Kuidas äratada valitsusi?

TIIT RIISMAA

Algava tulekahju saab ära kustutada kas või pöidlaga, kui midagi paremat käepärast pole. Kui tuli on aga juba suureks läinud, siis ei pruugi tema summutamiseks jätkuda kogu maailma veest. Erinevalt tuumaplahvatusest on COVID-19 epideemia aeglane ahelreaktsioon, mis on saanud alguse võib-olla ainult ühest inimesest kes teab kus maailma nurgas. Nakkus levib aga eksponentsiaalse seaduse järgi, haigestunute arv mingi ajavahemiku jooksul korrutub näiteks kahega või ka mõne muu, veel suurema arvuga. Mida varem plahvatuslikele protsessidele jälile saadakse, seda parem. Pandeemia lõpeb sama ootamatult, kui algas. Mida karmimad on piirangud, seda varem saabub ka murdepunkt. Kui liikumispiiranguid oskamatult vähendada, järgneb järelpuhang, mis võib olla esialgsest hullemgi.

Hiinas alguse saanud epideemia kasvas pandeemiaks ning rullus lahti ja väljus kontrolli alt miljardite silme all. Inimesed surid – ja mitte intensiivravi palatis ega isegi mitte palatis, vaid haigla koridoris. Juba veebruari alguses oli seesama protsess käest läinud Itaalias. Sündmused olid kõigis piirkondades sarnased nagu kaks veetilka, aga Eesti valmistus koolivaheajaks. Reisisihiks olid ka Itaalia, Prantsuse, Šveitsi ja Austria talikuurordid. Tõenäoliselt oli viirus siis juba Eestis. Parteilased tulevad paraku toime ainult standardprobleemidega – haldamisega. Kui olud vähegi muutuvad, kui teerada muudab suunda ning alt ära keerab ja on vaja juhtida, siis püsivad nad endiselt vankumatul parteilisel kursil ja sõidavad otse.

Jaanuar oli õige aeg adekvaatseks tegutsemiseks ka Eestis. Juba siis kubisesid ka meie ühismeedia kommuunid ja ajalehtede kommentaariumid igati põhjendatud hoiatustest. Käputäis ettenägelikke asetas end juba jaanuaris Hiina olukorda ja ostis kokku kuiv­aineid. Ei kardetud mitte nälga, vaid varustushäireid, sest kui peaks hakkama kehtima põhimõte pool kuningriiki hobuse eest, on riisi ja tatratangu peale mõtlemisega lootusetult hiljaks jäädud. Paraku, ajalehtede ja veel vähem piiramatut „pluralismi“ levitavate kommentaariumide abil riiki juhtida pole võimalik. Seal on küll kõik kirjas, kuid nõela sellest heinakuhjast üles ei leia. Kes siin üldse oleksid saanud anda stardipaugu? Tõenäoliselt oli Eestis tuhandeid inimesi, kes arvasid, et vähemalt tööväline reisimine epideemiapiirkondadesse pole mõistlik, et vähemalt vabatahtlikult ei tule viiruse järele minna. Riigi äratamine, kahjuks, polnud nende võimuses. Kui keegi neist olekski püüdnud ühendust võtta valitsusega, oleks sekretär palunud tal ehk viisakalt kõne lõpetada ja pika hambaga pomisenud, et jälle üks isehakanud geenius.

Kodanike riigis sekkub kodanik poliitikasse teatavasti ainult valimiste ajal. Mingil teistsugusel viisil tegutsemist võib pidada isegi halvaks tooniks. Kodanik maksab maksud ja selle eest peavad tema asjad olema aetud. Nii et stardipaugu sai anda ainult riik ise. Usaldusväärne info sai liikuma hakata ainult ametlikke kanaleid pidi. Ajal, mil meie põdesime veel autoralli epideemiat, oli koroonaviirus Hiinas ja Itaalias kõik muu juba varjutanud. Eestil on saatkonnad nii Pekingis kui ka Roomas. Saatkondade ülesanne on asjaomaste ametkondade informeerimine olukorrast asukohariigis. Saatkonnad on justkui eelhoiatussüsteem, andurid, mis informeerivad riiki ees ootavatest probleemidest. Sellepärast on kodanikel õigus nüüd, kas või tagantjärele, teada, mida sisaldavad meie saatkondade ettekanded olukorrast Hiinas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Itaalias ning milline ikkagi oli valitsuse reaktsioon sellele informatsioonile.

Viitsadat miljonit eurooplast esindab Euroopa Parlamendis 705 esieurooplast, nende seas ka seitse meie parteilast. Nüüd, aprillis, redutavad nad arvatavasti juba koduvabariigis. Aga millised olid nende ettekanded jaanuaris, kui epideemia oli pandeemiaks paisunud juba ka tavalise lehelugeja silmis? Maksumaksja on palganud veel ka mitmesuguseid julgeolekueksperte. Nende kullipilk ja kotkasilm ulatub ju kõige kaugemale. Julgeolekust on saanud terve tööstusharu. On tekkinud sisejulgeoleku, välisjulgeoleku, igasugused eesjulgeoleku, tagajulgeoleku, alljulgeoleku, pealjulgeoleku eksperdid ja luurekoordinaatorid. Milline ikkagi oli selle seltskonna roll valitsuse äratamisel?

Teiselt poolt tuleb tunnistada, et valitsuse õigeaegne reaktsioon poleks sündmuste kulgu muutnud kuigi palju. Nüüdseks juba kurikuulsaks saanud eksponentfunktsiooni pole praktikas kuidagi võimalik ära kaotada, küll saab aga nakatumist kirjeldavat kõverat ajateljel tulevikku nihutada ja pisut lamedamaks suruda. Kuna vaktsiini pole, oleksime sõltuvalt rakendatud piirangutest nädalaid hiljem jõudnud ikkagi praegusesse seisu. Nakatunud inimesed oleksid riigi territooriumil jaotunud siis kindlasti teisiti, kuid nende arv oleks enam-vähem sama. Nimetatud asjaolu, teadagi, ei õigusta stardipakkudel tukkumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht