlis Ulmanis (1877–1942 Krasnovodski vangla). Läti poliitik, peaminister (1918–192) ja president (1936–1940).

10 Konstantīns Čakste (1901–1945). Läti õigusteadlane, poliitik ja vastupanuvõitleja. Suri 22. II 1945 teel Stutthofi koonduslaagrist Lauenbergi koonduslaagrisse.

11 Juris Plāķis (1869–1942). Läti koolitegelane, keeleteadlane ja Läti Vabariigi haridusminister (1920-1921). 1941. aastal küüditati Nõukogude Liitu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht