Kuritegu on olla haritud hesaari naine

Talibid ei taha, et maailm teaks, aga Afganistanis avaldavad nad hesaaridele ja šiiitidele üha tugevamat survet.

HILLE HANSO

Järgnev intervjuu on tehtud Pakistanis Peshawari linnas 23aastase naisega, kes põgenes Afganistanist Pakistani 2021. aasta septembris. Ta ei soovi oma nime avaldada, sest see on ohtlik.

Ehk räägiksite veidi oma taustast.

Olin Afganistanis ühest eraülikoolist saanud arvutiteaduses bakalaureusekraadi. Lõpetasin 2020. aastal ning sain tööd veebidisainerina. Pärast Kabuli langemist läks elu Afganistanis väljakannatamatuks. Meie organisatsioon läks keelu alla ning me ei teadnud, mida edasi teha. Taliban ei luba naistel kodunt väljas tööl käia ega üldse midagi teha. Nad ütlevad, et naised ei tohi väljas käia. Kui naine kõnnib üksinda tänaval, öeldakse: „Sa häbitu naine, sa oled kakskümmend aastat kõike teinud, nüüd enam ei tohi …“ Kui välja läheme, nõutakse aru: „Kus on teie mees?“

Kui ühtegi meest kaasas pole, siis pekstakse ja öeldakse: kui näeme teid jälle siin ilma meheta, laseme maha. Mul on tõesti raske, kuna ma olin näinud vaeva teistsuguste unistuste nimel. Unistan magistrikraadist ja tahan minna doktoriõppesse, et tagasi minna ja oma maa heaks tööd teha, eriti valdkonnas, kus neide on vähem – arvutiteaduses. Olin ülikoolis oma kursusel ainus naine, päeval töötasin ja õhtul käisin loengutel. Ma olin ainus naine, noormehi neli-viiskümmend. Pidin hariduse nimel palju pingutama. Olin just ametisse saanud, kui see kõik juhtus ja elukorraldus purunes.

Mul on veel üks mure, nimelt kuulun hesaari ehk hazara rahvusvähemusse, keda Taliban 20 aasta eest võimul olles tappis, kuna oleme hesaarid ja šiiidid. Talibid ei taha, et maailm teaks, aga Afganistanis avaldavad nad hesaaridele ja šiiiti­dele üha tugevamat survet. Seepärast pidingi Afganistanist lahkuma. Kuna mul isiku dokumente pole, pidin Pakistani tulema ebaseaduslikult. Läbitud maa-alad on kõik puštudega asustatud ning Talibani võimu all. Meid peatati igas kontrollpunktis ning et meid kontrollpunktidest läbi lubataks, varjasime nägu, kandes värvilist burkat või tšadorit.

Kui märgatakse, et need inimesed või perekonnad on hesaarid, öeldakse: „Minge Kandahari tagasi, minge oma provintsi, te ei tohi edasi minna.“ Ühtlasi nõuavad nad raha. Isegi mitte piiri ületamise, vaid lihtsalt Kandaharist Būldakisse mineku eest. Piiriületus oli nagu õudusunenägu. Öösiti, kui kõik meelde tuleb, ei saa ma üldse magada. Piiriületusel küsisid Pakistani ohvitserid, kas me oleme hesaarid ja mina vastasin „ei, me ei ole hesaarid“, kuna ma oskan urdu ja puštu keelt. Mul oli kaasas kaheksa-aastane õetütar, kes varjas oma nägu. Ta on veel laps. Ja ta pigistas tugevasti mu kätt ja palus, et ma lahti ei laseks. Ma palvetasin, et nad meid ei vahistaks.

Kui palju teile ja teie omastele Afganistanist lahkumine maksma läks?

Mul oli kaasas palju raha, olin välja võtnud oma säästud ning müünud raha hankimiseks kodust asju, aga üle piiri pääsesime ainult mina, õde ja õetütar. Ülejäänud perekond jäi teisele poole piiri maha. Saime üle piiri Chamanis – kaks naist ja laps. Me ei teadnud, kuhu minna, mida teha. Õnneks üks SIM-kaart töötas. Helistasin omastele ja leidsin kellegi, kes meid edasi viiks ja midagi korraldaks. Islamabadis oli sugulane, kes lubas paar päeva enda juures ööbida. Ent pass on ainult minu vanematel ja ühel õdedest. Kuna vanemad on haiged, ei saa nad Pakistani tulla. Teistel pereliikmetel passi ei ole. Nad peavad ootama, sest piir on kinni. Ma ootan neid järele. Ootan ja helistan neile. Õel pole mõistusega kõik korras. Ja minu väike õetütar tunneb emast puudust. Mõnikord ta nutab, asetab pea minu sülle ja küsib, millal vanemad üle piiri pääsevad. Ma ei oska vastata. Palun lihtsalt, et ta oleks kannatlik ja palvetaks, et nad pääseksid.

Kas te räägiksite veidi ka oma rahvast, hesaaridest?

Kuulun vähemusrühma, šiiitlike hesaaride hulka. Diskrimineerimist tuli ette ka Talibani võimuletuleku eel, ent meil oli vähemasti võimalik õigust nõuda. Nüüd, kui Taliban on pannud oma võimu maksma, ei tohi me valjusti õigust nõuda. Hesaarid on üks Afganistani vähemustest, keda ründavad arvukad terrorirühmitused, nagu šiiite üldse. 2018. aastal toimus mu töökoha lähedal plahvatus. Katus langes kaela ja palju inimesi sai surma. 2019. aastal toimus järjekordne plahvatus, terroristid pääsesid Kabuli ülikooli hoonesse. Mitu üliõpilast sai tõsiselt vigastada, neil ei olnud kuhugi minna, nad ainult seisid ja nutsid.

Selline olukord on meile tõeliselt ränk. Talibanil ja teistel terrorirühmitustel on midagi minu kogukonna, hesaaride vastu. Tänapäeval on Afganistanis hesaar olla kuritegu. Talibid ütlevad: „Meie võitleme kodumaa vabaduse eest. Ent teie, hesaarid, toetate võõramaalasi, kes meid tapavad ja hävitavad meie rahvast. Te olete saanud hariduse, teist saavad arstid ja insenerid. Nüüd on aeg käes maksta selle eest, mida te eelmise valitsuse võimu ajal tegite.“ Selles ongi probleem.

Talibani ametnikud räägivad, et uus Taliban on kaasav, hesaaridel on samuti õigused ning nad võivad ka valitsuses osaleda. Kas teie arvates tõesti nii juhtub?

Kõik ministrid kuuluvad Talibani, nende seas pole ühtegi hesaari või mõne muu Afganistani vähemuse esindajat. Talibid üksnes teesklevad, ütlevad ÜRO-le, rahvusvahelistele organisatsioonidele, et rahvale antakse õigused, et luuakse kaasav valitsus … Afganistanis elades tuntakse hirmu. Olen kogenud armutut rassismi. Nad ütlevad, et kui rahvusvahelised organisatsioonid on neid tunnustanud, teevad nad hesaaridele lõpu peale. Olen seda oma kõrvaga kuulnud, see oli võigas ja õudne.

Meid tahetakse tappa, aga nii, et sellest väljaspool teada ei saadaks … Afganistanis on kõik piiratud: sõnavabadust ei ole, Taliban kontrollib kõike. Talibani vastu ei tohi enam midagi öelda. Kui ütleme, otsivad nad meid üles ja teevad lõpu peale. Mõne päeva eest kuulsin, et ühele ministeeriumis töötavale naisele tuli Taliban järele, võttis ta kinni ning kogu pere samuti. Sugulastel pole nende olukorrast midagi teada.

Kui oleksite Afganistani jäänud, siis millised oleksid teie väljavaated 23aastase noore haritud naisena, kes oskab keeli?

Üks häda on, et kuulume vähemusse, teine häda on tõepoolest see, et meil on haridus. Nüüd on meile kõik keelatud. Talibid ütlevad meile: „Teil pole õigusi.“ Naistel pole õigusi, ent ametlikult, televisioonis või rahvusvahelises meedias lubatakse: „Me anname naistele õigused. Anname neile midagi, oodake.“ See on nagu varem 20–25 aasta eest. Nad lubavad naistele koole avada. Naised oodaku viis aastat. Naised ootavad, aga koole lahti ei tehta. Afganistani naised ja tüdrukud ootavad, millal neile võimaldatakse haridust ja tööd. Neile öeldakse: „Oodake, see võtab aega.“ Viis, seitse kuud on möödas. Millal koolid lahti tehakse, millal meid tööle lubatakse?

Arvan, et kõik jääb keelu alla. Talibid kõigest teesklevad, et nad teevad midagi. Seda, mis Afganistanis tegelikult toimub, ei tea keegi. Afganistani ei lubata kedagi, isegi mitte rahvusvahelisi organisatsioone koguma teateid, mis toimub külades ja kõrvalistes paikades. Talibid näitavad maailmale ettekandeid, mille nad on kokku võltsinud. Nemad otsustavad, mis on hea, mis halb. Praegu Afganistanis töötavad teletöötajad kardavad kõik Talibani. Kui nad intervjueerivad kedagi, siis kõigepealt hoiatatakse inimest, et ta ei tohi Talibani vastu midagi öelda. Kui midagi vastalist öeldaksegi, lõikavad välja. Seda ei lubata avaldada ega teles näidata.

Me viibime Peshawaris. Praegu on siin arvukalt hesaare, paljudel tuli hirmus ja teadmatuses lahkuda, nagu te kirjeldasite. Milline on teie olukord siin Pakistanis?

Meie kogukonna olukord Pakistanis sarnaneb katastroofi või millegi veel hullemaga, sest igal perekonnal, keda olen siin kohanud, on vaimse tervise probleeme. Nad on masenduses. Kui nad taipavad, et lastega võib kõike juhtuda, ei julge nad majast lahkudagi. Kardetakse, et talibid tulevad meid tapma. Mina kannatan samuti masenduse all. Tulevik on ebaselge. Mul oli tööd, mul oli unistusi, ma tegin oma unistuste nimel tööd, et saada selleks, kes ma olen. Aga nüüd on kõik kasutu, siin ei suuda ma ennast ega oma perekonda aidata. Samal ajal tuleb hesaare Peshawari iga päev juurde. Nad teavad, et kui praegu sooritab Taliban kuritegusid salaja, siis mõne aja pärast teeb ta seda avalikult. Afganistanis pole kedagi, kes neid peataks või nende üle kohut mõistaks.

Millised on teie seadustest tulenevad võimalused Pakistanis midagi põgenikuna peale hakata?

Põgenikuna pole meil Pakistanis mingisuguseid seaduslikke võimalusi.* Meil ei lubata tööd teha. Avalikke teenuseid pole meil lubatud kasutada, siin ei tohi me isegi metroos sõita. Meile öeldakse, et metrookaart maksab pakistanlasele sadu ruupiaid. Aga põgenikelt võetakse kaks korda rohkem. Ei rahuldata isegi meie põhivajadusi, kui midagi tõesti tarvis on. Näiteks, kui lapsed või me ise jääme haigeks. Talv on tulekul, aga meil pole talverõivaid. Siin on kõigil jube … Pakistani valitsus ei paku abi. Pole ühtegi asutust, kes tahaks meiega tegemist teha. Ametnikud ütlevad vastu: „Miks te tulite, me ei tahtnud teid. Me ei palunud teil siia tulla.“ Eriti just hesaaridel pole mingeid valikuid, tuleb kõigega leppida.

Oleme kuulnud, et kui inimestel oli Afganistanis finantsvarasid, panga­arveid, sääste, siis enam nad oma rahale ligi ei pääse.

Jah, neil, kellel oli Afganistani pankades sääste, ei pääse neile Pakistanist ligi. Ja ilma finantsabita on meil siin tõesti raske. Igaühel … Minu isa on haige, ent kui ta tuleks, ei saaks me riigihaigla poole pöörduda, sinna teda ei võetaks. Peaksime ta erakliinikusse viima, aga siis tuleb kaks korda rohkem maksta ja seda me ei suuda. Tuleb oodata, kuni ta saab kodumaal ravi või mõni organisatsioon appi tuleb.

Millised õigused ja võimalused on Pakistanis töötamiseks?

Praegu võrduvad töövõimalused põgenikele nulliga. Ma ei ole märganud, et siin saaks head tööd. Ja vabadus töötada … Päeval ei saa tööd teha. Õhtusel ajal saab, sest politsei ei käi siis ringi. Kui põgenikud päeval tööd teevad, tuleb politsei kimbutama või raha nõudma. Peret saab toita vaid juhutööde tegemisega. Ma pöördun rahvusvaheliste organisatsioonide poole, kes saaksid seda kogukonda kuidagi aidata. Kõik põgenikud vajavad tõesti Pakistanis abi, hesaaridel on rohkesti probleeme. Afganistanis pole meil kusagile minna ja väljaspool Afganistani …

Meie räägime enamasti pärsia keelt, ent siin kõneldakse urdu ja puštu keelt. Meil on suhtlemisraskusi. Kui poodi läheme ja tahame midagi osta, nõutakse meilt kaks korda rohkem raha. Poodnikud lausuvad: „Kui osta ei jaksa, minge välja mu poest.“ See on solvav. Need inimesed, ma arvan, on enesest lugupidamise kaotanud. Kunagi oli meil Afganistanis hea elada, hea rahaline seis, aga nüüd on kõik teisiti. Me ei tea, kuidas see teekond lõpeb, meie tulevik on tume.

Mis on teie sõnum maailmale? Need, kes seda intervjuud loevad, mida nad võiksid teada?

Kõigepealt meeldiks mulle, kui rahvusvaheline üldsus ja teiste riikide valitsused ei tunnustaks Talibani valitsust. Kui neid ametlikult tunnustatakse, teevad nad mida tahavad ja keegi ei saa teada. Afganistanis mõrvatakse iga päev, aga keegi ei tea sellest. Teiseks: aidake vähemasti Pakistani ja Iraani läinud põgenikke. Me tõesti vajame abi ja toetust. Aidake meil vähemasti põhiteenuseid saada või viige meid ohutusse kohta, kus meil oleks tulevikku. Siin meil tulevikku pole ja me ei tea, mida teha. Meil pole siin õigusi, inimõigusi. Meid koheldakse, nagu oleksime loomad. See on solvav. Oleme samuti inimesed, me ei taha põgenikud olla, me ei taha, et meid põgenikeks nimetataks, aga see on paratamatus, oleme sundseisus. Pidime oma maalt lahkuma, et vähemasti ellu jääda. Et võimaldada endale ja oma lastele turvaline tulevik.

Tõlkinud Andreas Ardus

* Pakistan on sundrände tõttu riiki sisenevaid afgaane aastakümneid vastu võtnud. See on üks maailma kõige pikemaajalisemaid pagulaskriise. Valitsuse hinnangul on Pakistanis umbes 1,4 miljonit registreeritud pagulast ja kokku 3,5 miljonit ümberasustatud afgaani. Pärast hiljutist Talibani võimuletulekut on Pakistan uusi Afganistanist saabujaid tagasi tõrjunud, karmistades piiriületusnõudeid ja saatnud riigist välja inimesi, kes on piiri ületanud viisata (tasub silmas pidada, et suurele osale Afganistani kodanikest ei olegi kunagi passi väljastatud). 2021. aastal jõudis lõpule umbes 2600 km pikkune piiritara ehitus ning palju afgaane saadetakse tagasi piiridelt, mida nad varem hõlpsasti ületasid. Ametlik seisukoht ja poliitika uute põgenike osas Pakistanil seni veel puudub ja see paneb need inimesed erakordselt keerulisse ning ebaturvalisse olukorda. H. H.