Kuidas halbade kommetega Eesti rikkus ära Taani panga vaiba

Nii Eesti, rahvusvaheline kui ka Taani ajakirjandus vaatasid Danske Banki kommunikatsioonitrikkidest mööda sama kindlalt nagu peakontor Eesti harus toimunust.

SUSANN KIVI

Poolteist kuud tagasi likvideerimis­menetlust alustanud Danske Banki Eesti harukontor on Taani emapangale peagi vaid ebameeldiv minevikuseik, kus halbade kommetega Eesti haru rikkus ära Taani suurima panga elutoa vaiba. Ehkki Eesti haru peremeheõigused kuulusid Taani pangale, on harukontoris väidetavalt musta raha pesnud Danske Bank kogu möödunud aasta jooksul veel mustemat mainet pestes joonistanud pilti „Eesti juhtumist“, kus panga peakontor oli ohver, kel puudus voli ja võim oma tuba korras hoida. Kopenhaageni ülikoolis tehtud magistritöö raames Danske Banki peakontori avalikku kommunikatsiooni uurides jõudsin järeldusele, et peakontor ei pidanud kõneväärseks rääkida Taani emapanga vastutusest – kõneväärt oli see, miks Kopenhaageni peakontor vastutav ei olnud.

Oktoobris alanud likvideerimise käigus annab Danske Bank LHV-le üle ligi 11 000 kliendi portfellid, uusi kliente filiaal enam vastu võtta ei tohi ning eemaldatud on ka panga logod Tallinnas asuva nüüd juba endise Danske Banki Eesti filiaali peakontori hoonelt. Danske Bank, mille nimi on viimase aasta jooksul lahutamatult olnud seotud rahapesuga, on oma tegevust Eestis lõpetamas. Miks Danske Bank Eestist lahkub, oleks üleliigne meenutada, kui ametliku põhjuse kõrval ei seisaks Taani peakontori kommunikatsiooniosakonna konstrueeritud põhjendus, mida pank esitas nii Eesti haru sulgemisest kõneledes kui ka kogu sulgemisele eelnenud aasta jooksul.

Ehkki panga peakontor ütles juba veebruaris välja saadetud pressiteates, et „Danske Bank on otsustanud (!) lõpetada“ oma tegevuse Balti riikides ja Venemaal, järgnes tegelik sulgemine panga pressiteatega samal päeval tehtud Eesti finantsinspektsiooni ettekirjutisele, millega amet keelas Danske Banki tegevuse Eestis. Et rahapesu reeglite rikkumise tõttu siit välja saadetud panga Taani peakontor sõnastas Eesti haru sulgemise uudise just selliselt, finantsinspektsioonist sõltumatu otsusena, on üks paljudest peakontori ametliku teatena esitatud silmamoondustrikkidest, millega pank andis sõnarohkelt mõista: kõneleda võib, ent asjast rääkida ei saa.

Eesti juhtum

Mõni päev pärast siseuurimise tulemuste avaldamist lasi Taani rahvusringhääling eetrisse sketši¹ (raha)pesumajast, kus selle töötajad Krasnik Ivanova, Vladimir Rebane ja Clement Kukk otseses mõttes raha pesid. Sketš ja selle nimeloome ei erinenud palju sellest, mida tegi Danske Banki peakontor ametlikus suhtluses avalikkusega. Möödunud aasta 19. septembril avaldatud 27 miljonit eurot maksnud panga siseuurimise aruandes ning selle avaldamisele järgnenud Taani peakontori ametlikus suhtluses avalikkusega püüti kõigiti mõista anda, et peakontori juhtkonnal ei olnud otsest süüd ega vastutust. Kasutades rahapesu käsitlevate tekstide pealkirjades ja alapealkirjades järjekindlalt väljendit „Eesti juhtum“ ja jättes sama järjekindlalt ütlemata, mis juhtumiga tegu on, ülendas pank teadlikult rahapesu millekski, mis seisab väljaspool peakontori voli, võimu ja tegelikku olemust.

Nimetatud „Eesti juhtum“ esindas Danske Banki tekstides kõike seda, mida peakontor ei ole ega soovi olla: nõukoguliku taustaga, tegelemas Venemaalt pärit klientidega, ajalooliselt tugevate sidemetega Venemaa majandusega, ja üleüldse „väga spetsiifiliste probleemidega“. Danske Bank tõmbas range joone peakontori ja Eesti harukontori vahele, kui nimetas siseuurimise aruande ühe esimese meelespeana kunagised tugevad majandussidemeid Balti riikide ja Venemaa vahel. Istudes sel viisil mugavale stereotüübile ühest Nõukogude taustaga riigist, kõneles peakontor: pahandustesse sattumine „Põhjamaades 145 aastat võimalusi loonud“ pangale oli siin vältimatu. 

Peakontor on ohver

Danske Banki aruandes on sõnastatud, et üks põhjustest, miks pank just Eestis pahandusse sattus, oli Eesti harukontori erinev IT-platvorm, mistõttu oli peakontoril üksnes „piiratud sissevaade Eesti kontori“ ärisse. IT-platvormide erinevusest kujunes selgroog peakontori tekstide ohvridiskursusele, kus jooniti alla põhjused, miks peakontor oli Eesti haru kontrollides – või kontrollida püüdes – ebasoodsas positsioonis. Jättes sõnastamata Taani peakontori juhtkonna vastutuse probleemi lahendamise eest, asetas pank selle juhid olukorda, kus teada tahtmine ja teada saamine justkui ei kuulunudki juhtkonna palga sisse.

Danske Bank kõneles endast mitte ainult teadmatuse, vaid ka ebaadekvaatset infot andnud Eesti harukontori ohvrina, kui tõi esile peakontori ja harukontori juhtide kohtumisi, mil info võimaliku rahapesu kohta oleks võinud taanlasteni jõuda, ent peamiselt jõudis vaid lohutav (comforting) teadmine, et Eesti kontori pärast pole vaja muretseda. Lohutava teadmise varjus jäi pank saadud infost kõneledes napisõnaliseks ning jättis üldjuhul ka täpsustamata, mis saadud teadmises lohutav oli. Vastupidisena ebamäärasusele, millega pank iseloomustas saadud lohutavat teadmist, kirjeldas peakontor väga üksikasjalikult kohtumisi ja koosolekuid, kus panga Taani juhtkond ei saanud infot rahapesu ja sellega seotud probleemide kohta. Nii kirjeldas pank, kuidas toonasele panga nõukogu esimehele Ole Andersenile ei antud „12 slaidi pikkuse esitluse“ kaudu aimu sellest, mida ta oleks teadma pidanud. Esitades endastmõistetava ja vastuvaidlematu tõena väite, et panga tegevjuhil Thomas Borgenil „on õigus eeldada“, et talle antud informatsioon on õige, ja et „probleemidele juhitakse tema tähelepanu“, tegi pank just sellest Taani peakontori kõige kõrgemast juhist ebaausa Eesti harukontori kõige suurema ohvri.

Uudne vabandamislaad

Siseuurimise aruande avaldamisega samal päeval, ent mõni tund varem, teatas Danske Bank, et tegevjuht Thomas Borgen astub tagasi. Veel varem oli pank teatanud, et annetab 1,5 miljardit Taani krooni võitluseks rahapesuga. Borgeni tagasiastumine ning annetus rajasid teed nähtusele, mida kommunikatsiooniuurijad on nimetanud uusvabanduseks (new apology)². Uusvabandusena saab iseloomustada vabandavat teguviisi – kahetsus sõnastatakse, ent samal ajal asub kahetseja seisukohale, et ta pole küll midagi valesti teinud, kuid lubab siiski mitte kunagi enam nii teha. Uusvabandus, mis ei seisne vabandamises eneses, vaid kompensatsiooni – annetuse – pakkumises ja kahetsuse väljendamises, taotleb probleemi lahendamist kaude, uusvabandajat ennast probleemi kui vabandust tingiva teoga otseselt sidumata. Kui aga otsesõnu väljendatakse ka vabandust, jääb see üldjuhul oma tagasihoidlikkuses kompensatsiooniks pakutud raha ja hoolikalt kokku seatud kahetsusavalduse varju.

Kuigi Thomas Borgen esines aruande avalikustamise päeval „Aktuaalsele kaame­rale“ antud intervjuus otsesõnu vabandamisega,³ asetub tema tagasiastumine ja seda ümbritsenud peakontori PR just nn uusvabanduse raami. Ehkki Borgen tunnistas peakontori pressiteates, et ta „sügavalt kahetseb“ juhtumit, sõnastasid nii tema kui ka siseuurimise aruande koostajad, et ta ei rikkunud ametialaseid kohustusi ei otseselt Eesti filiaali eest vastutades ega ka hiljem tegevjuhina.

„Olid suhtlused“

Miks sattus Danske Bank olukorda, kus selle aktsia hind on pooleteise aastaga vähenenud enam kui poole võrra ning kus selle mainekahju on võrreldud Lehman Brothersi,⁴ viimase majanduskriisi peategelasega? Miks-küsimusele vastamisel ehk rahapesu põhjuste nimetamisel peakontor hätta ei jäänud, tuues välja palju sellist, mida on nii Eesti kui ka Taani finantsinspektsioon hiljem üle korranud – sealhulgas juba nimetatud IT-platvormid, infopuudus, sellest tulenev puudulik järelevalve jne.

Kuigi vastutuse küsimusele oli peakontor ise aktiivselt tähelepanu juhtinud, ei oldud panga tekstides huvitatud sellele küsimusele vastamast. Kontrastina kindlas kõneviisis esitatud väidetele, miks juhtkond ei olnud rikkunud oma kohustusi, kõneles pank umbisikulistest tegijatest puhkudel, kus tekst osutas puudulikule kontrollile Eesti harukontori üle ning kus küsimus sellest, kes kontrolli eest vastutab, oli avalikkuse meelest vältimatu. Ehkki juba toona käimas olnud ametlike uurimiste tõttu oli peakontori ebamäärane keelekasutus kohati möödapääsmatu, anti mõista, et peakontori süü ja vastutus pole kõneväärt. Nii polnud ka kõneväärt küsimused, kes suhtles, kellega suhtles ja mida selles suhtluses teada saadi, kui pank iseloomustas Taani peakontori ja Eesti harukontori vahelist infovahetust sõnapaariga „olid suhtlused“. Kõneväärt oli pigem see, mida selles suhtluses teada ei saadud.

Viimastel nädalatel on sagedamini kõneldud Danske Bankiga seotud (kriminaal)uurimistest. Kui panga Eesti haru sulgemise kohta ütles pank, et see on Eesti finantsinspektsioonist sõltumatu otsus, on kõnekas ka viis, kuidas peakontor on käsitlenud uurimiste käiku. Sarnaselt, ent veel enne Eesti haru sulgemise uudist, teatas pank, et näeb vajadust plaaniväliseks ja ulatuslikuks muudatuseks panga nõukogus. Teade järgnes Danske Banki suuromaniku, A. P. Møller Holdingi ettepanekule kutsuda kokku erakorraline aktsionäride üldkoosolek, et vahetada välja panga nõukogu kaks liiget, sealhulgas toonane nõukogu esimees Ole Andersen. A. P. Møller Holding nägi Andersenil süüd rahapesu juhtumile mittereageerimises. Danske Bank seevastu tõstis esile Anderseni osa juhtumi uurimise algatamises.

Et ametlik uurimine pole kaugeltki läbi, on veel selgusetu, kas eksis A. P. Møller Holding või Ole Andersen. Nagu on ka selgusetu see, mis ikkagi nüüd juba endise Danske Banki Eesti harukontoris täpselt toimus. Selge on, et peakontori soov juhtumi eest vastutada kadus selle PR-tekstidesse kui sinine suits. Esitatud küll sõnarohkelt ja järjekindlalt, jäid Danske Banki kommunikatsioonitrikid tulutuks – nii Eesti, rahvus­vaheline kui ka Taani ajakirjandus vaatasid nendest mööda pea sama kindlalt nagu peakontor aastatel 2007–2015 Eesti harus toimunust.

1 Hvidvask i Danske Bank, Danmarks Radio; URL: https://www.facebook.com/p3radio/videos/478972219283134/?v=478972219283134

2 Keith Michael Hearit, Crisis management by apology: Corporate response to allegations of wrongdoing. Routledge, 2006. Coombs, W. T., &, S. J. (2008). Comparing apology to equivalent crisis response strategies: Clarifying apology’s role and value in crisis communication. Public Relations Review, 34(3), 252–257. Keith Michael Hearit, Apologia theory. In R. L. Heath (ed.) Encyclopedia of Public Relations. Thousand Oaks, CA: Sage 2013.

3 Danske juht palus Eestilt andeks, ERR; URL: https://www.err.ee/862568/danske-juht-palus-eestilt-andeks

4 Danske „has hurt Denmark’s national reputation“, Business Times; URL: https://www.businesstimes.com.sg/banking-finance/danske-has-hurt-denmarks-national-reputation