Kuidas Taani oma lipu sai ja mis rolli muistsed eestlased selles mängisid

Mihkel Mäesalu

Eesti lugeja on harjunud siinmail XIII sajandi algul toimunud sündmuste kajastamisega Põhja-Saksa päritolu ristisõdijate ja misjonäride ettevõtmisena, milles Taani kuningal ja kirikul oli pigem teisejärguline roll. See Henriku Liivimaa kroonika loodud narratiiv on ajalookirjutuses niivõrd juurdunud, et kogu sündmustikku ongi valdavalt kajastatud kas Saksa ristisõdijate1 või oma poliitilist ja religioosset ise­olemist kaitsnud muistsete eesti rahvaste vaatepunktist.2 Eesti ja Taani teadlaste koostöös valminud „Taanlaste ristisõda Eestis“ avab seega sündmustiku otsekui „vabastatuna“ kroonik Henriku loodud mallidest, seades fookusesse hoopis Taani ristisõja Eesti aladele ja jättes Riia sakslased suuresti statistide rolli.

Raamatu autorid on väga elegantselt lahendanud ka käesoleval kümnendil korduvalt arutelu alla tulnud küsimuse, millisest vaatenurgast ikkagi Läänemere ristisõdasid käsitlema peaks, avades sündmusi lugejale vaheldumisi nii Taani kui ka muistsete eestlaste perspektiivist. Eriti oluline on see multiperspektiivsus just Taani publiku silmaringi avardamiseks (raamat ilmus korraga nii eesti kui ka taani keeles), sest seni on nad saanud nende sündmustega tutvuda üksnes Taani kuninga ja kiriku vaatenurgast. Kui varasemale ajaloopildile oli omane range vastandus paganlike eestlaste ja ristisõdijate vahel ning kõiki ristiusustajatega koostööd teinud kohalikke sildistati kollaborantideks, siis siin pööratakse palju tähelepanu koostööle ja lepingulistele suhetele Eesti ala ülikute ja Taani kuninga vahel.

Lisaks multiperspektiivsusele on raamat ka interdistsiplinaarne, koondades samade kaante vahele arheoloog Marika Mägi, kirikuloolase Carsten Selch Jenseni, kunstiajaloolase Kersti Markuse ja ajaloolase Janus Møller Jenseni uurimis­tulemused. Kuigi üksikutel peatükkidel ja alapeatükkidel on oma autorid, haakuvad nende tekstid oma­vahel niivõrd hästi, et tulemuseks on terviklik käsitlus. Ainult Janus Møller Jenseni kirjutatud alapeatükk „Legendist rahvusmüüdini“ (lk 192–209) mõjub ülejäänud raamatust eraldiseisva võõrkehana.

Eesti lugejana tundus mulle esmapilgul mõistetamatu, miks lõppeb raamat Taani ristisõjast Eestisse võrdlemisi pika ülevaatega Taani lippu Dannebrogi ja sellega seotud legendide ajalukku keskajast kuni XIX sajandini, millest 1219. aastal Valdemar II ja eestlaste vahelise lahingu ajal taevast alla langenud lipu legend moodustab üksnes väikese osa. Alapeatüki kohasus muutub mõistetavaks alles siis, kui panna tähele, et raamatu taanikeelne pealkiri on „Kuidas taanlased Dannebrogi said“.3 Ilmselgelt seostuvad Taani publiku jaoks Valdemar II ristiretked Eesti aladele esmajoones Dannebrogi legendiga.

Põhiraskus olustikul, ühiskonnal ja ideoloogiatel

Klassikalisel sündmuste ja poliitiliste suhete ajalool on raamatus pigem teise­järguline koht. Põhiraskus on seatud olustikule, ühiskonnale ja ideoloogiatele. Raamat algab ülevaatega ristisõja ideoloogiast XII–XIII sajandi Taanis ning ristiretkede sõjalisest aspektist tolle aja Läänemere idakaldal. Põgusalt puudutatakse ka toonaseid Taani kuningaid ja nende domineerivat positsiooni Läänemere maades. Ülevaade Taanist on väga selgelt ristisõja teema poole kaldu ning kõigest muust, eriti Taanis X-XIII sajandil ristiusu vastuvõtmise ja „euroopastumise“ tagajärjel toimunud ühiskondlikest muutustest, ei leia raamatus sõnagi. Kui Taani lugejalt võib ju eeldada omaenda ajaloo tundmist, siis Eesti lugeja jaoks oleks detailsem sissevaade tolleaegsesse Taani ühiskonda olnud vägagi tervitatav. Vabatahtlikult ristiusu vastu võtnud piirkonnana oleks Taani pakkunud head võrdlust sunniviisilisele ristiusustamisele ja selle tagajärgedele. Eriti võttes arvesse tõika, et raamatu viiendas peatükis kajastatakse Eesti aladel ristiusustamisega kaasnenud ühiskondlikke muutusi väga detailselt.

Teine peatükk kirjeldab kompleksselt Eesti olusid vahetult enne risti­sõdade algust, hõlmates nii ühiskondlikku olukorda, võimuteostust, kaubandust, sõjandust kui ka usuelu. Just seesugust tervikkäsitlust oleks oodanud ka Taani kuningriigi puhul. Muinasaegse ühiskonna käsitlus Marika Mägi sulest vastandub varasemale rahvuslikule (võiks ka öelda Enn Tarvellikule) nägemusele4 egalitaarsest talupojaühiskonnast. Praegusel ajal on Eesti arheoloogid veendunud, et muinasajal juhtisid siinset elu ülikusuguvõsad, kes domineerisid oma sõjalise kaaskonna, jõukuse ja ühiskondliku positsiooni toel ülejäänud ühiskondlike gruppide (näiteks talupoegade ja käsitööliste) üle. Mägi kuvand eristub teiste arheoloogide omast selle poolest, et rõhutab eliidi võimuteostuse korporatiivsust.

Naiste kaalukas roll võimuteostuses

Teisisõnu valitsesid just suguvõsad, mitte üksikisikud, ning naistel oli võimuteostuses vägagi kaalukas roll. Uudsena mõjub ka tolleaegse Eesti ala poliitilise eliidi integreeritus ülejäänud Läänemere piirkonnaga, kus kauplemise ja sõjapidamise kõrval sõlmiti ka kokkuleppeid ja liidusuhteid. Näiteks olid saarlased XII sajandil liidusuhetes Rootsi kuningaga ning neil oli lepingutel põhinev rahumeelne läbisaamine Ojamaaga. Ka kristlus ei olnud 1200. aastal Eesti aladel sugugi tundmatu nähtus, kuigi oletustesse kirikute või kabelite olemasolust tolleaegses Eestis peaks siiski suhtuma teatava skepsisega. Igal juhul ilmneb, kuivõrd ekslik oli eelmisel sajandil Eesti ajalookirjutuses levinud kuvand rahvusvahelises isolatsioonis elanud muistsetest eestlastest, kellele ristisõdijate ja misjonäride saabumine tuli täieliku üllatusena.

Ülejäänud raamatus vahelduvad Taani ja Eesti perspektiivid juba peatükkide sees. Carsten Selch Jensen annab ülevaate misjonitööst ristisõja kontekstis, rõhutades, et siinsetele inimestele tähendas ristiusu vastuvõtmine ka poliitilist allutamist võõrvõimudele, mis ei pruukinud sugugi olla ristiusustamist soodustav nähtus. Vägivaldse ristiusustamise võimupoliitilised aspektid, seda küll üksnes saarlaste perspektiivist, toob esile Marika Mägi, kes maalib laiemale lugejaskonnale ilmselt harjumatuna mõjuva pildi Läänemere maade võimumängudes enam-vähem võrdse partnerina tegutsenud saarlastest. Seejuures mängisid Taani kuninga ja saarlaste vahelise suhtluse juures sõja ja rivaalitsemise kõrval olulist rolli omavahelised kokkulepped ning näib, et 1220. aastate keerulistes poliitilistes oludes võis vähemalt osa Saaremaa eliidist pooldada alistumist kuningas Valdemar II-le, lootuses säilitada teatav autonoomia. Taani kuningas oli ju oma lääneslaavi vürstidest vasallidele Läänemere lõunakaldal jätnud suhteliselt laialdase iseolemise ning vähemalt Rügeni vürstil oli ka teatav mõjupositsioon Taani poliitilises elus.

Kersti Markus käsitleb taanlaste tegevust laiemalt, osutades Taani kuningate ja eriti Hvide ülikusuguvõsa huvidele Läänemere idakalda kauplemis­keskuste vastu. Nii demonstreerib ta Taani kaupmeeste kohaolu Väina jõe kauplemiskeskustes juba XII sajandi lõpus ning väidab, et esimese katse Tallinnas tugipunkti rajada tegid taanlased juba 1206. aastal. Markuse oletust, et Eestimaa piiskop Theoderichi ei nimetanud 1211. aastal ametisse mitte Riia piiskop Albert (nagu tõdeb kroonik Henrik), vaid hoopis Lundi peapiiskop Anders Sunesen, ei saa ometigi tõsiselt võtta. Nimelt esineb Theoderich viimast korda Daugavgrīva kloostri abtina ühes 1211. aastal Riias välja antud ürikus ning tema esmamainimine Eestimaa resp Lihula piiskopina leidub ühes teises samal aastal Riias valminud ürikus.5 Lk 125 mainitud keiser Otto IV ürik ei saa olla piiskopkonna esmamainimine, sest ürik ei pärine mitte 1211. vaid hoopis 1212. aastast ning teave piiskopkonna olemasolust jõudis keisri kõrva kahtlemata Mõõgavendade ordu saadiku, mitte Taani kuninga kaudu.6 Niisiis toetavad dokumendid täielikult kroonik Henriku väidet, et Eestimaa piiskopkonna asutas Riia piiskop Albert.

Problemaatiline on ka konstruktsioon Lihula vallutamisest Rootsi kuninga poolt 1220. aastal kui Taani kuninga ja Lundi peapiiskopiga koordineeritud ettevõtmisest. Teadaolevalt püüdsid Valdemar II ja Anders Sunesen allutada endale mitte üksnes Eesti alasid, vaid saavutada ülemvõim ka Riia kiriku ja Mõõgavendade ordu üle. Sellest vaatenurgast jääb täiesti arusaamatuks, miks pidid nad vabatahtlikult tooma oma huvipiirkonda Rootsi kuninga ja kiriku näol ühe potentsiaalse rivaali. Pigem toimus Rootsi kuninga ristiretk ikkagi konkurentsis Taaniga ning tõsiasja, et saarlaste poolt võidetud rootslased pagesid Tallinna, võib selgitada pigem tõigaga, et tegemist oli geograafiliselt Lihulale kõige lähemal asunud kristliku võimukeskusega. Ka kroonik Henriku teade, et taanlased matsid saarlaste käte läbi langenud rootslased maha, ei osuta mitte koostööle kahe kuninga vahel, vaid taanlaste püüdlusele võtta Lihula ümbrus hoopis enda võimu alla.

Erilist tähelepanu on raamatus pälvinud Lyndanise ehk muinasaegne Tallinn, mille käsitlus Marika Mägi sulest erineb märgatavalt äsja ilmunud „Tallinna ajaloo“ esimeses köites leiduvast.7 Peamiste erinevustena pakub Mägi välja, et Lyndanise muinaslinnus ei asunud mitte Toompeal, vaid hoopis Tõnismäel ning Toompeal olevat olnud hoopis muistsete eestlaste pühakoda. Kahjuks on mõlema hüpoteesi allikaline tugi niivõrd nõrk, et neid oletusi on olemasolevate arheoloogiliste ja kirjalike allikate valguses raske omaks võtta. Ka meie senised teadmised muistsete eestlaste usuelust osutavad pigem metsade ja allikatega seotud looduslike püha­paikade austamisele, mitte mägedele rajatud pühakodadele.

Seevastu peab täielikult nõustuma Kersti Markuse seisukohaga, et Taani kuningal oli algusest peale plaanis rajada Tallinnasse linn, millest pidi saama nii administratiivkeskus kui oluline kaubalinn. Sai ju Tallinnast 1219. aastal ka Lundi peapiiskopile alluva piiskopi residents ning keskajal oli tavaks, et piiskopkonna keskused paiknesid pea eranditult linnades. Lõviosa kujuneva Taanilinna elanikest moodustasid muide kohalikku päritolu inimesed, kellele sekundeerisid sisserännanud kaupmehed.

Ilmselgelt seostuvad Taani publiku jaoks Valdemar II ristiretked Eesti aladele esmajoones taevast alla langenud lipu legendiga. Christian August Lorentzen. Legend Taani lipu Dannebrogi taevast alla langemisest Eestis Lindanise lahingu ajal 1219. aastal. Õli, lõuend, 1809. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Pressifoto

Muinaseestlastega sõlmitud kokkulepe

Carsten Selch Jenseni äärmiselt detailne käsitlus Valdemar II juhitud Taani ristisõjavägede maabumisest Tallinna lahes 1219. aasta suvel ja järgnenud Lyndanise lahingust eestlastega toonitab taas läbirääkimiste ja rahumeelsete suhete olulist rolli toimunus. Jensen on veendunud, et Taani väed said rahulikult maabuda üksnes varem muinaseestlastega sõlmitud kokkuleppe tulemusena ning taanlaste laagrisse asumise järel alustati juba pikemaid läbirääkimisi tulevaste võimuvahekordade ja kristluse vastuvõtmise üle. Läbirääkimiste käigus olevat aga muinaseestlaste meelsus muutunud, nii et nad otsustasid ootamatult rünnata sõjaliseks kokkupõrkeks valmistumata Taani kuninga sõjalaagrit. Valdemar II võiduga Lyndanise lahingus lõpeb ka sündmustelooline ülevaade tema risti­retkest Eesti aladele. Jääb mulje, justkui oleks sellega vähemalt Põhja-Eesti elanike edasine saatus otsustatud ning Rävala, Harju, Viru, Järva ja Läänemaa vallutamist taanlaste poolt mainitakse justkui möödaminnes.

Niisiis keskendub sündmustelugu eelkõige Lyndanise/Tallinna ning Saare­maa ja Läänemaaga seotule. Täielikult jääb käsitlemata Lõuna-Eesti, mis on raamatu fookust arvestades täiesti arusaadav. Siiski oleks siinkirjutaja oodanud, et raamat Taani ristisõdadest Eestisse sisaldaks ka sündmusteloolist ülevaadet Taani ristisõdijate ja misjonäride tegevusest mandril pärast 1219. aastat. Isegi muinaseestlaste ülestõusu Taani kuninga ja Mõõgavendade ordu vastu talvel 1222/1223 ning Eesti alade tagasivallutamist järgnevatel aastatel ei pidanud autorid piisavalt oluliseks, et neil pikemalt peatuda. Rääkimata juba Taani kuninga ja kiriku konfliktist Riias baseerunud Saksa ristisõdijatega, täpsemalt Riia piiskop Alberti, Lihula (hiljem Tartu) piiskop Hermanni ning Mõõgavendade orduga. Kuuluvad ju nii vastristitute väljaastumised ristiusustajate vastu kui ka ristisõdijate omavaheline võimuvõitlus vaieldamatult ristisõdadega kaasnenud nähtuste juurde ja on igas ristisõdadest kirjutatud raamatus kindlasti omal kohal.

Tähelepanuta jääb ka Taani kuningaga tihedalt seotud Saksa ja Vendi ülikute osalemine Riiast lähtunud risti­sõjas. Aastatel 1217-1218 viibis Riias ristisõdijana Orlamünde krahv, Lauenburgi Albrecht, kes oli Taani kuninga asehaldur Holsteinis, ning aastatel 1218-1219 kuninga vasall, Mecklenburgi härra Heinrich Borewin – mõlemad viisid Riia ristisõdijate väed Loode-Eestisse, Borewin isegi Tallinna lähedusse. Seejuures on täiesti võimalik, et eel­kokkulepped, mis võimaldasid Valdemar II laevastikul 1219. aastal Tallinna lahes ilma vastupanu leidmata maabuda, sõlmitigi sama aasta algul kuninga vasalli Heinrich Borewini poolt.

Raamatu kõige nõrgemaks osaks võib kahtlemata pidada lühikest ülevaadet 1346. aastani kestnud Taani võimu­perioodist Põhja-Eestis, mis annab edasi XIX sajandi baltisaksa ajaloolaste narratiivi Põhja-Eesti pea täielikust integreeritusest ülejäänud keskaegse Liivimaaga ning väga nõrku sidemeid Taani kuninga ja riigiga. Ometigi ei ole see hinnang etteheiteks peatüki autorile Carsten Selch Jensenile, vaid osutab pelgalt kurvale tõsiasjale, et pärast XIX sajandit ei ole ajaloolased Taani perioodi Põhja-Eestis süvitsi uurinud.

Talupojakultuur oli kogu Euroopas regionaalse iseloomuga

Kohane on lõpetada ülevaade raamatust Marika Mägi alapeatükiga ristiusustamise tagajärjel Eesti aladel toimunud ühiskondlikest muutustest. Mitme muinas­linnuse kasutusse jäämine veel XIV sajandil osutab, et vähemalt osal siinsetest muistsetest ülikutest õnnestus säilitada oma sotsiaalne positsioon ka Taani kuninga võimu all. Kirjalike allikate nappus jätab samas lahtiseks, kuivõrd suure osa Taani kuninga vasallidest Põhja-Eestis moodustasid kohalikud muinas­ülikud. Mägi on veendunud, et kindlasti oli neid rohkem kui 10%, kuid kuna saksa- ja skandinaaviapäraste kristlike nimede kasutuselevõtt kohalike ülikute poolt on äärmiselt tõenäoline, siis ei saa vasallide etnilise tausta määramisel toetuda pelgalt nende nimedele. Muid allikaid meil kahjuks ei ole ja nii jäämegi oletuste juurde.

Samuti on täiesti võimalik, et Saksa ja Taani aladelt sisse rännanud alam­aadlikud abiellusid siinsete ülikusoost naistega, kuid ka sel puhul jätavad allikad meid kahjuks ilma konkreetse tõendus­materjalita. Arheoloogiline aines võimaldab siiski teataval määral jälgida kristliku misjonitöö edu. Matusepaigad ja matusekombed osutavad vähemalt kristluse põhitõdede järk­järgulisele omaksvõtule maaelanike seas, samas kui kirjalikud allikad viitavad kiriku raskustele maaelanikkonnale selgitamisel, et näiteks abielu on kiriklikku sfääri kuuluv nähtus, laulatamine peaks toimuma kirikus ning lahutamine ei ole kristlasele kohane. Seejuures peab meeles pidama, et „euroopastumine“ mõjutas keskajal eelkõige ülikute ja linna­elanike eluolu ja tavasid, samas kui talupojakultuur oli kogu Euroopas tugevalt regionaalse iseloomuga. Selles mõttes ei erinenud keskaegne Eesti sugugi nii väga teistest ladinakristlikest aladest.

Ladusalt ja laiale lugejaskonnale arusaadavas sõnavaras kirjutatud raamat on varustatud rikkalike illustratsioonide ning sisukate kaartide ja skeemidega. Suure osa illustratsioonidest moodustavad kaadrid kahest dokfilmist: „Pöide, vaikiv tunnistaja“ (Eesti 2012) ning „Baltu Ciltis / Baltic Tribes – Last Pagans of Europe“ (Läti 2018). Siinkirjutajale näib ometigi kohatu, et Taani kuninga vägede tegevust illustreerivatel fotodel on kujutatud hoopis Mõõgavendade ordu rüütleid (lk 158, 161 ja 166-167).

Kokkuvõtteks on tegemist intrigeeriva raamatuga, mis pakub nii Eesti kui Taani lugejale uue vaatenurga siinsete alade ristiusustamisest. Kuigi teos ei hõlma sugugi kogu Eesti ala, vaid keskendub üksnes rannikule, võimaldab autorite valitud fookus anda toimunust tänapäevase ajalookirjutuse seisukohti edasiandva ja vahel ka nendega diskussioonis oleva pildi. Eriti tänuväärne on mitmete vananenud arusaamade argumenteeritud ümberlükkamine, kuigi selle käigus on vahel mindud ka liiga kaugele. Põhiteesina peaks Eesti lugejale siit meelde jääma, et kristlus ja seda levitanud ristisõdijad pakkusid siinsetele muistsetele ülikutele ka mitmesuguseid võimalusi väliste jõudude toel endi huve edendada. Niisiis ei saa Läänemere ristisõdade puhul rääkida rangest vastasseisust võõrvallutajate ja kohalike rahvaste vahel, vaid selle kõrval ka kohalike ülikute hoiakute kõikumisest kristluse pooldamise ja sellele vastu seismise vahel, sageli sõltuvalt muutustest poliitilises olukorras.

1 Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem jt, Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Koost ja toim Anti Selart. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2012.

2 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Olion, Tallinn 1990.

3 Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, Da danskerne fik Dannebrog. Historien om de dansk-estiske relationer omkring år 1200. Argo, Tallinn 2019.

4 Enn Tarvel, Eesti rahva lugu. Varrak. Tallinn 2018.

5 Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Kd. 1. Vlj Friedrich Georg von Bunge. Reval 1853, nr. 18 ja 20; Liv-, Est- und Kurländische Urkundenregesten bis zum Jahre 1300 von F. G. v. Bunge mit Ergänzungen von L. Arbusow jun. Vlj. Friedrich Benninghoven. Historisches Seminar der Universität Hamburg, Hamburg 1959, lk 10–11.

6 Mihkel Mäesalu, Liivimaa ja Püha Rooma keisririik 1199–1486. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2017, lk 60–61.

7 Tallinna ajalugu. Kd 1. 1561. aastani. Koost Tiina Kala, toim Toomas Tamla. Tallinna Linnaarhiiv, Tallinn 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht