Kiri karjäärist

Urmas Bereczki

Lugupeetud Kolleegium!Pöördun teie poole lootuses, et võtate mu esmapilgul hullumeelsetena näivaid seisukohti maavarade kasutamise asjus kuulda, kuigi tean, et soovin võimatut! Ma tunnistan, et poliitilise korrektsuse aspektist pole need seisukohad tõesti päris comme il faut, aga see nn poliitiline korrektsus tapab juba eos kõik natukenegi teistsugused mõtted. Eksite siiski rängalt, kui arvate, et olen kapitalistliku korra vaenlane! Olen kapitalismi ja turumajanduse  veendunud pooldaja, kuni midagi paremat välja ei mõelda. Kritiseerides eksisteeriva kapitalismi mõningaid väärnähtusi, ei taha ma sugugi väita, et kapitalistlik kord, turumajandus või maavarade kaevandamine iseenesest pahad oleksid. Kaugel sellest! Püüan osutada kõigest sellele, et antud süsteemis tegutsevad inimesed ei ole veel küllalt teadlikud …     

Tahaksin pöörata teie tähelepanu ka tõsiasjale, et ühest ja samast asjast saab rääkida väga paljudest vaatenurkadest lähtudes. Näiteks majanduslikust, poliitilisest, juriidilisest, ökoloogilisest, inimlikust-sotsiaalsest ja, vabandust iganenud väljendi eest,  ka nii-öelda igavikulis-jumalikust, kusjuures pikemas perspektiivis prevaleerib nendest just see viimane ja kõige abstraktsem. Mäletate Antigonet, kes mattis oma venna Polyneikese, kuigi kuningas Kreon keelas teda seda tegemast? Ja kas mäletate seda, kelle kirjandusõpetaja lõpuks moraalselt õigeks mõistis, kas Kreoni, kes tegutses enda ehk siis tollase riigi seaduse nimel või Antigone, kes tegutses jumaliku õigluse nimel?  Nojah, … ehk kahe ja poole tuhande aasta pärast võetakse ka meie ajastu puhul arvesse seda viimati mainitud aspekti!     

Kes kaevab aga praegu, ja ma ei pea siin silmas niivõrd haudu kui pigem maavarasid?  Selliseid, mida nimetatakse taastumatuteks maavaradeks, millede kohta kunagi arvati, et need on Gaia sünnitatud ning seetõttu jumalikud.       

Sulgudes tahaksin märkida, et kahe ülalmainitud majandustegevuse, haudade kaevamise ja maavarade kaevandamise vaheline seos pole siiski päris olematu, kuigi otse silma ei paista. Pilt muutub selgemaks, kui jälgime, kuidas kaevandamine alguse saab.       

Kaevandamislubade andmise kord on formaaljuriidiliselt muidugi laitmatu. Niinimetatud arendaja (kust küll see nimetus pärit on?) taotleb kaevandamisluba. Riik laseb tal keskkonnauuringu teha, kui seda üldse vajalikuks peetakse. Selle tegemiseks valib ja palkab spetsialistid arendaja ise. Seni, muide, on millegipärast kõik keskkonnauuringud kaevandamise võimalikkust toetanud! Lõpliku kaevandamisloa annab ministeerium. Kui nüüd selles etapis vaagime, kes ja millega uue kaevanduse avamise või mitteavamise puhul riskib, muutub arusaadavaks, millisel moel kaevandamine ja haua kaevamine omavahel seotud on. Näeme, et arendajapoolsel kaalukausil pole midagi muud peale ta võimaliku kasumi, elanikepoolsel kaalukausil seevastu kogu  nende elukeskkond, tulevane toimetulek, rahu ja tervis, mis lõppkokkuvõttes ongi ju elu. Tõele truuks jäädes tuleb nentida, et hauakaevamisest ja kõigest sellega kaasnevast arendaja enam kasu ei lõika, see tegevus kajastub statistikaameti aruannetes hoopis matusebüroode käibena. Ülalmainitud keskkonnauuringutes räägitakse küll kaevandamisega kaasnevatest  võimalikest terviseriskidest, aga nii, nagu need riskid kunagi ei realiseeruks, vaid jääksidki pelgalt abstraktseteks ohuallikateks. Kui aga julgeksime tunnistada, et peaaegu iga uue kaevanduse avamisega ohverdame mingi osa elanikkonnast, tunnetaksime reaalsemalt oma tegude tagajärgi. See, et tervisekahjustused, haigestumised, kaotatud aastad, ravikulud ja ütleme välja, surmajuhtumid statistikas ei kajastu, ei tee  neid veel olematuks. Keskkonnauuringute raamistik on paika pandud nii, et sealt ei saagi midagi eelöeldule viitavat selguda ja seda mitte pahatahtlikkusest, vaid keskkonnauuringutele seatud eesmärkidest ning laiaulatuslikumate uuringute pikaajalisusest ja kulukusest tingituna.   

Meie ühiskond toimib tegelikult üsna samamoodi, nagu toimivad Allotria saare kodanikud Karl Ristikivi romaanis „Imede saar”. Allotria saare elanikud elavad ülimas heaolus ja näilises harmoonias, täpsemini saare juhid lepivad sellega, et kõrgel vulkaanis, Surnud mäes, elav rahvas röövib igal aastal nende noori naisi. Ohvritest aga  rääkida ei tohi, sest kõik, „mis rahvast hirmutab ja õnne segab, on Allotrias keelatud, ka siis, kui see on tõde”. Vaikimise teine põhjus on selles, et ohvritest rääkides tuleks ka paljudele teistele esile kerkivatele, ebameeldivatele küsimustele vastuseid anda. Meie puhulgi tekib küsimus, kas me ei nimeta asju oma nimedega lihtsalt sellepärast, et see on ebameeldiv, või ka sellepärast, et see tõstaks huviorbiiti vastutuse temaatika ja oleks vastuolus  teatud majandushuvidega? Ei, see ei saa ju olla tõsi! Mõni on nende nähtustega seoses väitnud, ja see kõlab päris laimu moodi, kuigi tunnistagem, tööhüpoteesina ei saa seda ka päriselt välistada, et nii arendajad, keskkonnauuringute koostajad kui ka kaevandamislubade väljastajad on sama koolkonna mehed, kes tunnevad üksteist hästi ning mõnes mõttes kuuluvad isegi samasse huvigruppi! 

Vastutuse vältimise praktikast oleks isegi ausam, kui uute kaevanduste avamise puhul oleks ette nähtud mingi lubatav elanikkonna kaoprotsent (surnutena), nii nagu oli nõukogudeaegsete sõjaväeõppuste korral.   

Sellisel juhul tahaks muidugi olla kindel, et need ohvrid tuuakse tõesti kogu riigi ja selle elanikkonna huvides, mitte lihtsalt mõne ettevõtja kasumi nimel. Kui see nii ei  ole, siis mille nimel eelistame maavarade kaevandaja huve näiteks kinnisvaraarendaja, karjakasvataja, metsaomaniku, jahimehe või turismiettevõtja huvidele, kelle tegevust avatav kaevandus kahjustab? Mille nimel võtame inimestelt nende joogivee, keskkonna ja rahu? Kas mõned on lihtsalt võrdsemad või hoopis osavamad lobistid?   

Kui arstid, arhitektid ja insenerid vastutavad oma ekslike ravimismeetodite või valearvestuste eest kriminaalkorras, miks siis kaevanduslubade väljastajad ja kaevandajad ei vastuta oma valede otsuste ja tegevuse eest samamoodi? Ma mõtlen siis, kui keskkonnauuringud osutuvad ebapiisavaks või ebapädevaks, kui kaevanduste avamine siiski  rikub inimeste tervist, kahjustab nende joogivee kvaliteeti, muudab ebasoodsalt nende elukeskkonda.   

Kõige veidram ja hirmuäratavam on aga, et praegu arutusel olevates arengukavades puudub täielikult vastutus tulevaste põlvede  ees. Käitume nii, nagu oleksime esimene ja viimane põlvkond Maal. Meenub kunagine loosung: „me ei palu looduselt armuande, vaid võtame temalt vägisi”. Pärast meid tulgu või veeuputus! See pole meie asi, kuidas tulevikus hakkama saadakse, sest me võtame endale õiguse otsustada ka oma sündimata järeltulijate eest. Käitume, nagu meie maavarad, aga globaalses plaanis kogu Maa ressursid oleksid lõputud, kuigi teame  hästi, et see nii ei ole.   

Kui allutame kõik puhtale utilitaarsuse printsiibile, siis jõume varsti avastuseni, et vähesel määral sisaldab ka inimkeha igasuguseid väärismetalle. Nende koguväärtus oli 30 aastat tagasi umbes 25 dollarit, mis  tänapäeval, vaatamata börsikrahhidele võib küündida ehk isegi 100 dollarini, ja mõelgem vaid, matusebisnisis tekiks ka lisatöökohti …     

Mingist kõrgemast printsiibist ma enam ei räägi, aga kas oleme ikka kindlad, et SKT tõstmise või tööhõive parandamise nimel on otstarbekas kõik oma ressursid viimseni ära kasutada? Kas oleme kindlad, et näiteks kaevandamisprotsessis väljapumbatud põhjavesi ei hakka mõne aasta pärast maailmaturul maksma kordades rohkem kui praegu kaevandatav maavara?       

Ühes paekivirohkes kihelkonnas elas paar inimpõlve tagasi peaaegu 4000 inimest. See tähendab, et talusid võis olla vähemalt poole tuhande ringis ja igas talus oli vähemalt üks paekivist korsten ja reheahi. Igas talus oli kiviaitu, talle ja keldreid, kivipõrandaid, lisaks  sellele leidus ümbruskonnas poode, veskeid, mõisahooneid, kõrvalhooneid, maalinn ja keskaegne kirik ning tõenäoliselt kokku sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid kiviaedu, mis kõik olid ehitatud paekivist. Paljud talu- ja saunamehed teenisid lisaelatist lubjapõletamise või ehituskivide müügiga. Kui aga täna ümbruskonnas ringi vaadata, ei ole looduses peaaegu üldse näha, kust aastasadade (kuigi kultuurikihi ja huumuse  paksust arvestades tuleks rääkida aastatuhandetest) jooksul see paekivi, aga ka teede ehitamiseks ja korrashoidmiseks kasutatud kruus on võetud. Läbi põlvkondade kestva inimeksistentsi tagamise põhiallikaid nagu põhjavett, põldu ja metsa ei tulnud kellelgi, isegi mitte mõisnikul mõttesse puutuda, sest see oli tabu. Ainult suurte sõdade ajal mürgitati kaeve ja põletati viljapõlde.     

Mis on aga meie aja tabud? Või me siis tõesti ei vastuta enam oma tegude eest ei oma laste, lastelaste ega jumala ees?       

Austatud Kolleegium! Ma kirjutasin teile lootuses, et mind ära kuulates tekib teil vähemalt õrn kahtlus oma väärtushinnagute ainuvõmalikkuses, kuid annan endale aru, et see on vähetõenäoline. Mind lohutab nüüd  vaid teadmine, et kuigi hulluks võite mind pidada ka edaspidi, aga lolliks ehk enam mitte! Meeleheite sügavast karjäärist hüüdes

Teie Uinuv Südametunnistus