Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Lihtsalt Maria? ?Vastutus ? mis see veel on!?? Ene Ergma

See nooruslikult bravuurikas hüüatus jäi kummitama rahvaesindaja Ene Ergma esinemisest ühes poliitikasaates. Hüüatus käis riigikogus esitatud pärimise kohta: ?Hiljuti näiteks küsiti siin vastutuse kohta. Vastutus ? mis see veel on?!? Tõe huvides: hüüatuse kontekst oli ilmselt reglement, küsimise otstarbekus, see, kas riigikogu on koht, kus arutleda abstraktsetel (metafüüsilistel, populistlikel, praktilise väljundita) teemadel. Teisest küljest ? tema sõnum oli üldistav ja sarkastiline, ?rasvases kirjas?. On?s ikka tegu sama erakonnaga, kes poliitplaane kirikus kõigekõrgemaga kooskõlastab? On ju kristluse vundamendiks pärispatt, mis tähendab totaalset vastutust ja päritud süüd.

Usudoktriin, mis ründab verise surnukehaga, on muidugi ebameeldiv ja hirmutav. Nagu mingis õudusfilmis: inimene ärkab, pole iseendast veel õieti teadlikukski saanud (mõned ei saagi), aga juba näidatakse laipa, räägitakse veresüüst. Ja kuigi järgneb jutt armastusest ja lunastusest, tähendab  terve mõistuse kohaselt laip siiski kuritegu ja vägivalda. Lisaks kasutab verise Õnnistegija kujund suurepäraselt inimeste loomupäraseid või ?õpitud? eelhoiakuid: alati on neid, keda tõmbab ligi süüdiolek, ja neid, kes on orienteeritud amnestiale. See ?potentsiaal? seob tugeva enesehinnanguga (isasündroomiga) ja süütundega (ohvrisündroomiga) persoonid umbes samal viisil nagu sado-maso suhe… See muidugi seletab pisut ka lugupeetud rahvaesindaja hoiakut…

Aga sümbolid sümboliteks. Mis see vastutus siis on? Ehk ongi mõned arhailised üldmõisted eraelus hedonismi, ühiselus poliitkorrektsust ja poliitikas realismi kultiveerivas maailmas aegunud? Ehk piisabki teatud toimingute õigest järjekorrast,  reglemendi austamisest? Elu näitab, et on nii ja naa. Vastutus näiteks on ajuti nähtamatu (Ergma juhtum), aga ajuti materialiseerub ja on mõõdetav. Hiljuti tutvustati meedias valemit, mis sidus (tangensi, sulgude ja mõne muutuja abil) tõsiteaduslikult Tallinna Sadama juhtide vastutuse ja palga. Üldideena kujundab vastutus ka rahvaesindajate palgavalemi. Revolutsiooniline metoodika, mis suudab esemestada metafüüsilisi nähtusi, vääriks üleilmset tähelepanu.

Seevastu suhkrutrahvidega seoses käibib vastutuse teema ülimalt metafüüsilises olekus. Juhtivad inimesed rabelevad ja piinlevad mingis tumedas ängis. Pole valemit vastutuse ega ka selle puudumise kohta.

Ka meie ajaloo teadvustamist läbivad valikuliselt, kuid visalt süü ja vastutuse teema. Elu on näidanud, et praktiliselt tähtsuselt on see tume, dualistlik üldistustasand hoopis võimsam kui ajaloolaste poolt üles leitud ?objektiivsed? üksikasjad. Kui vastutust ja süütunnet kohapeal ei jätku, tuuakse seda sisse. Ameerika ajakirjanik, kes ?paljastas? Eesti välispoliitika pragmaatilise vahetussuhte iseloomu (kahuriliha teile, julgeolek meile), tekitas avalikkuses hämmingut. Selgus, et praktilistest toimingutest ei piisa, meilt oodatakse metafüüsilisi teadvusseisundeid nagu kirglikku veendumust, omakasupüüdmatut andumust. Ja keegi ei küsinud: omakasupüüdmatus ? mis see veel on? See-eest kõlab koduõuel üsna tihti teinegi, Ergma hüüatusega haakuv mõttetera: ?Poliitik on ka inimene.? Lihtsalt Maria? Siin on taas metafüüsikal minekut. Lihtsalt inimene: ?two in one?, süüdi, aga juba ka lunastatud. Hiljuti kroonis kahte perekonda pidanud poliitiku eraelu ühe asjaosalise suitsiid. Delikaatne, traagiline, isiklik? Kui patu ja lunastuse metafüüsika kõrvale jätta, siis võib ka teistmoodi: kui inimene ei suuda õigeid valikuid teha, asjade kulgu ette näha ja probleeme lahendada eraelus, kas suudab ta seda siis riigiasjades?

Üldiselt on kurb ja tekitab segadust, kui inimesed, kelle vastutus konverteerub rahas, ei suuda otsustada, kas nende identiteet on ?lihtsalt Maria? (see, kes on lunastatud ja teeb lihtsaid asju õiges järjekorras) või midagi enamat. Midagi enamat tähendab toimetulekut globaalsete iidolite, ajaloost pärit pahade vaimude ja mitme ilmajao surnud Kristustega. Katsed metafüüsikaga toime tulla seda vahetussuhetele taandades võivad aga isegi ohtlikud olla. Nii teispoolsusega suhtlejad kui ka muul moel võimu omandanud isikud on seda tõrjunud või selle vähemasti maha salanud. On ka põhjust: posijatelt pidada rahaahnus ära võtma nõiavõimed, rahvaesindajalt valijate soosingu.