Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Pimeduses paistab valgus  

Hiljuti protesteeris üks mobiilside firma konkurendi poolt ära aetud reklaamlause pärast. Lause oli ?turukeeles? tavaline: ?Maksab vähem?, ?Odavamad hinnad? vms. Teine firma reklaamib end lausega ?Ma armastan sind?. ?Head aega? veel ei ole, aga ?tere? ilmselt on samuti juba kellegi tunnuslause või kaubamärk. Lihtsad laused ja sõnad, tarbekeel võib juba natukene kellegi oma olla.

Juba ammu ulatuvad omandisuhted ka kunstikeelteni. Teatud piirini on see loomulik. Aga kohati veider. Teose autoriõigused kirjastusele müünud helilooja näiteks ei tohi sellest omapäi mingit seadetki teha: teose kujund on autori peaski ?lukustatud?.

Keel loob maailma. Ühe illusiooni kohaselt vabastabki demokraatia ühiskonna eelkõige keelt ja kõnet vabastades. Ja tõesti, Valgevenega võrreldes on meil olukord suurepärane. Abstraktne kõnelemisõigus ei taga siiski demokraatias olulisi asju: avaliku kõne usaldusväärsust, selgust ja valgustavat, selgitavat funktsiooni. Täna on avalikkuses hoopis teisi asju tunda: maagilise ja artistliku külje võidukäiku, ambivalentsust, ?sisekommunikatsiooni? ja salasõnumeid, ka paljudele teadmiste valdkondadele salakeele staatuse andmist.

Püüd erastada armastusavaldust on kaubaühiskonna väiksemat sorti jaburus. Mõnede poliitikute avaldused rumala rahva, kompetentsuse ja ebakompetentsuse kohta on juba kraad kangem nähtus, mis viitab soovile monopoliseerida avalik kõneruum. Me oleme ? taas ? harjunud diplomaatiliste ja poliitiliste põhjustega argumenteeritud infosuluga. Maailmapoliitika räigete jõuvõtete taustal on raske uskuda, et näiteks Eesti Vabariigi ?tähtsad riigisaladused? (mõne välissaatkonna autojuhi kinganumber?) võiksid meie või kellegi muu jaoks tähtsad olla.

Kõige tähelepanuväärsem on kaubandusega ja reklaamiga seotud keele maagilise funktsiooni pealetung avalikkuses. Reklaam ei seleta ega informeeri, teavet vältides, see enamasti lausa valetab. Reklaam on olemuselt maagiline, veenev ja sisendav. Poliitilises kõnes on see vana hea meetod selgitamise kõrvale tõrjunud. Tõelusepildi tinglikkust näitav, ambivalentne, osatav ja ?ärapanev? kõneviis näib ?maagia? taustal isegi sümpaatne. See tundub eestlase iroonia loomuliku jätkuna. Ärapanija paraku ei analüüsi tegelikkust, vaid peegeldust. Ta ei ütle, kuidas peaks. Ärapanemise lõppsiht on artistlik keelemäng.

Kui avalikkuse kriitikameel saab rahuldatud ärapanemisega ja ideaalijanu maagiliste reklaamlausetega, siis ei pea poliitikud end seletamisega vaevama ja saavad segamatult suhelda omavahel, üle valijaskonna peade. Osa sellest ?sisekommunikatsioonist? paraku satub kriisihetkedel ka avalikkuse ette. ETV 16. veebruari erakondade ümarlauavestluses, mis rahvale valitsuskriisi seletama pidi, olid säravalt esindatud kõik avaliku kõne trendid, s.o maagia, ärapanemine ja salakõne. Valitsusjuhi jutu juurest, mille teemaks üksmeel aidsivastase võitluse küsimuses ja lähenev vabariigi aastapäev, puudusid vaid viirukipann ja puhkpilliorkester. Savisaare võltskiitus kriisis koalitsiooni aadressil oli kunstimeisterlik. Kaamerasilm tabas peibutusi, tõotusi ja vihkamist ? hõrku sisekommunikatsiooni. Kui sotsiaaldemokraatide juht lisas jutule euroraha nigelast kasutamisest märkuse, et põllumajandusministeerium saab hakkama, langes Rahvaliidu esimehe protestiv sõrm rahumeeles longu. Pilatud koalitsiooni kanged kaelad ja klaasistunud pilgud väärinuks draamalava.

Aga kõik on millekski hea. Just pimeduses paistab valgus, udus särab tuletorn. Avaliku kõne hägustumise, kaubastumise ja teatraliseerumise, ambivalentsuse ja maagiasse kaldumise taustal tekib paljudel inimestel nälg põhiväärtuste järele. Siis saab neile hea sõnumiga rõõmu teha. Turuliberaal Siim Kallas, kes Eesti rahvale hiljuti moslemivastast relva ehk kristlik-konservatiivset pereväärtuste paketti reklaamis, ei üllatanud millegagi. Ei tasu küsida, kuidas suhtestub kristlik-fundamentaalne pereväärtuste pakett liberaalse majanduspoliitikaga, mis toodab tööjõu väärtust alandades moodsat orjandust. Orjad ju ei saa majanduslikel põhjustel peret luua ja lapsed kärbivad tööjõudlust. Tähtsad on tunded. Südantliigutav, et põhiväärtusi igatsev valija paadunud liberaali käest sortsu maagiat kätte sai. Aga kristlik pereideaal kui moslemivastane relv ? see oli ilus tervitus ookeanitagustele sõpradele.